Labürindijooksja 3: Surma ravim. James DashnerЧитать онлайн книгу.
teste!” karjus Newt. „Kõik see pidigi juhtuma ja meid analüüsitakse jälle.”
Thomas kuulis vaevu oma mõtteid ja Newt ei aidanud sellele kuigi palju kaasa.
Ta suunas heitja lakke ja astus üle ukseava. Ta tahtis kusagile turvalisemasse paika jõuda, enne kui granaadiplahvatuste valgus täielikult kaob. Oma vähestest pealiskaudsetest mälestustest teadis Thomas, et oli siin üles kasvanud – ta soovis vaid, et suudaks ruumide asetust meenutada. Taas taipas Thomas, kui olulist rolli täitis nende vabaduses Brenda. Ja Jorge niisamuti – kui ta oli nõus nendega ära lendama.
Häire lõppes.
„Mida –” alustas Thomas liigagi valjusti ja tasandas siis häält. „Mida nüüd?”
„Ju nad tüdinesid ära, et kõrvadest selle müra peale verd tilgub,” pakkus Minho. „See, et nad häire välja lülitasid, ei tähenda iseenesest midagi.”
Elektriliste laskude kuma ei paistnud enam, ent sellel pool ust olid häiretuled, mis matsid kõik punasesse hägusse. Nad seisid suures vastuvõtualas, kus olid diivanid, toolid ja paar lauda. Kedagi ei paistnud.
„Ma pole neis ootesaalides kunagi kedagi näinud,” ütles Thomas, koht ühtäkki tuttav. „See on tühi ja hirmuäratav paik.”
„Ma olen kindel, et sellest on tükk aega, kui nad siia külastajaid lubasid,” vastas Brenda.
„Mis järgmiseks, Tommy?” küsis Newt. „Me ei saa siin lihtsalt terve päeva seista.”
Thomas mõtles hetkeks. Nad pidid sõbrad üles otsima, kuid väljapääsu kindlustada näis tähtsam.
„Olgu,” ütles ta. „Brenda, me vajame väga sinu abi. Peame jõudma angaari ja leidma Jorge, et ta mäe valmis paneks. Newt ja Minho, teie jääte talle appi, meie Brendaga lähme sõpru otsima. Brenda, kas sa tead, kust me relvi juurde saaksime?”
„Relvaladu jääb angaari tee peale,” ütles Brenda. „Aga seda tõenäoliselt valvatakse.”
„Oleme hullematki näinud,” arvas Minho. „Tulistame, kuni langevad kas nemad või meie.”
„Murrame neist kõigist mööda,” lisas Newt urinal. „Igast viimsest neetud tegelasest.”
Brenda näitas ühele kahest koridorist, mis hargnesid vastuvõturuumist. „Sinnapoole.”
Brenda juhatas Thomast ja tema sõpru kurv kurvi järel, tuhmpunased häiretuled teed valgustamas. Nad ei kohanud vähimatki vastupanu, kuigi tihti möödus neist mõni terapõrnikas, kiirustades klõbina saatel üle põranda. Minho üritas üht neist tulistada, kuid lasi väga mööda ja kärsatas peaaegu Newti, kes röögatas ja oleks tahtnud vastu tulistada, vähemalt nii võis tema näost välja lugeda.
Pärast ligikaudu viitteist minutit sörkimist jõudsid nad relvalattu. Thomas peatus koridoris, üllatunud, et uks oli pärani lahti. Nii palju kui näha võis, olid riiulid seespool otsast otsani relvi täis.
„Sellest piisab,” ütles Minho. „Enam ma ei kahtle.”
Thomas mõistis vägagi hästi, mida poiss sellega silmas pidas. Ta oli selleks liiga palju läbi elanud, et mitte mõista. „Keegi seab meid lõksu,” pomises ta.
„Nii peab olema,” lisas Minho. „Kõik kaovad korraga ära, uksed on lukust lahti, relvad ootavad meid. Ja ilmselgelt nad jälgivad meid nende suhkade terapõrnikate abil.”
„See on kohe kindlasti kahtlane,” mainis Brenda.
Tüdruku häält kuuldes võttis Minho ta ette. „Kuidas me teame, et sina sellega seotud pole?” nõudis ta.
Brenda vastas väsinud häälel: „Saan vaid öelda, et vannun, et mul pole aimugi, mis toimub.”
Thomas ei tahtnud seda tunnistada, kuid see, millele Newt oli varem vihjanud – et kogu nende põgenemine ei pruugi olla muud kui korraldatud harjutus –, näis üha tõenäolisem. Nad olid taas kord taandatud hiirteks, kes sibasid sootuks teistsuguses labürindis. Thomas lootis nii väga, et see polnud tõsi.
Newt oli juba jõudnud relvaruumi sisse astuda. „Vaadake seda,” hüüdis ta.
Kui Thomas sisse astus, viipas Newt tühjale seinale ja riiulitele. „Vaadake tolmu jälgi. On üpris ilmne, et hunnik varustust võeti siit alles hiljaaegu. Võib-olla isegi viimase tunni jooksul.”
Thomas uuris ruumi lähemalt. Ladu oli üpris tolmune – piisavalt, et hakata aevastama, kui liiga palju ringi liikuda –, kuid need kohad, kuhu Newt osutas, olid täiesti puhtad. Tal oli õigus.
„Miks see nii oluline on?” küsis Minho nende selja tagant.
Newt pööras tema poole. „Kas sa ei suuda kordki oma peaga midagi välja mõelda, sa pagana känk!”
Minho kirtsutas nina. Ta näis olevat rohkem vapustatud kui vihane.
„Vau, Newt,” sõnas Thomas. „Kõik sakib, jep, aga möla maha. Mis lahti?”
„Ma kohe ütlen, mis paganama lahti. Mängid karmi tegijat, endal pole plaanigi, ja jooksutad meid ringi nagu kanakarja. Ja Minho ei oska ise ühtki kuradima sammu teha, ilma et küsiks, kumba jalga kasutada.”
Minho oli viimaks piisavalt toibunud, et ärrituda. „Kuule, suhka. Sina oled see, kes käitub nagu geenius, sest avastasid, et valvurid võtsid relvalaost relvi. Mõtlesin, et usun sinusse, käitun, nagu sa oleksid avastanud midagi enamat. Järgmine kord patsutan sulle kuramuse õlale, et midagi nii ilmset välja tõid.”
Thomas vaatas uuesti Newti poole just sel hetkel, kui sõbra ilme muutus. Ta näis löödud, peaaegu nutune.
„Vabandust,” pomises Newt, pööras ringi ja astus toast välja.
„Mida see veel tähendas?” sosistas Minho.
Thomas ei tahtnud oma mõtet välja öelda: et Newti mõistus hävines tasapisi. Õnneks ta ei pidanudki seda tegema – Brenda hakkas rääkima. „Te ei saanud tema mõttest ikkagi aru.”
„Ja see oli?” küsis Minho.
„Siin pidi olema vähemalt kaks või kolm tosinat relva ja heitjat, aga nüüd on need kõik läinud. Alles hiljuti. Viimase tunni jooksul või nii, täpselt nagu Newt ütles.”
„Jah?” tögas Minho just sel hetkel, kui Thomasele koitis.
Brenda sirutas käsi, nagu vastus peaks olema ilmne. „Valvurid tulevad siia ainult siis, kui vajavad asendust või tahavad kasutada midagi muud peale heitja. Miks nad peaksid kõik seda samal ajal tegema? Just täna? Ja heitjad on nii rasked, nendega ei saa lasta, kui kannad veel mõnda relva. Kus on need relvad, mis nad oleksid maha jätnud?”
15. PEATÜKK
Minhol oli esimesena selgitus varuks. „Võib-olla nad teadsid, et midagi sellist juhtub, ega tahtnud meid tappa. Paistab, et kui just pähe ei tulistata, siis need heitjad löövad mõneks ajaks rivist välja. Nii tulid nad kõik siia ja võtsid need tavarelvade asemele.”
Brenda raputas pead veel enne, kui poiss jõudis lõpetada. „Ei. Nad peavadki heitjaid kogu aeg kaasas kandma, nii et see pole loogiline, et nad tulid kõik korraga uut võtma. Mida te MOOLOKist ka ei arva, nende eesmärk pole tappa nii paljusid kui vähegi võimalik. Isegi kui tölbid sisse murravad.”
„Tölbid on siia sisse murdnud?” küsis Thomas.
Brenda noogutas. „Mida rohkem nad nakatunud on, mida rohkem üle läve jõudnud, seda meeleheitlikumaks nad muutuvad. Ma tõesti kahtlen, et valvurid –”
Minho segas vahele. „Võib-olla see juhtuski. Kõik need häirekellad, äkki mõned tölbid murdsid sisse, võtsid relvi, mida leidsid, lõid inimesed oimetuks ja hakkasid siis nende suhkasid kehasid õgima. Võib-olla olemegi seepärast ainult mõnda valvurit näinud, et ülejäänud on surnud!”
Thomas oli näinud üle läve jõudnud tölpe ja need mälestused painasid teda. Tölbid, kes olid elanud lahvatusega nii