Nõidkapteni needus. Reeli ReinausЧитать онлайн книгу.
polnudki ta selle üle juurelnud. Talle tundus, et hommik, mil ta oli kaljudel hiilinud, oli juba kauge minevik. Alex pingutas oma mälu, aga kõik oli nagu minema pühitud. Ta ei mäletanud midagi. Poiss mõistis ehmatusega, et tal polnud aimugi, kuidas ta oli sinna saarele saanud. Või üldse … Kes ta oli …
Kapten vaatas teda üle laua ja tema suunurkades tuksles naeratus. Ent mehe pilk oli kalk, kui ta oma küsimust kordas.
„Ma ei tea,” sõnas Alex. Ta oli kindel, et kapten ei jää seda uskuma.
„Ära valeta,” ütles mees rahulikult. „Sinuga ei juhtu midagi. Kuidas sa sellele saarele sattusid?” Kapteni tumedad silmad puurisid temast läbi.
„Ma ei tea,” sõnas Alex äkki kõva häälega. „Ma ei valeta! Ma ei mäleta midagi! Ma ei tea, kuidas ma saarele sattusin. Ma ei tea isegi, kes ma olen,” lisas ta palju vaiksemalt. Ta mõistis oma ehmatuseks, et see kõik oli tõsi.
Kapten vaatas poissi mõtlikult. „Kui sa saad täisealiseks, siis võid sa valida, kas jääd laeva pardale või saad põgenemiseks kolmetunnise edumaa. Siiani pole küll veel keegi pääsenud, aga see on aus pakkumine. Seniajani elad ja töötad sa siin laeval. Kui sulle midagi enda elu ja saarel viibimise kohta meelde tuleb, siis pead sellest mulle viivitamatult rääkima.”
Alex vaatas talle jahmunult otsa. Kas ma olen nüüd tõesti vang, käis tal läbi pea.
Kapten ei pannud poisi jahmatust tähele ja jätkas. „Siin laeval on sinusuguseid veel, küll nemad õpetavad sulle, mida teha, et ellu jääda. Kui sul on küsimusi, siis pöördu tüürimehe või pootsmani poole.” Ta helistas kella ja hetke pärast ilmus uuesti välja mustanahaline mees.
„Vii ta teiste juurde, Munk,” sõnas kapten.
„Just nii, kapten,” lausus Mungaks kutsutu. Ta haaras Alexil käsivarrest ja lohistas ta kapteni kajutist välja.
Nad kõndisid uuesti mööda laeva koridori ja laskusid siis trepist alla, veel sügavamale laeva sisemusse. Viimaks jäid nad ühe ukse taga seisma.
„Mine sisse,” sõnas Munk ning lükkas Alexi ukse vahelt sisse.
Järgmised paar minutit seisis Alex ukse juures ja püüdis ära arvata, kuhu ta oli sattunud. Poisi silmad ei suutnud pimedusest läbi murda. Talle tungis ninna läppunud õhk ning tugev niiskuse- ja higihais. Ruumist kostsid kõiksugu kummalised hääled – lisaks magajate norskamisele võis kuulda ka sosistamist, köhatusi ja naeru. Ta ei teadnud, mida ütelda. Tere oleks vist natuke kohatu olnud. Ilmselt olid ruumis olijad teda nagunii märganud, seega jäi tal üle ainult oodata, kuni nad teda ise kõnetavad.
Viimaks haaraski keegi tal käest. „Sa oled siis uus,” sosistas üks hääl tema kõrva ääres.
Alex noogutas, taipamata, et seda pole pimedas näha.
„Tule siia. Sa võid siin magada. See koht on vaba.”
Kõneleja tõmbas Alexi põrandale enda kõrvale istuma.
Ta ärkas selle peale, et keegi sikutas teda õlast.
„Tule, me peame minema!” hüüdis Alexi raputaja.
Poiss pilgutas silmi. Ta ei mõistnud, kus ta on ja mis tema ümber toimub. Alex vaatas arusaamatult enda ees seisvat poissi, kes teda hirmunult tiris. Poiss oli tast natuke pikem, kuid väga kõhn – teravad luud paistsid selgelt ta räpaste ja katkiste riiete alt. Poisi näost vaatasid vastu kaks suurt ärevil silma.
„Me ei tohi hiljaks jääda!” hüüdis poiss. „Kõik on juba läinud. Me saame karistada!”
Kus ma olen, mõtles Alex end püsti ajades. Kes see poiss on ja mida ta minust tahab?
„Pootsman ei tee sellisel puhul nalja!” hüüdis võõras poiss juba meeleheitlikult.
„Pootsman?” Alex tundis, kuidas kõik, mis ta oli eelmise päevaga üle elanud, talle raske laviinina peale vajus. See, et ta on laeval, kust pole veel keegi elavana lahkunud ja … Ja see, et ta ei mäleta enda varasemast elust mitte midagi. Korraga tundis ta kummalist nõrkust ja apaatiat kõige suhtes, mis tema ümber toimus. Ta lasi võõral poisil end kättpidi kaasa vedada.
Nad jooksid kiiresti mööda koridore ja ronisid treppe pidi, kuni jõudsid välja tekile. Alex sulges ereda valguse käes silmad. Ta tundis jahedat õhku ja kummaliselt soolast lõhna, mis temast üle uhtus, kui ta võõra poisi käe otsas mööda laevatekki edasi tormas. Või õigemini tormas ainult ta keha. Alexi mõtted olid kusagil mujal. Ta püüdis mõelda, kuidas ta siia sai ja kes ta on, kuid tal polnud kummalegi küsimusele vastust.
Tekil oli üles rivistunud veel kümmekond poissi. Nende ees kõndis pikk, tumedate juuste ja karmi näoga mees. Kui ta pead pööras, nägi poiss, et mehe nina tuletab meelde kulli nokka. Sama terav oli ka mehe pilk. Alexile tundus, et mees oli üks nendest, keda ta oli eelmine päev rannal kaugelt näinud.
Alexi kaaslane vedas ta rivi lõppu just siis, kui järjekord nendeni jõudis. Teda kättpidi kaasa vedanud poiss astus eelmise eeskujul rivist sammu ette ja ütles oma nime: „Nicky.”
Kui Nicky tagasi astus, müksas ta Alexit. Alex mõistis, et nüüd on tema kord. Ta ei tohtinud viivitada ega midagi segi ajada. Hirmust ja hilisemast kergendusest Nicky silmis, kui nad õigeks ajaks rivvi jõudsid, oli ta mõistnud, et laeval on karmid reeglid.
Ta astus sammu ette ja ütles esimese nime, mis talle pähe tuli: „Alex.”
Päike hakkas just loojuma. Selle kuma muutis peegelsileda mere oranžiks, punaseks ja kõige lõpuks roosaks. See oli imeilus vaatepilt. Alex polnud seda veel kunagi nii ilusana näinud. Ta tundis oma ninas soolakat ja nahal jahedat mereõhku.
Ta pööras pead. Tema kõrval kükitas Nicky ja vaatas samuti merele. Nicky oligi see, kes oli talle magamisaseme leidnud ja hommikul teda üles ajades Alexi naha päästnud. Nicky oli tumedate lõuani ulatavate juustega umbes Alexi vanune poiss. Ta oli kõhn ja riided, mida ta kandis, olid räbaldunud ja kulunud. Pidevast väljas viibimisest oli tema nahk päikesest põlenud. Kuid vaatamata üldisele haiglasele välimusele olid poisi silmad tema kõhnas näos rõõmsad ja elavad.
„See laev on neetud!” sosistas Nicky korraga.
„Mida?” Alex vaatas poisile hämmastunult otsa. „Sa ei mõtle seda tõsiselt?”
Nicky vaatas kaugusesse ja noogutas. Viimaks hakkas ta rääkima. Algul natuke kangelt, hiljem aina rohkem hoogu sattudes. „Siit laeva pealt pole veel keegi elusana lahkunud,” alustas ta, „ja see laev on võitmatu. Piraadid teavad rääkida, et ükskõik kui tugeva vastasega laev ka kokku poleks puutunud, on ta sellest alati võitjana välja tulnud. Ja tead, miks see nii on?” Nicky ei jäänud Alexi vastust ära ootamagi. „Sest räägitakse, et kapten Fernandez tegeleb nõiakunstiga. Räägitakse, et ta on oma hinge kuradile müünud ja temaga lepingu sõlminud. Sellepärast ei juhtu tema enda ega laevaga kunagi midagi. Meie oleme siin kõigest orjad. Aga kui üks kaheteistkümnest poisist sureb, siis ilmub alati nagu võluväel mõne päeva pärast laevale uus poiss. Siin peab ju nõiakunst mängus olema.”
Alex kuulas seda kõike üha suureneva hämmelduse ja hirmuga. „Kas enne mind keegi suri?” küsis ta viimaks ebamugavustunnet maha surudes. Aga enne, kui Nicky vastata jõudis, meenusid talle juba kapteni sõnad: „Keegi ei lahku siit laevalt elavana.”
„Jah, Milgram. See polnud vist päris harilik surm. Ta leiti hommikul tekilt surnuna. Kormoranid olid teda juba nokkida jõudnud. Laevaarst Alberto, kes Milgrami läbi vaatas, ütles, et ta oli lämbunud. Aga mille kätte, seda ei osanud Alberto öelda.”
Alex vaatas päranisilmi poisile otsa. Kas see pole siis hirmus, tahtis ta küsida, aga ei söandanud. Ta oli ometi ju mereröövlite laeval. Ilmselt olid need poisid siin harjunud asjadega, mida ta isegi ette kujutadagi ei oska.
„Kaua sina siin olnud oled?” päris ta hoopiski.
„Kolm aastat,” sõnas Nicky pärast pausi.
Alex ei teadnud, kas ta oleks pidanud seda ikka küsima. Vastupidiselt temale, kes ei mäletanud oma minevikust midagi, oli Nickyl