Mõistus miinus tunded. Jacqueline BedfordЧитать онлайн книгу.
Too oleks võinud lihtsalt tõusta ja lahkuda, paludes ta hinges mitte sorida.
Läbi õhukeste roheliste aknakardinate tungisid sisse viimased loojuva päikese kiired. Caroline’i tuba sarnanes akvaariumile. Akvaariumile, milles ujusid mälestused… Äkki tekkis tal tunne, et ta hakkab lämbuma. Et ta ei taha enam selles toas ega üldse selles majas viibida. Siin oli kõik minevikust läbi imbunud, samal ajal kui ta püüdis seda kõigest väest unustada.
Caroline hüppas püsti ja laskis pilgul ringi käia, otsides kohta, kuhu ta käekoti oli pannud. Taibates, et oli selle nähtavasti võõrastetuppa jätnud, suundus ta ukse poole.
“Kallike, kas lähed külaliste juurde?” küsis ema ja tõusis samuti.
“Ei, ma sõidan koju,” vastas tütar koridorist.
Judy Donnell lõi ahastades käsi kokku. Ilmaasjata oli ta riskeerinud ja selle peo korraldanud! Mees ju ometi hoiatas teda, et midagi head sellest välja ei tule. Näib, et Caroline ei naljata, ta kavatseb tõepoolest lahkuda.
“Aga kuidas siis külalistega jääb? See on ju ebaviisakas!” püüdis ta tütart veenda ümber mõtlema.
Kuid too ruttas juba mööda treppi alla, heites üle õla:
“Ebaviisakas on öelda, et toimub tagasihoidlik perekondlik õhtusöök, kui samal ajal kutsutakse kokku rahvamassid. Anna andeks, ema, kuid ma tunnen end siin ebamugavalt. Ütle kõigile, et mul hakkas pea valutama ja ma olin sunnitud ära sõitma…”
Judy ei osanud enam kuidagi vastu vaielda. Caroline kasutas seda ära, heitis pilgu võõrastetuppa, haaras oma käekoti, mis lebas tugitoolis, ja suundus mööda pikka koridori välisukse poole. Söögitoast kostis hääli. Keegi, vist onutütar, jutustas valjusti ja pikalt-laialt uutest moodidest, kellegi bariton tundis huvi, kas torti ka antakse… Peo peategelast ei paistnud keegi meenutavat.
Viimaks heitis Caroline pilgu emale, kelle tuju oli ilmselgelt rikutud. Ta tahtis midagi eneseõigustuseks öelda, et pea on tõepoolest valutama hakanud või muud taolist, kuid ei öelnud siiski midagi. Lehvitas üksnes käega ja astus uksest välja.
2. peatükk
Järgmine päev algas miss Donnelli New Yorgi korteris täpselt samuti nagu kõik eelmisedki, ja seda juba mitme aasta jooksul. Ta ärkas, võttis kontrastset dušši, et reipamaks saada, jõi kohvi ja vaatas läbi hommikused uudised. Seejärel tegi ta lahti garderoobiukse ja võttis välja kostüümi, mille pidi vastavalt graafikule täna selga panema. Riietunud beeži seelikusse, mis ulatus veidi allapoole põlvi, ja sama värvi pintsakusse, heitis ta pilgu peeglisse. Laitmatu. Just nii, nagu peab välja nägema üks ärinaine.
Caroline ostis valmisriideid, arvates, et rätsepa juures käimine röövib temalt niigi kallist aega. Kord hooaja jooksul tiirutas ta mööda kauplusi, osutades käega riidepuudel rippuvatele rõivastele.
“Viige see, see ja see proovikabiini. Kuigi, ei, sel seelikul on liiga väljakutsuv lõhik. Valige midagi tagasihoidlikumat…”
Müüjad tavaliselt ei vaielnud nii jõuka kliendiga, ehkki arvasid, et ta riietub igavalt ja vanamoodsalt. Aga kui mõni neiuke-konsultant soovitas siiski valida eredavärvilise salli või originaalse aksessuaari, jäi ta otsekohe vait, kui kohtas ostja kõrki ja üleolevat pilku. Caroline teadis alati täpselt, mida tal tarvis on ega vajanud nägusate neidude soovitusi.
Rapsanud käega beežilt pintsakult olematu tolmukübeme, punus ta juuksed patsi ja keeras selle kuklale krunni. Seejärel puudutas vaevalt tušiga ripsmeid ja huulepulgaga huuli ning heitis pilgu kellale. Osuti näitas kolmkümmend viis minutit kaheksal. Ja see oli üsna kummaline, sest möödas oli juba viis minutit ajast, mil Andy oleks pidanud helistama ja teatama, et auto on valmis. Caroline hindas oma alluvaid täpsuse pärast ja autojuhile polnud tal kunagi pretensioone olnud. Kas tõesti on midagi juhtunud? Paistab, et autoga on vist midagi korrast ära…
Sel hetkel helises telefon. Tööle hakkas automaatvastaja ja toas kõlas sekretäri hääl:
“Miss Donnell, Andy ei tule täna teile järele, ta jäi haigeks. Sellest teatas just äsja tema naine. Ja veel ütles ta, et see võtab nähtavasti kaua aega…”
“Jah, Betty, sain aru. Tänan.” Caroline tõstis toru, lülitades valjuhääldi välja. “Võtan takso. On mul tähtsaid kohtumisi päeva esimesel poolel?”
Sekretär lehitses päevaplaani ja ütles, et umbes tunni aja pärast astub läbi James Burton, et mingit küsimust arutada.
Kahekümne minuti pärast astus Caroline juba kõrge büroohoone uksest sisse. Just siia, kahekümne teisele korrusele oli end sisse seadnud maiustuste vabriku Vanilje ja Šokolaad juhatus. Liftist väljudes ja oma kabineti poole suundudes noogutas miss Donnell alluvatele ja võttis mõttes läbi kogu eelmise õhtu. Huvitav, mida ema külalistele rääkis, kui ta sealt oli lahkunud? Muidugi, kui selgitusi üldse vaja läks. Võis täiesti vabalt juhtuda, et keegi isegi ei märganud ta puudumist…
Viimases aga kahtles ta asjata. Pisut hiljem kohale ilmunud James Burton teatas rõõmsalt, tervitussõnadele aega raiskamata:
“Tordil tuli küünlad ära puhuda ilma sinuta. Isiklikult mina soovisin, et meie firma sissetulekud kasvaksid kahekordseks. Kuidas peaga on? Ei valuta enam?”
“Läks juba üle,” vastas Caroline, tehes järelduse, et ema kirjutas tema lahkumise peolt migreeni arvele. “Aga eile pea lausa lõhkus valutada…”
“Imelik,” märkis James, toetudes küünarnukkidega lauale, mille taga istus tema naiseõde ja vaatas talle otse silma. “Judy isegi ei maininud peavalu. Ütles, et sul oli probleeme maoga.”
Ta pidas tähendusrikka pausi ja jätkas:
“Tunnista üles, et see kõik oli vale, eks? Sa lihtsalt sülitasid külalistele ja läksid koju, oli nii?”
Caroline kirus endamisi. Ikkagi tabati ta valetamiselt! Kui rumal… Ta tegi näo, nagu poleks märganudki irooniat mehe sõnades. Selle asemel tegi miss Donnell ettepaneku asuda lõpuks tööasjade juurde.
Oma endise armsamaga külg külje kõrval töötada oli esialgu masendav. See inimene, kellest ei saanudki ta peigmeest, käitus aga sealjuures, nagu poleks midagi juhtunud. Ta naljatas, oli alati heas tujus ja üritas pidevalt ta hinge kallal urgitseda. Nagu polekski see olnud tema, kes Caroline’i südame purustas, jättes ta maha tema enda õe pärast! Mis muidugi veenis teda veelgi rohkem selles, et mehed on suures enamuses alatud lurjused. Aja jooksul kujunes tal Jamesi suhtes välja midagi immuunsuse taolist ja ta õppis käituma nii, nagu nende vahel poleks kunagi midagi olnud.
“Olgu, näen, et sa pole just eriti jutukas.” Mister Burton paistis leppivat sellega, et jutuajamisele jätku ei tule. “Ma tahan sind kellegagi tutvustada. Kas oled kuulnud midagi mister Johnsoni reklaamiagentuurist?”
Caroline tegi käega ebamäärase žesti.
“Nii, William Johnson istub praegu su vastuvõturuumis,” ütles mees. “Asi on nimelt selles, et… Me pole juba ammu teinud ulatuslikku reklaamikampaaniat. Konkurendid ei raiska aga asjatult aega. Viimane ostjate küsitlus New Yorgi kaubahallides näitas, et sõna “maiustused” assotsieerub neil esmajärjekorras margiga Magus Elu, samal ajal kui Vanilje ja Šokolaad on alles neljandal kohal…”
Miss Donnell kuulas tähelepanelikult Jamesi, noogutades nõusolevalt. Ta oli ka ise selle peale mõelnud, et aeg oleks käivitada mingi reklaamikampaania.
“Kui jõuame Williamiga kokkuleppele, siis me märgist mööda ei pane.” Mees oli nii oma kõnest haaratud, et asus aktiivselt žestikuleerima, riskeerides ülemuse laualt maha pühkida nii pliiatsihoidja kui telefoni. “Tema reklaamiagentuur võib välja töötada paar reklaamklippi televisiooni jaoks, mõelda välja mõne mittebanaalse reklaamlause, viia läbi reklaamikampaaniaid… Mida iganes! Muide, ta on mu vana sõber, õppisime koos kolledžis…”
“See mind ei huvita,” katkestas teda miss Donnell. “Ja palun, ära vehi kätega. Aga mis puudutab reklaami… Idee on õigeaegne. Kuid miks mister Johnson isiklikult siia tuli? Kas tal sellisteks puhkudeks