Lahvatab leek. Suzanne CollinsЧитать онлайн книгу.
on hukule määratud. Ja kes teab, kes veel minu tegude eest maksma peab. Kui mul just ei õnnestu ringreisil asjade käiku muuta. Vaigistada rahutused ja taastada presidendi meelerahu. Ja kuidas? Tõestades tervele riigile ilma igasuguse kahtlusevarjuta, et armastan Peeta Mellarki.
Ma ei suuda seda teha, mõtlen endamisi. Nii osav ma ei ole. Peeta on see, kes on hea, meeldib kõigile. Tema suudab inimesi kõike uskuma panna. Mina olen see, kes jääb vait, lihtsalt istub ja laseb temal võimalikult palju rääkida. Aga mitte Peeta ei pea oma pühendumust tõestama. Hoopis mina.
Kuulen koridorist ema kergeid ja kiireid samme. Tema ei tohi midagi teada saada, mõtlen. Mitte kui midagi. Sirutan käed kandiku kohale ja pühin küpsisepuru kiiresti sõrmedelt ja peost. Väriseva käega võtan tassist lonksu teed.
"Kas kõik on hästi, Katniss?" küsib ema.
"Jah. Televiisorist ei näidata seda kunagi, aga president külastab alati enne tuuri võitjaid ja soovib neile edu," vastan rõõmsalt.
Ema nägu lööb kergendusest särama. "Ah nii. Kartsin juba, et sul on mingi jama."
"Ei, üldse mitte," sõnan mina. "Jamad algavad siis, kui mu ettevalmistusmeeskond näeb, kui puhma ma olen lasknud oma kulmud kasvada." Ema naerab ja mina mõtlen sellele, kuidas pärast üheteistaastaselt perekonna eest hoolitsema hakkamist ei ole mul enam mingit taganemisteed. Kuidas ma jäängi alatiseks teda kaitsma.
"Mis sa arvad, kui ma panen sulle vanni valmis?" küsib ema.
"Väga hea," vastan ja näen, kui suurt rõõmu ta minu vastusest tunneb.
Koju jõudmisest saadik olen püüdnud kõigest väest meie omavahelist läbisaamist parandada. Olen palunud tal enda eest üht-teist teha, selle asemel et kõik abipakkumised tagasi lükata, nagu ma aastaid vihaselt tegin. Lasen tal hallata kogu võidusummat. Kallistan teda vastu, selle asemel et lihtsalt taluda tema kallistusi. Areenil veedetud aja jooksul taipasin, et pean lõpetama tema karistamise selle eest, mida ta muuta ei saa, eriti selle rõhuva masenduse eest, millesse ta pärast isa surma langes. Sest mõnikord juhtub inimestega asju, millega toime tulemiseks nad üldse valmis ei ole.
Nagu näiteks minuga. Praegu.
Pealegi sai ema hakkama ühe imelise asjaga, kui ma ringkonda tagasi jõudsin. Pärast seda, kui meie perekonnad ja sõbrad olid mind ja Peetat raudteejaamas tervitanud, lubati reporteritel esitada mõned küsimused. Keegi küsis ema käest, mida too minu uuest poisist arvab, ja ema vastas, et kuigi Peeta on küll täpselt selline, nagu üks noormees olema peab, ei ole mina veel piisavalt vana oma poisi jaoks. Pärast seda heitis ta Peetale terava pilgu. Reporterite hulgast kostis naeru ja kommentaare stiilis: "Keegi on tõsises jamas," ning Peeta laskis mul käest lahti ja astus paar sammu eemale. Kaua see ei kestnud – teistsuguseks käitumiseks avaldati liiga tugevat survet –, kuid see andis meile ettekäände käituda pisut tagasihoidlikumalt kui Kapitooliumis. Ja võib-olla aitab see ka selgitada, miks mind pärast kaamerameeste lahkumist on nii vähe Peeta seltsis nähtud.
Lähen trepist üles vannituppa, kus mind ootab aurav vann. Ema on pannud vanni kõrvale väikese kotitäie kuivatatud lilli, mis täidab õhu mõnusa lõhnaga. Keegi meist ei ole harjunud sellise luksusega, et tuleb lihtsalt kraani keerata ja hakkabki voolama piiramatul hulgal kuuma vett. Vanas kodus oli ainult külm vesi ja vannis käimiseks tuli seda ise pliidi peal soojendada. Võtan riided seljast, libistan end siidpehmesse vette – ema on veele mingit õli lisanud – ja üritan asjades selgusele jõuda.
Esimene küsimus on, kellele rääkida, kui üldse kellelegi. Emale ega Primile mitte, see on selge. Nemad muretseksid ennast lihtsalt haigeks. Gale'ile ka mitte. Isegi kui mul õnnestuks talle sõna saata. Mida tema selle teadmisega peale hakkaks? Kui ta oleks üksi, võiksin püüda teda põgenema veenda. Tema jääks kindlasti metsas ellu. Aga ta ei ole üksi ja ta ei jätaks kunagi oma perekonda maha. Või mind. Kui ma koju tagasi jõuan, pean talle rääkima midagi selle kohta, miks meie koosveedetud pühapäevad peavadki jääma minevikku, aga praegu ei suuda ma selle peale mõelda. Mõtlen ainult oma järgmisele sammule. Pealegi on Gale Kapitooliumi peale juba niigi vihane ja nii pettunud, et mõnikord tundub mulle, nagu hakkaks ta ise ülestõusu korraldama. Teda pole küll enam õhutada vaja. Ei, ma ei saa sellest rääkida kellelegi, kes 12. ringkonda maha jääb.
On veel kolm inimest, kellele võiksin oma saladuse usaldada, alustades Cinnast, oma stilistist. Aga ma kardan, et Cinna võib juba niigi ohus olla, ja ma ei tahaks teda enda pärast veel suuremasse jamasse segada. On ju veel Peeta, minu partner selles pettusemängus, ent kuidas ma peaksin seda vestlust alustama? Kuule, Peeta, mäletad, kui ma sulle ütlesin, et ma rohkem nagu teesklesin sinusse armumist? Tead, nüüd oleks tõesti vaja, et sa selle unustaksid ja käituksid nii, nagu oleksid minusse eriliselt armunud, või muidu tapab president Gale'i ära. Ei, seda ma teha ei saa. Pealegi peab Peeta end hästi üleval hoolimata sellest, kas ta teab, mis kaalul on, või mitte. Järele jääb Haymitch. Purjus, tujukas, vastuoluline Haymitch, kellele ma äsja kausitäie jääkülma vett kaela valasin. Mängude ajal oli tema kui minu juhendaja ülesanne mind elus hoida. Jääb üle vaid loota, et see on ikka veel tema töö.
Libistan end üleni vette ja kõik helid mu ümber sumbuvad. Tahaksin, et vann paisuks, nii et saaksin ujuda, nagu vanasti kuumadel suvistel pühapäevadel koos isaga metsas. Need olid erilised päevad. Tavaliselt lahkusime varastel hommikutundidel ja matkasime kaugemale kui harilikult, väikese järve äärde, mille isa oli kord jahil käies leidnud. Ma isegi ei mäleta, kuidas ujuma hakkasin; olin nii noor, kui isa mind õpetas. Mäletan ainult, kuidas sukeldusin, tegin kukerpalle ja pladistasin vees ringi. Varvaste all järve mudane põhi. Ümberringi õite ja roheluse lõhn. Ulpisin selili, nagu praegu, ja vahtisin sinist taevast ja vesi summutas metsa sädina. Isa jahtis kaldal pesitsevaid veelinde. Mina otsisin rohu seest mune ja koos korjasime madalast veest katnissi – taime, millelt sain oma nime – mugulaid. Õhtul, kui koju jõudsime, tegi ema näo, et ei tunne mind äragi, sest ma olin nii puhas. Siis valmistas ta röstitud pardist, kastmest ja küpsetatud mugulatest imelise õhtusöögi.
Ma ei ole Gale'i kunagi järve äärde viinud. Oleks võinud. Sinna jõudmiseks kulub palju aega, aga veelindude küttimine on nii lihtne, et see teeb kaotatud jahipidamisaja tasa. Ainult et järv on koht, mida ma ei ole tahtnud kunagi kellegagi jagada, koht, mis kuulus ainult isale ja mulle. Pärast mänge, kui mul eriti midagi teha ei ole, olen seal paar korda käinud. Ujuda on endiselt tore, aga muidu mõjusid need käigud mulle masendavalt. Viimase viie aasta jooksul ei ole järv märkimisväärselt muutunud, kuid mina olen see-eest peaaegu tundmatuseni teistsugune.
Isegi vee all kuulen sinna-tänna jooksmist. Tuututavad autosignaalid, tervitushüüded, paukuvad uksed. See võib tähendada ainult seda, et minu kaaskond on saabunud. Jõuan end vaevu ära kuivatada ja hommikumantli selga tõmmata, enne kui ettevalmistusmeeskond vannituppa tormab. Privaatsuses ei ole küsimust. Mis puudutab mu keha, siis minu ja nende kolme inimese vahel ei ole mingeid saladusi.
"Katniss, sinu kulmud!" kiljatab Venia kohe ning isegi pea kohal rippuvast mustast pilvest hoolimata tuleb mulle naer peale. Venia veekarva juuksed on sätitud ümber pea teravatipulisteks salkudeks ning kuldsed tätoveeringud, mis varem asetsesid ainult kulmude kohal, on kaardunud ka silmade alla, jättes vägisi mulje, et ma šokeerisin teda sõna otseses mõttes.
Octavia astub lähemale ja patsutab Veniat lohutavalt õlale. Tema volüümikas keha paistab Venia kõhetu ja nurgelise kuju kõrval tüsedam kui tavaliselt. "Rahu, rahu. Need saad sa mõne hetkega korda. Aga mida mina nende küüntega peale hakkan?" Ta haarab mu käe ja surub selle oma kahe hernerohelise pihu vahel laiali. Ei, tegelikult ei ole ta nahk enam lihtsalt herneroheline. Pigem on see igihaljas. Toonimuutus on tingitud kahtlemata vajadusest Kapitooliumi kapriissete moesuundadega sammu pidada. "Tõepoolest, Katniss, sa oleksid pidanud midagi alles jätma, millega ma saaksin tööd teha!" kaebleb Octavia.
Tõsi jah. Viimase paari kuuga olen oma küüned täiesti olematuks närinud. Kavatsesin sellest harjumusest lahti saada, aga ei suutnud ühtegi mõjuvat põhjust välja mõelda. "Vabandust," pomisen. Selle pärast ma eriti ei muretsenud, kuidas see minu ettevalmistusmeeskonnale mõjub.
Flavius kergitab paari sassis märga juuksesalku. Ta raputab taunivalt pead, nii et tema oranžid kruvilokid põrkama