Pool kuningat. Joe AbercrombieЧитать онлайн книгу.
kaljudele. Mereema võttis ta endale.”
„Odem tahab surnukeha.”
„Odem võib seda ise õngitseda.”
Nüüd lisandus kolmas hääl. „Või Hurik. Tema lasi sandil alla kukkuda.”
„Ja kumma sa esimesena ujuma saadad, Odemi või Huriku?”
Selle peale naerdi. „Gorm on tulekul. Meil pole aega siin ühekäelisi laipu püüda.”
„Siis lähme laeva tagasi ja ütleme kuningas Odemile, et tema vennapoeg kaunistab merepõhja …” Hääled kadusid ranna suunas.
Kuningas Odem.Tema lihane onu, keda ta armastas nagu oma isa, kel oli alati käepärast lohutav sõna, mõistev naeratus ja juhatav käsi Yarvi õlal. Tema oma liha ja veri! Yarvi klammerdus terve käega kalju külge, kuid sant käsi oli surutud värisevaks rusikaks ning isalt päritud raev kerkis nii tugevalt, et ta suutis vaevu hingata. Ent tema ema oli alati öelnud, et muretsema ei pea tehtu pärast, üksnes tuleva pärast.
Tema ema.
Emale mõeldes lasi ta kuuldavale õnnetu nuuksatuse. Kuldne kuninganna teadis alati, mida tuleb teha. Aga kuidas temani jõuda? Laevad Göötimaale olid juba lahkumas. Peatselt saabuvad vansterlased. Yarvi sai vaid pimedat oodata. Leida tee üle piiri ja lõunasse Thorlbysse.
Alati on mingi võimalus.
Kui ta peab ilma saabasteta sada miili läbi metsa kõndima, siis ta teeb seda. Ta maksab kätte oma tõprast onule ja reetur Hurikule ning ta võtab musta trooni tagasi. Ta vandus seda üha uuesti ja uuesti, kuni päikeseema oma palge kaljude taha peitis ja varjud pikaks venisid.
Ta polnud aga arvestanud selle kõige armutuma kättemaksja, nimelt tõusuga. Peatselt käisid jäised lained üle kaljuserva, mille külge ta klammerdus. Külm vesi tõusis üle ta paljaste jalgade, üle pahkluude, üle põlvede ning varsti tagus meri kitsasse lõhesse veel raevukamalt kui enne. Ta oleks tahtnud oma võimalusi kaaluda, aga selleks oleks neid vaja olnud rohkem kui üks.
Seepärast hakkas ta ronima. Värisedes ja väsinult, valutades ja külmetades, nuttes ja iga libiseva jala- või käehaardega Odemi nime needes. See oli hirmus risk, kuid parem kui mereema armule loota, sest nagu iga meremees teab, seda tal pole.
Viimast jõudu kokku võttes vinnas ta end üle serva ning lebas hetke põõsaste vahel ja tõmbas hinge. Ta keeras end oiates selili ja asutas püsti ajama.
Miski raksatas talle vastu pead, nii et ta karjatas ja silmist lõi sädemeid. Maa vankus ja lõi talle vastu külge. Ta ajas end uimaselt käpuli, suu verd täis.
„Juuste järgi otsustades Göötimaa koer.” Yarvi kiunatas, kui teda juukseidpidi püsti tiriti.
„Või vähemalt kutsikas.” Kellegi saabas tabas Yarvit tagumikku ja virutas ta näoli maha. Ta komberdas sammu või kaks ning löödi siis uuesti pikali. Teda karjatas kaks meest. Kaks turvistes ja odadega meest. Kahtlemata vansterlased, ent ehkki nende nurgelisi nägusid ääristasid pikad patsid, olid nad üsna sarnased nende sõdalastega, kes harjutusväljakul tema peale kulmu kortsutasid.
Relvitule näivad kõik relvastatud mehed ühesugused.
„Püsti,” käsutas üks meestest ja keeras ta järjekordse jalahoobiga külili.
„Ärge siis pekske mind pikali,” suutis ta öelda.
Selle eest sai ta oda tömbi otsaga vastu põske ja otsustas rohkem mitte nalja visata. Üks meestest tõmbas ta rebenenud särgikraest püsti ja pooleldi lohistas, pooleldi talutas teda edasi.
Kõik kohad olid sõjamehi täis, mõned neist hobustel. Talumehi ka, vahest oli see linnarahvas, kes laevu nähes põgenes ning nüüd tahmase ja nutusena oma kodu rusudele tagasi tuli, et ahervaremetes tuhnida. Laibad pandi põletamiseks valmis ning surilinad laksusid ja lipendasid meretuules.
Kuid Yarvi vajas kogu haletsust enda jaoks.
„Põlvili, koer.” Ta löödi taas kord pikali ning seekord ei näinud ta mingit põhjust end püsti ajada, iga hingetõmme pani ta oigama ja katki löödud suu tuksles valust.
„Mis te mulle tõite?” kostis selge hääl, mis oli kõrge ja liikuv, nagu laulaks laulu.
„Göötimaalane. Ta ronis kindluse kõrval merest välja, mu kuningas.”
„Veteema toob kaldale kummalisi ande. Vaata minu poole, mereelukas.”
Yarvi tõstis aeglaselt, kartlikult ja valulikult pea ning nägi kaht suurt lihvitud terasega kaetud saabast. Seejärel punase-valgetriibulisi kottis pükse. Siis rasket vöörihma kuldse pandlaga, suurt mõõka ja nelja noa tuppesid. Siis terasturvist, millesse oli sisse sepistatud kuldne siksak. Siis valget karusnahka laiade õlgade ümber, hundi pea endiselt küljes, tühjad silmakoopad granaatidega täidetud. Selle kohal ketti kullast ja hõbedast känkratega, mille küljes helkisid kalliskivid: langenud vaenlaste mõõkade küljest lahti väänatud pommelid, mida oli nii palju, et kett käis kolm korda ümber jämeda kaela, aga rippus ikka kaugele alla. Viimaks nägi Yarvi nii kõrgel enda kohal, et see pidi küll hiiglane olema, üht pahklikku nägu, viltust nagu tuule käes kasvanud puu, pikki juukseid ja metsikut hõbehallisegust habet, ent kõvera suu ja silmade ümber hiilis naeratus. Sellist naeratust, mida võib näha sitikaid vaatava inimese silmis, kes valib, millist neist laiaks lüüa.
„Kes sa oled, inimene?” küsis hiiglane.
„Kokapoiss.” Sõnad tulid Yarvi verisest suust kohmakalt ja ta püüdis oma santi kätt niiskesse särgivarrukasse peita, et see teda ära ei annaks. „Ma kukkusin merre.” Ema Gundring oli talle kunagi öelnud, et hea valetaja koob kangasse võimalikult palju tõtt.
„Kas mängime äraarvamist?” küsis hiiglane ja keerutas oma pikkade juuste salku sõrme ümber. „Mis minu nimi võiks olla?”
Yarvi neelatas. Ta ei pidanud arvama. „Sina oled Grom-gil-Gorm, mõõkade murdja ja orbude tegija, vansterlaste kuningas.”
„Sinu võit!” plaksutas Gorm oma pirakaid käsi. „Aga saab näha, mis sulle auhinnaks antakse. Ma olen tõesti vansterlaste kuningas. Hiljuti käisid nende hulka ka need õnnetud äbarikud, keda sinu kaasmaalased Göötimaalt nii vabalt röövisid, tapsid ja orjadeks ära viisid, minnes vastuollu Skekenhusi suurkuninga sooviga, kes nõudis, et kõik mõõgad jäävad tuppe. Talle meeldib meie tuju rikkuda, aga olgu pealegi.” Gormi pilk liikus üle hävingustseeni. „Kas see on sinu meelest õiglane, kokapoiss?”
„Ei,” kähises Yarvi ega pidanud valetama.
Kuninga kõrvale astus üks naine. Tema juuksed olid pöetud halli-mustasegusteks harjasteks ning pikad valged käsivarred olid õlgadest sõrmeotsteni kaetud siniste joonistustega. Mõned tundis Yarvi oma õpinguist ära: kaardid, mille abil tähtedest tulevikku näha, ringid ringide sees, mis kujutasid väikeste jumalate suhteid, ruunid, mis rääkisid lubatud ja keelatud aegadest, vahemaadest ja kogustest. Ühe õlavarre ümber oli tal viis haldjavõru, iidsetest aegadest pärit kallihinnalist reliikviat, mis särasid kullast, terasest ja läikivast klaasist, talismanid, mis olid kaetud sümbolitega, mille tähendus oli kadunud aegade sügavusse.
Yarvi mõistis, et see peab olema ema Scaer, Gormi minister. See, kes saatis ema Gundringile tuvi ja meelitas Yarvi isa rahulubadustega surma.
„Milline Göötimaa kuningas sellisteks tapatalguteks käsu andis?” küsis naine ja tema hääl oli sama kähe kui tuvil.
„Odem.” Yarvi sai valupiste saatel aru, et see ongi tõde.
Naise suu tõmbus hapuks grimassiks. „Nii et rebane tegi oma vennale hundile otsa peale.”
„Reeturlikud metslased.” Gorm ohkas ja keerutas pommelit hajameelselt keti otsas üha ringi. „Seda oli oodata. See oli sama kindel nagu see, et päikeseema kuuisa järel üle taeva käib.”
„Sina tapsid kuningas Uthriki,” sülitas Yarvi endalegi üllatuseks need sõnad oma verisest suust.
„Kas nad väidavad nii?” Gorm tõstis oma suured käed ja relvad ta vööl kõikusid.