Muusa. Katrin OjaЧитать онлайн книгу.
soone peale sattunud ja patrasin kosmilise kiirusega, ise samal ajal kätega vehkides. „Ja sinuga on mul veel eriti õudne tunne, sest sina kindlasti näeksid tõtt ja ma kardan … ma arvan … ma kahtlustan, et minule oleks see ikkagi võõras, või kui mitte võõras, siis piinlik ja kurvastav. Ja kõige rohkem kardan ma, et kui sa hoolikalt vaataksid, siis ka sina näeksid, et see on sulle vastumeelne ja siis sa ei tahaks enam, et ma ära ei läheks, ja noh … ma praegu eelistaksin, et sa ei avastaks seda.”
Sebastian oli endiselt vait, aga nüüd oli tema kord tühjusesse vahtida.
„Igal juhul on mul enamus aega niigi raske olla kindel selles, kes ma olen, või isegi selles, kellena ma tahaks, et inimesed mind näeksid, nii et mida vähem mind ennast ja teisi inimesi segadusse ajavaid valeandmeid maailmas on, seda parem,” lõpetasin oma tiraadi ja istusin ärritunult ta kõrvale.
„Hmh,” mühatas Sebastian rahulolematult.
See ei olnud just päris see reaktsioon, mida ma oodanud olin. Üllatunult vaatasin talle otsa. Ta sügas süvenenult kõrvalesta ja näis millelegi sügavalt mõtlevat.
„Hmh?”
„Seda ma ei osanud oodata,” ütles ta ja ta suunurkades hakkas tuksuma naeratuse alge. „Midagi sellist pole ma varem kuulnud ka, kuigi ma arvasin, et olen praeguseks juba kõik „ära pildista mind” vabandused ära kuulnud. Ja ma pean ütlema, et see on päris hea põhjus,” lisas ta suure naeratusega, „aga muidugi mitte piisavalt hea.”
Kerisin jalad enda alla ja kortsutasin kulmu. Huvitav, et ta ei paistnud minu seletustest kuigivõrd häiritud olevat. Pigem näis see kergendusena, kogu tema meeleheide näis olevat haihtunud.
Ta keeras ennast minu poole ja silitas nimetissõrmega aeglaselt piki mu nina ja põsesarna. „Aga ma olen tänulik,” ütles ta ja ta naeratus taandus tagasi väikeseks virvenduseks suunurkades, „sest nüüd ma tean, miks sa ei tahtnud lubada mul ennast pildistada, ja ma olen kindel, et ma suudan sind panna ümber mõtlema. Ja ma olen tänulik, et ma tean nüüd, et mõte sellest, et sa ei oleks siin minuga koos, paistab sulle olevat sama õudne kui mulle. Noh, ilmselgelt mitte sama õudne, sul ei ole aimugi, millist agooniat see väljavaade minus tekitab.”
Tegin suu lahti, et kuidagi vastu vaielda, aga ta libistas oma sõrmeotsa mu huultele ja ma olin vait.
„Sa imeline, müstiline, saladuslik, hämmastav olevus,” ütles ta pisut kurva häälega. „See, et sa võid kahtlustada, et ma võiksin sinu piltidelt näha midagi, mis mulle ei meeldi, tõestab aina enam, et sa PEAD lubama mul proovida. Proovida üles pildistada ja sulle näidata kõike seda, mida ma näen, kui ma sind vaatan. Et sa ometi ükskord lõpetaksid äraminekule mõtlemise. Ma näen küll, kui sa selle peale mõtled, ma tean, et sa oled enda meelest väga kaval seda varjama, aga ma olen näinud, kui sa seda kaalud. Ja juba selle nägemine vajutab mind nii sügavale sellesse auklikku tühjusesse, mis on mu reaalsus, et ma kardan iga kord, et ma ei leiagi teed tagasi. Ma usun, et ainuke võimalus mul sulle selgeks teha, kui hädasti mul sind vaja on, ongi näidata sulle, mida ma sind vaadates näen.”
Ta oli sõrme mu huultelt ära võtnud ja mängis nüüd hajameelselt oma sõrmusega. Vaatasin, kuidas ta huuled liikusid, ja kuulsin ta sõnu, aga mul oli tunne, et need ei jõua minuni. Mulle tundus, nagu lamaksin ma sügava basseini põhjas ja vaataksin õuduse ja kergendusega, kuidas keegi mind väljastpoolt tulistada püüab, kuid vee takistusjõud ei lase kuulidel minuni jõuda.
„Muidugi on võimalik, et sul on õigus, et ma ei suuda ligilähedaseltki tabada seda, mida ma näen ja tunnen, kui ma sinuga koos olen,” ütles ta ja ta hääl oli endisest veel kurvem.
Vesi mu ümbert kadus ja ma silitasin tasakesi ta pead. Ma ei suutnud taluda, kui ta niimoodi endas kahtles.
Ta tõusis püsti ja kõndis akna juurde, toetas otsaesise vastu klaasi ja vaatas välja.
„Ma räägin sulle ühe loo,” ütles ta. „Ma olen sulle mitu korda öelnud, et mul on sageli tunne, et ma ei olegi mina, pigem nagu iseenda alter ego, eks?” Ta vaatas üle õla mulle otsa, just nagu kontrollides, kas ma olen ikka veel seal ja kuulan.
Noogutasin. Ta oli seda tõesti mitu korda öelnud, aga ma arvasin alati, et see on omamoodi kunstiline liialdus. Et ta tahtis lihtsalt sellega öelda, et maailm ajab teda segadusse, ehmatab teda. Sest see oli selgelt nii. Rahvahulgad ärritasid teda, autod tänaval hirmutasid teda, ta hoidis mul alati kramplikult käest kinni, kui me üle tee läksime. Ühistransport tekitas tal õudusehoogusid.
„See lugu on mu lapsepõlvest. Ma ei ole seda eriti kellelegi rääkinud, aga ma olen alati teadnud, et see on oluline. Et see seletab, miks ma tunnen, et ma pean iga päev iseendale tõestama, et ma olen olemas, et ma ei ole iseenda hale vari, et ma ei ole tegelikult surnud ja see, kes siin toimetab ja igapäevamaailmaga hakkama saada püüab, ei ole kõigest mu vaim või mingi maisest kehast alles jäänud kaja.”
Pöörasin ennast täielikult tema suunas ja toetasin lõua diivani seljatoele, tema lugu tekitas mul imelikult tuttava tunde, umbes sellise külma hinguse kuklas, nagu siis, kui mõni minu erilistest unenägudest tähelepanu nõudis. Sellise vältimatu halva eelaimduse tunde.
Sebastian hingas aknaklaasile ja joonistas tekkinud uduringi sisse küünega mustreid.
„Mul oli vend,” ütles Sebastian ja ta sõrmeküüs krigises aknaklaasil, „kes suri üheksa kuud enne seda, kui ma sündisin, peaaegu päevapealt. Tema nimi oli ka Sebastian ja ta oli peaaegu kaheaastane, kui ta suri. See oli ootamatu, sest ta ei olnud enne seda haige ja mu vanemad said sellest täieliku šoki. Ema ei saanudki sellest kunagi üle, ilmselt ei olnud mina piisavalt hea aseaine. Igal juhul Sebastian number 1 pilt oli mu vanemate magamistoas ja ma käisin seda seal sageli vaatamas. Mida vanemaks ma sain, seda selgemaks muutus, et me nägime ka hämmastavalt sarnased välja, peaaegu nagu kaksikud. Kui ma olin viiene, ütles ema mulle, et ma olen tema taassündinud Sebastian – ta võttis sellel ajal palju valuvaigisteid ja oli enamiku ajast pooldeliiriumis. Sebastiani sünni- ja surma-aastapäeval käisime vanematega alati surnuaial ja ema palus, et ma paneksin hauale lilli. Ma tegingi seda, kükitasin iseenda nimega hauakivi ees ja panin sinna lilli ja mul oli aina raskem mõista, kumb meist on siin, kumb sealpool mulda ja sulanud küünlaid. Selleks ajaks, kui ma olin 12, olid mu reaalsuses päevadepikkused augud, millesse vajumast ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Umbes siis ostis isa mulle mu esimese kaamera ja ma tegin oma esimesed pildid. Pildid, mis tõestasid, et mina olen siinpool, näen ja tajun asju ja inimesi, kes on koos minuga elus, ja suudan seda ka tõestada. Pildid on tõestusmaterjal.”
Ta tõmbas sügavalt hinge ja vaatas mulle otsa, ta ilme oli trotslik, peaaegu sõjakas. Avastasin, et olin hambad kõvasti sõrmenukkidesse surunud ja lasin need nüüd lahti. Naha sees olid sügavad tumelillad vaod.
„Igal juhul, kui ma olin 15, suri mu ema vähki. Samal aastal võtsin ma oma kaamerad kaasa ja kolisin vanemate majast välja. Eemale oma isast, kes näis uskuvat, et see oli tema süü, et „päris” Sebastian suri, eemale Sebastiani fotost ja kohustusest tema hauale igal aastal lilli panemas käia. Peale seda oli natuke lihtsam reaalsusest kinni hoida. Selles mõttes, et mu maailm oli endiselt auklik, ma kartsin igal hetkel libastuda ja kukkuda ja läbi pragude pudeneda, aga ma tundsin enamasti, et mina olen mina ja ma olen olemas. „Päris” Sebastiani nägin ma muidugi unes, mitte igal ööl, aga sageli. Ja enamus aega oli mul siiski tunne, et maailm on osa oma värvist kaotanud, et kui ma silmad peale mõnd juhuslikku pilgutust avan, siis ei näe ma kõiki värve, vaid ainult halle ja pooltoone, just nagu oleks ma mingeid asju juba varem näinud. Just nagu see ei olekski minu ainus ja kordumatu elu, vaid pigem vanade filmide sada korda nähtud osad.”
Nüüd oli minu kord sügavalt hinge tõmmata, tundsin, et hakkan lämbuma. Vaatasin Sebastiani ja nägin, et ta oli jälle oma klassikalises pahupidi pööratud poosis, nii sügavale sissepoole suunatud, et ükski vägi ei suudaks teda tagasi siiapoole vaatama panna. Neelasin suutäie pisaraid.
„Aga kui ma sind esimest korda nägin, tundus mulle, et selleks hetkeks, kui sa minu haardeulatuses seisid, kasvasid kõik augud ja praod kinni. Ma ei võinud muidugi kindel olla, sest see oli nii lühike hetk. Aga ma püüdsin sind uuesti ja uuesti