Õnn autasuks. Sarah DeeverЧитать онлайн книгу.

      “Sa võid istuda siia, minu ja ema vahele.”

      Angela keeras väledalt peekonitükikesi pannkoogi sisse. Tema ilusad käed toimetasid nobedasti ja Michaelile meeldis, et naine on mitte ainult kaunis, vaid ka töökas ning tuleb oma ülesannetega hästi toime. Sellised naised meeldisid Michaelile.

      Tark, ilus, meisterlik – selline kooslus võis olla väga ohtlik, kui enda üle kontroll kaotada, mõtles Michael.

      Isa surmast alates oli ta end kontrollima õppinud, kui tal tuli teha raske valik ja politseinikuks hakata.

      Emmat vaadates mõtles Michael sellele, kui vahva oleks lapsi omada. Ta oli alati lapsi armastanud ja kartis isegi mõelda sellele, et ei saa kunagi kätel hoida omaenda beebit.

      Siis vaatas Michael Angelat, kes, ühes käes taldrik pannkookidega, teises kohvikann, tuli laua poole.

      Huvitav, milline tunne oleks omada sellist kodu, sellist perekonda, sellist naist, mõtles Michael.

      Ta raputas pead, püüdes tõrjuda soovimatuid unelmaid. Kunagi varem ei olnud ta sellele mõelnud, sest selleks polnud lihtsalt aega.

      Ent võib-olla just sellepärast oligi ta viimastel aastatel nii tihti tundnud tühjustunnet ja pettumust. Võib-olla oli ta oma valikut tehes siiski jätnud arvesse võtmata kõik poolt ja vastu argumendid, sest viimasel ajal painas üksindus teda aina rohkem.

      Et oma ootamatust kiindumusest vabaneda, otsustas Angela pärast hommikusööki kodutöödesse sukelduda ja vältida kohtumist Michaeliga.

      On majas külalised või ei, majapidamistöödest ei pääse ikkagi. Tuleb pesta, süüa valmistada, hoovist lund rookida, puid lõhkuda.