Mandariinid tihnikus. Ryunosuke AkutagawaЧитать онлайн книгу.
vahele sigines vaikus, milles kuuldus seinakella tiksumist ja söepanni kohale asetatud veekannu kohisemist. „Kuid mu õemees kohtleb teid ju ometigi hästi?” päris Teruko viimaks arglikult tasasel häälel. Tema hääles peitus ilmselge kaastunde kõla. Kuid just kaastunne oli see, mis Nobukole praegu kõige vastikum oli. Ta laotas ajalehe põlvedele laiali ja suunas oma pilgu tekstile, nimme midagi ütlemata. Nagu ta Ōsaka koduski, ei räägitud ka siinse ajalehe veergudel suurt millestki muust kui riisihindadest.
Mõne aja pärast kostis vaikses külalistetoas vaevumärgatavat nuuksumist. Nobuko tõstis ajalehelt pilgu ja nägi teisel pool pikka söepanni nutta tihkuvat õde, lai kimonokäis silme ees. „Ärge nüüd nutke,” lohutas Nobuko õde, kuid Teruko nutt ei vaibunud nii kergesti. Sõnatult silmitses Nobuko mõnda aega oma õe vappuvaid õlgu, ise sisimas mingit julma rõõmu tundes. Vaatas siis Teruko poole ja lausus vaikselt, justkui kardaks, et koduabiline kuuleb: „Andke andeks, see oli nüüd küll halvasti… Mulle piisab sellestki, kui vaid teie õnnelik olete. Ausõna. Kui Shun-san teid armastab, siis…” Mida enam ta rääkis, seda enam tuli ta hääl sõnade sisule järgi ja muutus hellemaks. Viimaks lasi Teruko käise alla ja tõstis pisaratest märja näo. Kuid ta silmis ei paistnud ei kurbust ega raevu, vaid leekis armukadedus, mida ta alla suruda ei suutnud. „Aga õde… Aga kallis õde, miks te siis eile õhtul…” Suutmata alustatut lõpuni öelda, mattis Teruko jälle näo käisesse ja puhkes ägedalt nutma.
Paar-kolm tundi hiljem loksus Nobuko kinnises rikšas, kiirustades rongipeatusse. Tema silmi paistev maailm piirnes rikšakatuse esiossa lõigatud nelinurkse tselluloidist aknaga. Aknast voogasid aeglaselt, ent ometi katkematu jadana üksteise järel mööda äärelinna elumajad ja värviliseks tõmbunud puuladvad. Ainus, mis ses katkematus voolamises paigal seisis, oli külm sügisene taevas, milles triivisid õhukesed pilved.
Nobuko meel oli rahulik. Ent tema meelerahu põhjuseks oli nukker alistumine. Pärast Teruko nutuhoo lõppemist saabus uute pisarate saatel leppimine ja nad olid taas armastavad õed. Kuid tõde oli tõde ja selle tõe aimdus ei jätnud Nobukot nüüdki. Juba siis, kui ta tädipoega ära ootamata rikšasse puges, pitsitas ta südant jäine eelaimdus, et tema ja ta õde jäävad nüüd igavesti võõraks.
Järsku tõstis Nobuko pilgu. Pisikesest tselluloidist aknast paistis, kepp kaenlas, mööda kitsast ja armetut agulitänavat jalutava tädipoja kuju. Nobuko süda hüppas sees. Pidada rikša kinni? Või siis lasta niisamuti mööda minna? Südame pekslemist alla surudes vaatas Nobuko mõnda aega maapinda rikša all ja heitles kõhklustega. Kuid vahemaa Shunkichi ja tema vahel muutus silmanähtavalt lühemaks. Kahvatutest päiksekiirtest ümbritsetud, astus mees aeglaselt mööda porilompe täis teed.
„Shun-san!” lipsas ühel hetkel ootamatult Nobuko huulilt. Mehe armas kuju oli sel hetkel tegelikult juba rikšaga peaaegu kohakuti. Nobuko lõi taas kahtlema. Ja kuni ta seal kõhkles, läks mitte midagi aimav Shunkichi viimaks ta kinnisest rikšast mööda. Järele jäi vaid endiselt inimtühi agulimaastik: pilvevines taevas, hõre majaderida ja kaugusesse sirutuvad kõrged puuladvad.
„Sügis…” mõtles Nobuko tõsiselt, tunnetades jahedas rikšas kogu kehaga kõikehaaravat üksindust.
Märts 1921
Porrulauk
Ma kavatsen täna õhtul ühe jutiga selle novelli valmis kirjutada, sest homme on tähtaeg. Ei, ma ei kavatse kirjutada. Ma pean selle valmis kirjutama. Kuid millest ma siis kirjutan? Ega mul muud üle ei jäägi, kui paluda teil alljärgnevat lugeda.
Kanda Jinbōchō linnaosa kohvikus oli üks O-Kimi nimeline ettekandja. Väidetavalt oli ta viieteist- või kuueteistaastane, kuid välja paistis ta märksa täiskasvanum. Kuigi tema nina oli küll veidi ülespoole suunatud, tegid hele jume ja selge pilk temast sellegipoolest kaunitari. Kui ta niimoodi juuksed keskelt lahku kammitud ja meelespealille juukseklambriga kinni pandud, valge põll ees mehaanilise klaveri juures seisis, võinuks teda pidada neiuks Takehisa Yumeji18 illustratsioonilt. Küllap see oligi põhjuseks, miks kohvikukülastajad teda juba ammust aega „Menuromaaniks” kutsuvad. Tal oli veel teisigi hüüdnimesid: teda hüüti „Meelespeaks” tema lillekujulise juukseklambri pärast, „Miss Mary Pickford’iks”19 aga seetõttu, et ta sarnanes ameerika filmistaarile. „Suhkrutükike” oli ta sellepärast, et kohvik ei saanud ilma temata hakkama. Etc. etc.
Samas kohvikus töötas lisaks O-Kimile veel teinegi, veidi vanem ettekandja – O-Matsu. Välimuse poolest temast O-Kimile vastast ei olnud. Nad olid erinevad nagu leib ja sai, mistõttu, töötades küll ühes ja samas kohvikus, erines ka nende teenitav jootraha oluliselt. Iseenesestki mõista ei olnud O-Matsu ebavõrdse jootrahaga päri ja selline ebaõiglus põhjustas temas aina kasvavat rahulolematust.
Ühel suvisel pärastlõunal üritas üks O-Matsu laua klient – eeldatavasti võõrkeelte instituudi üliõpilane – suitsu põlema panna. Õnnetuseks aga oli kõrvallauale asetatud puhuri õhuvoog sedavõrd tugev, nii et iga kord, kui tikutuli sigaretini jõudis, oli leek juba kustuda jõudnud. O-Kimi, kes juhtus parajasti sellest lauast mööduma, jäi õhuvoo varjamiseks hetkeks puhuri ette seisma. Poiss, kes lõpuks sigareti põlema sai ning naeratus päikesepruunis näos ”Aitäh!” ütles, ilmselgelt hindas O-Kimi lahkust. Leti ees seisnud O-Matsu aga, kes pidi just samasse lauda jäätist viima, vaatas O-Kimile mürgise pilguga otsa ja ütles armukadedusest väriseval häälel: „Sina viid selle talle!” -
–Selliseid teravaid olukordi tuli ette mitu korda nädalas ja nii ei olnudki varsti O-Kimil O-Matsule enam suurt midagi öelda. Ta seisis alati mehaanilise klaveri ees, kust ta kõigile klientidele, kes selles piirkonnas enamasti olid üliõpilased, sõnatut armastusväärsust osutas, või siis hoopiski kiusliku O-Matsu oma vaikivat üleolekut tundma pani.
O-Matsu armukadedus aga ei olnud ainsaks põhjuseks, miks O-Kimi ja O-Matsu omavahel läbi ei saanud. O-Kimi põlgas sisimas O-Matsu halba maitset. Ta oli üsna veendunud, et O-Matsu polnud algkooli lõpetamisest saadik muud teinud, kui naniwabushi’t20 kuulanud, mitsu-mame’t21 söönud ja poisse taga ajanud. Kuid milline on O-Kimi enda maitse? Selle välja selgitamiseks on parem lahkuda korraks lärmakast kohvikust ja piiluda üle tee asuva juuksurisalongi teisele korrusele. Miks? Sest seal üüris O-Kimi tuba ja veetis enamiku sellest ajast, mil ta parajasti kohvikus tööl ei olnud.
See oli madal, kuuetatamine ruum, mille läänepoolsest aknast välja vaadates ei paistnud muud kui naabermajade katusekivid. Akna all seina vastas oli kirju sitsiriidega kaetud kirjutuslaud. Nimetan seda kirjutuslauaks vaid mugavuse mõttes; tegelikult ei olnud see muud kui üks vana teelaud. Sellel tee… kirjutuslaual olid reas lääne köites raamatud, mis polnud samuti teab mis uued. „Kägu”, „Tōsoni luulekogu”, „Matsui Sumako elu”, „Uus Asagao päevik”, „Carmen”, „Kõrgelt mäetipust alla orgu vaadates”22 ning lisaks veel seitse-kaheksa naisteajakirja. Paraku aga ei ühtegi minu romaani. Kirjutuslaua kõrval oleval väikesel mahakoorunud lakiga kapil seisis kitsa kaelaga klaasist lillevaas, kuhu oli oskuslikult paigutatud ühe puuduva kroonlehega kunstliilia. Miski ütles mulle, et kui liilial poleks kroonleht ära kukkunud, oleks see endiselt kohvikulauda kaunistanud. Kapi kohal seinale oli nööpnõeltega kinnitatud paar pilti – arvatavasti mõnelt ajakirja esikaanelt. Keskmine neist oli Kaburagi Kiyokata „Genroku naine”23; selle all väike pilt – vist Raffaeli Madonna. Genroku iluduse kohal heitis Kitamura Shikai24 naiseskulptuur himura pilgu oma naabrile Beethovenile. Kuid too Beethoven oli kõigest keegi, keda O-Kimi arvas Beethoveni olevat. Tegelikult oli pildil Ameerika president Woodrow Wilson, mis oli Kitamura Shikai jaoks kahtlemata äärmiselt kahetsusväärne.
See kõik peaks ütlema O-Kimi kunstiliselt värvikirevate hobide kohta rohkem kui teada tahate. Fakt on aga see, et igal õhtul hilja kohvikust koju jõudes luges O-Kimi ilmtingimata just Beethoveni
Takehisa Yumeji (1884–1934) – oma ajastu ilukirjandusteoste kõige nõutum illustraator, kes kujutas enamasti elegantseid pikakasvulisi ja saledaid iludusi.
Mary Pickford (1892–1979) – Oscariga pärjatud Kanada-Ameerika tummfilminäitleja. Akutagawa novell „Porrulauk” (1920) ilmus neli aastat enne Tanizaki Junichirō „Rumala armastust” (
Tokutomi Roka (1868–1927) „Kägu” (
Kaburagi Kiyokata (1878–1927) – üks peamisi naivistlikus laadis modernse
Kitamura Shikai (1871–1927) – skulptor, kes esimesena Jaapanis hakkas kasutama marmorit.