Labürindijooksja 3: Surma ravim. James DashnerЧитать онлайн книгу.
liiga paganama kaua,” nähvas Newt vaikselt ja ägedalt sosistades.
Thomas teadis, et võimalus avaneb õige pea. „Nad oleksid meid väljas niikuinii kätte saanud,” vastas ta kähku, huuled vaevu liikumas. „Ole lihtsalt kannatlik.”
Janson seisis valvurite kõrvale. Ta näitas ühe relva peale. „Neid nimetatakse heitjateks. Valvurid ei kõhkle tulistamast, kui põhjustate neile mingitki muret. Heitjad ei tapa teid, kuid uskuge mind, kui ütlen, et nad pakuvad teile elu kõige ebamugavamad viis minutit.”
„Mis toimub?” küsis Thomas, olles üllatunud, kui vähe ta kartis. „Ütlesite just, et saame selle otsuse ise langetada. Milleks nüüd see armee?”
„Sest ma ei usalda teid.” Janson vaikis hetkeks, nähtavasti selleks, et oma sõnu hoolikalt valida. „Lootsime, et teete kõike vabatahtlikult, kui olete mälu tagasi saanud. See teeks kõik lihtsamaks. Aga ma ei öelnud kunagi, et me ei vaja teid.”
„Milline üllatus,” sõnas Minho. „Valetasid jälle.”
„Ma pole millegi kohta valetanud. Langetasite ise oma otsuse, nüüd elage tagajärgedega.” Janson viipas ukse poole. „Valvurid, saatke Thomas ja teised nende tubadesse, kus nad saavad oma vigu vaagida kuni hommikuste testideni. Kasutage mis tahes jõudu.”
8. PEATÜKK
Kaks naisvalvurit tõstsid relvad veelgi kõrgemale, laiad ümarad toruotsad kolmele poisile suunatud.
„Ärge andke meile põhjust neid kasutada,” ütles üks naistest. „Teil pole eksimisruumi. Üks vale liigutus ja vajutame päästikule.”
Kolm meest lennutasid heitjad rihmapidi üle õla ja astusid siis trotslike välujate poole, igale üks poiss. Thomas tundis ikka veel kummalist rahu – osaliselt sügavast veendumusest võidelda, kuni vähegi suudab – ja rahulolu, et MOOLOK vajas viit relvastatud valvurit, et valvata kolme teismelist.
Kutt, kes Thomasel käsivarrest haaras, oli temast kaks korda suurem, jõulise kehaehitusega. Ta kõndis energiliselt uksest välja koridori, sikutades Thomast enda järel. Thomas vaatas tagasi ja nägi, kuidas teine valvur pooleldi lohistas Minhot, et poiss talle järgneks, ning Newt oli otse nende taga, tulutult võitlemas.
Poisse veeti koridorist koridori, Minho ainsana häälitsemas – oigamas, hüüdmas ja vandumas. Thomas üritas teda veenda, et ta tegi kõik vaid hullemaks ja et teda tõenäoliselt tulistatakse, kuid Minho eiras teda, võideldes elu eest, kuni rühm peatus viimaks ühe ukse ees.
Üks relvastatud naisvalvur kasutas kiipkaarti, et uks lahti teha. Ta lükkas selle lahti ja paljastas väikese magamistoa kahe nari ja väikese köögiga, laud ja toolid kaugemas otsas. See polnud kohe kindlasti midagi sellist, mida Thomas ootas – ta oli kujutanud ette Glade’i pogri muldpõranda ja pooleldi katkise tooliga.
„Astuge sisse,” ütles naine. „Toome teile süüa. Olge õnnelikud, et me teid pärast sellist käitumist mõned päevad ei näljuta. Homme on testid, nii et parem magage täna.”
Kolm meest lükkasid välujad tuppa ja lennutasid ukse kinni; luku klõpsatus kajas läbi õhu.
Otsemaid naasid vangistusega seotud tunded, mida Thomas oli kannatanud valgete seintega vanglas. Ta kõndis ukseni ja pööras nuppu, sikutas ja lükkas kogu keharaskusega. Ta tagus ust mõlema rusikaga ja karjus nii kõvasti, kui suutis, et keegi nad välja laseks.
„Möla maha,” ütles Newt tema tagant. „Keegi ei tule sind paganama päralt tuttu panema.”
Thomas pööras hooga ringi, aga nähes sõpra enese ees seismas, peatus. Minho rääkis veel enne, kui ta jõudis sõnu seada.
„Me vist magasime oma võimaluse maha.” Ta potsatas alumisele narile. „Oleme vanad või surnud, enne kui sinu imeline hetk pärale jõuab, Thomas. Ei ole nii, et nad hakkavad suurelt välja kuulutama: „Nüüd oleks imeline aeg põgenemiseks, sest meil on järgmised kümme minutit tegemist.” Peame ise riskima.”
Thomas ei tahtnud tunnistada, et tema sõpradel on õigus, kuid nii oli. Nad oleksid pidanud jooksu pistma enne, kui need valvurid välja ilmusid. „Vabandust. Lihtsalt ei tundunud veel, et oleks õige hetk. Kui nad meid relvadega sihtima hakkasid, näis üsna mõttetu raisata jõudu, et midagi üritada.”
„Jah, noh,” mühatas Minho ja lisas: „Sul ja Brendal oli kenake taasühinemine.”
Thomas tõmbas sügavalt hinge. „Ta ütles midagi.”
Minho ajas end voodil sirgemalt istuma. „Mis mõttes ütles midagi?”
„Ta ütles, et me ei usaldaks neid – et usaldaksime ainult teda ja kedagi, kelle nimi on kantsler Paige.”
„Noh, mis see üldse tema paganama mure on?” küsis Newt. „Ta töötab MOOLOKile? No mida, kas ta oli Põlenus siis lihtsalt üks kuramuse näitleja?”
„Jep, kõlab, nagu poleks ta parem kui need teised,” lisas Minho.
Thomas ei olnud nõus. Ta ei osanud seda endalegi seletada, rääkimata sõpradest. „Vaadake, mina töötasin ka nendele, aga mind te ju usaldate, eks? See ei tähenda midagi. Võib-olla tal polnud muud valikut, võib-olla on ta muutunud. Ma ei tea.”
Minho kissitas silmi, justkui mõtleks midagi, kuid ei lausunud sõnagi. Newt istus põrandale ja ristas käed, mossitades nagu väike laps.
Thomas raputas pead. Tal oli kõrini nuputamisest. Ta astus ligi ja avas väikese külmkapi – kõht korises näljast. Ta leidis juustupulki ja viinamarju, jaotas need ära ja kühveldas enda portsjoni sisse, enne kui jõi terve pudelitäie mahla. Ülejäänud kaks ahnitsesid enda portsud samuti kiiruga ja sõnagi lausumata nahka.
Veidi aega hiljem ilmus naisterahvas, kes tõi sealihaviile ja kartulit, ning nad sõid selle ka ära. Thomase kella järgi oli varajane õhtupoolik, aga ta ei suutnud ette kujutada, et tal õnnestub uinuda. Ta istus toolile, näoga sõprade poole, ja mõtles, mida nad peaksid tegema. Ta tundis ikka veel veidi piinlikkust, nagu see oleks tema süü, et nad polnud veel midagi üritanud, kuid ei pakkunud ühtki mõtet välja.
Minho oli esimene, kes pärast söögi saabumist rääkima hakkas. „Võib-olla peaksime nendele suhkamoludele lihtsalt järgi andma. Tegema, mida nad tahavad. Ühel päeval istume kõik koos, paksud ja õnnelikud.”
Thomas teadis, et poiss ei mõelnud ühtki sõna tõsiselt. „Jep, ja võib-olla leiad kena tüdruku, kes siin elab, jääd paikseks, abiellud ja saad lapsi. Täpselt selleks ajaks, kui maailm leiab hullude käes lõpu.”
Minho ei jätnud jonni. „MOOLOK leiab sellele plaanivärgile lahenduse ja me elame õnnelikult elu lõpuni.”
„See pole isegi naljakas,” ütles Newt tõredalt. „Isegi kui nad leiaksid ravimi, nägite, kuidas Põlenus oli. Selleks kulub neetult palju aega, et maailm saaks normaliseeruda. Ja isegi kui nii läheb, meie silmad seda ei näe.”
Thomas taipas sel hetkel, et ta lihtsalt istus ja põrnitses põrandat. „Pärast kõike seda, mida nad on meile teinud, ei usu ma enam sõnagi.” Ta ei saanud üle uudisest Newti kohta, tema sõbra kohta, kes teeks kellegi teise heaks kõik. Nad olid andnud talle surmaotsuse – ravimatu haiguse – ainult selleks, et vaadata, mis saab.
„See Jansoni kutt arvab, et tal on kõik välja mõeldud,” jätkas Thomas. „Ta arvab, et see kõik toimub mingisuguse parema eesmärgi nimel. Lasta inimrassil sussid püsti visata või teha hirmsaid asju ja seda päästa. Isegi need vähesed, kes on immuunsed, ei pea arvatavasti kaua vastu maailmas, kus üheksakümmend üheksa protsenti inimestest on moondunud hulludeks koletisteks.”
„Mida sa öelda tahad?” pomises Minho.
„Tahan öelda seda, et enne kui nad minult mälu pühkisid, ma vist uskusin kõike seda jama. Aga enam mitte.” Ja ainus, mis teda nüüd hirmutas, oli võimalus, et naasnud mälestused panevad ta ümber mõtlema.
„Ärme siis lase järgmist võimalust luhta, Tommy,” ütles Newt.
„Homme,”