Praktiline nõiakunst. Reeli ReinausЧитать онлайн книгу.
sinu võttis ta minu energiat, et saada veel võimsamaks, kui ta juba oli.”
„Ma ei võtnud sult energiat! Ja kui võtsingi, siis olid sa selles ise süüdi. Keegi ei käskinud sul olla nii loll ja seda ära anda. Ja ma ei tunne ühtegi sellenimelist.” Vihmast märg Keit karjus seda kõike Erikule näkku. „Ja üldse, kui sul midagi targemat öelda pole, siis lase jalga. Ma poleks iial uskunud, et peale kõike seda tuled sa mingi sellise jamaga lagedale.”
Erik nihutas end Keidile lähemale ja vaatas talle tungivalt silma. „Palun, saa aru. Ma olen nõid. Ja sina oled ka, aga sa ise ei ole sellest teadlik. Ütle, kuidas me muidu sinuga praegu suhelda saaksime? Ja ma pidin su maha jätma, sest ta püüdis läbi sinu minule lähemale jõuda.”
„Ma ei tea,” ütles Keit väsinult. „Ma ei tea, miks ma sind kuulan. Võib-olla harjumusest. Võib-olla kaastundest. Aga sa oled peast segi.”
„Ma räägin tõtt, Keit. See, et sa mind usuksid, on ainuke asi, mida ma praegu soovin. Kui ma olen peast segi, siis ütle, kuidas me muidu siin oleksime?”
„See on uni.” Keit vaatas merele, mida ei olnud paksu vihmakardina tõttu võimalik näha. Oli kuulda vaid selle kõrvulukustavat kohinat. „Ma nägin sind alguses iga öö unes.”
„See ei ole tavaline uni. Siin on sul mängus oma tahe.”
„Minu tahe on, et sa praegu kaoksid. Aga ei, sa oled siin ja püüad tuua mõttetuid vabandusi.” Keit vaatas Erikule otsa. „Mis kuradi nõid sa oled, kui sa ei suuda midagi teha? Kui sa tuled mind süüdistama?”
„Ma ei süüdista sind. Ma lihtsalt räägin, kuidas asjad olid.”
„Kuidas nad olid siis? Kuule, minu jaoks olid nad teistsugused kui sinu jaoks.”
„Ei. Lihtsalt minu elul on juures teine dimensioon.” Erik ütles seda sama lihtsalt, nagu räägiks ta külmetushaigusest.
Keit vaatas talle sõnatult otsa. Tal ei olnud enam mõtteid ega tundeid. Tal oli ükskõik. Talle paistis, et praegu on see hetk, kus võib ükskõik mis juhtuda.
Äike oli järele jäänud. Õhk oli sama soe kui varemgi. Ehkki nad olid läbimärjad, ei tundnud kumbki külma. Erik hoidis Keidil ümbert kinni ja vaatas vaikides merele. Ta tahtis sellesse hetke jäädagi, kuid seda enam teadvustas ta eesmärki, milleks ta oli tulnud. Tundis ta ju inimest, kes oli selle eest vastutav.
„Rafael oli mu parim sõber,” ütles ta lõpuks. „Me olime nõiaõpilased. Mehhikos. Iidsete tolteegi nägijate õpetuse järgijate juures. Sattusime sinna pealtnäha juhuslikult. Olime põgenikud ja meil ei olnud kuhugi minna. Ent nõiad võtsid meid vastu, nagu oleksid nad meie tulekut oodanud. Nad õpetasid meid tundma ja kasutama seda iidset tarkust, mida nad ise olid säilinud õpetuste järgi ja mitmete vaimolendite kaasabil õppinud.”
Erik vaatas Keidi poole ning märkas, et naine kuulas teda iga oma keharakuga. Ta jätkas juba enesekindlamalt. „Meid määrati olema üksteise varihinged. Me pidime üksteise eest hoolitsema. Üksteist täiendama. Nii kui ma teda nägin, teadsin, et ma saan teda alati usaldada. Me olime mitmes mõttes sarnased, kuid samas ka vastandlikud. Kuni Mehhikosse jõudmiseni olid meie elud olnud sarnase mustriga, kuid meie iseloomud olid totaalselt erinevad. Temal oli suurem potentsiaal midagi saavutada, sest ta oli sihikindel ja kannatlik. Mina seevastu olin tuulepea ja tüdinesin asjadest kiiresti. Mina ei osanud nii hästi inimestega manipuleerida kui tema. Võibolla, et mul oli südametunnistus, mida temal ei olnud. Ma ei tea. Seepärast me pidimegi olema koos, et me täiendasime üksteist. Kui mina olin suurepärane unenägija, siis tema oli jälle üks parimaid ümberkehastujaid, keda keegi eales näinud oli. Me rääkisime üksteisele kõigest. Oma varasemast elust, õpingutest, sõpradest. Ma teadsin, kus linnas elavad tema vanemad ja millises koolis ta käis. Ma teadsin temast iga pisimatki detaili. Samuti tema minust. Ent ainuke asi, mida me kunagi üksteiselt ei küsinud, olid meie päris nimed. Enne kui päris lõpus.”
Peale hetkelist pausi jätkas Erik juttu: „See võib tunduda kummaline, kuid nii see oli. Teise väike privaatala. Miski, mis säilitas saladuse. Miski, mis pidi jääma tulevikku. Sest sel hetkel ei aimanud me kumbki, et tulevikku ei ole. Et üks meist reedab teise ja ma püüan seda meeleheitlikult unustada. Tema nime.”
Erik katkestas oma jutu. Millegipärast oli tal tunne, et edasi rääkides reedab ta oma sõbra. Mis siis, et tema oli Eriku juba ammu reetnud. Mees tundis, kuidas Keit väriseb. Ta ei teadnud, kas see on kuuldud loost või külmast ja vihmast.
Keit teadis, et see lugu on liiga uskumatu, et olla tõsi, ja samal põhjusel ei olnud võimalik, et see oleks ka vale. Midagi sellist välja mõelda poleks Erik küll osanud. Aga mis see siis oli? Nägi ta tõesti und? Selleks oli ta vist liiga märg ja külmast kange. Keit püüdis end salamisi näpistada. Ta ei uskunud sekundikski, et see aitab teda tõele lähemale.
„Ja nüüd sa tahad siis kätte maksta?” küsis Keit lõpuks.
„Ei. Sel poleks mõtet. See hukutaks lõpuks meid mõlemaid.” Erik lükkas jalaga vihmast märgi puid lõkkeasemel laiali. „Ka sinu.”
„Mina ei ole sellega seotud.” Keit ei püüdnudki end õigustada. „Saa aru, et ma ei tunnegi seda meest. Ja kui see pole ta päris nimi, siis ei saa ma ju ka selles sada protsenti kindel olla. Aga ikkagi…”
„Ma ei tea, kus ja kuidas, aga sa oled temaga suhelnud. See on kindel. Mõtle kõik hoolega läbi. Kõik kohad, kus sa oled käinud ja kellega koos olnud.”
„See on võimatu. Ma ei mäleta ju kõiki inimesi.” Keidi hääl oli ühekorraga paluv ja protesteeriv.
„Teda sa mäletad. Kindlalt. Võib-olla, et ei oska ainult kahtlustada. Keegi, kes on sulle liialt tähelepanu pööranud? Kuidagi kahtlane tundunud? Mingil muul moel huvi äratanud?”
„Miks sa arvad, et ma mäletan? Miks sa arvad, et me oleme kohtunud?” Keidis oli jällegi tärganud trots.
„Muidu poleks tema seatud lõks töötanud. Aga see pidi juhtuma. Ükskõik kus, see võis ka näiteks internetis olla.”
„Ma ei räägi internetis inimestele oma eraelust. Pealegi ei suhtle ma netis võõrastega.”
„Hea küll, see polegi enam tähtis. Minevikku ei saa muuta. Aga ole parem tulevikus ettevaatlik.” Erik vaatas Keidile tõsiselt otsa.
„Mis sa sellega mõtled? Sa arvad, et ta tuleb tagasi?”
„Kindlasti.”
„Ja sina?”
„Mina ei saa sind enam aidata, Keit. Ma tulin vaid selleks, et kõike selgitada ja sind hoiatada. Pealegi on ka sul endal annet.” Erik vaatas Keidist mööda pimedusse. Ta tahtis veel midagi öelda, aga ei osanud.
Keit ei teadnud, kas nutta või naerda. Erik räägib talle sellise loo ja siis teatab, et saagu ise hakkama. „Aga mis sina siis teed?”
„Midagi. Ma püüan oma tasakaalu taastada.”
„Milleks see sinu sõber mind veel vajab, kui sina ei taha talle kätte maksta? Kas ta ei tea siis seda?”
„Teab küll. Aga nagu ma ütlesin, sul on annet. Sinust võib saada hea nõid, kui sa vaid tahad. Tal võib sinu väge lihtsalt vaja minna. Ja tema tahab ilmselt hoopis mulle kätte maksta.”
„Hea nõid?” Keit naeris. „Kas nõiad polegi kurjad? Sina ju oled.” Viimane lause lipsas Keidil kogemata üle huulte, kuid ta ei kahetsenud.
Erik poleks seda nagu kuulnudki. „Nõiad pole ei head ega kurjad. Seda on vaid nõidade teod. Ma mõtlesin hea nõia all seda, kes on võimekas.”
„Ja sa ütled seda alles nüüd.” Keit ei teadnud, kas ta peaks sellepärast vihane olema või mitte.
„See ei ole kerge tee. Ja pealegi, kui nii on määratud, siis varem või hiljem see juhtub.”
„Aga mida ma siis pean tegema?” Tal polnud aimugi, kas ta tahab seda tegelikult teada.
„Sa ei saagi midagi teha. Kui nii peab minema, siis tuleb see varem või hiljem