Lunastus. Eduard VildeЧитать онлайн книгу.
viina taskust tõmbas, kui neiu Nielsen lambi põlema oli süüdanud.
„Tahaksin teiega laupäeva õhtut pühitseda, preili,” tähendas ta viisakalt oma põriseva bassihäälega, „mu eit pahandas mind kodus.”
Vaevalt oli väike Jens, keda mõlema tulek unest oli äratanud, võõra häält kuulnud, kui ta nagu ettekavatsetud nõu järgi vihast meeleavaldust alustas.
„Mees, mine ära!” hakkas ta voodist karjuma, ”mees, mine kohe ära!”
Jensine külaline sai üsna kohmetuks. „Ma ei teadnud, preili või proua, et teil –”
„Ärge pange teda tähele,” kuulis Jens ema ütlevat, „unise lapse jonnakas tuju! Küll ma ta varsti vaikseks saan.”
Kuid sellega valas ta ainult õli Jensi tulde. Poiss pistis ulguma, jalgadega trampima, sõimama, ja kui ema talle meelitades ja musutades karbikese kompvekke pihku surus, viskas ta selle patsti põrandale. Tema üleannetus ulatus lõpuks nii kaugele, et ta voodist välja ronis, vaheukse lävele ilmus ja nüüd sealt võõrast meest kõige valjusega ära hakkas ajama. Särgiväel, põsed voolavais pisarais, parem käsi ähvardavalt üleval – nõnda seisis ta kohkunud külalise ees, kes ei teadnud, kas kahmata kübara järele või jääda paigale. Võõras tegi siis katset sõbrustamisega ja pakkus talle raha. Jens lükkas raha põlastava käeviskega tagasi. Kui vaenlane teda sülle tahtis tõsta, põgenes ta pimedasse tuppa ja sängi tagasi, kus ta kauakestvasse nutuhoosse sattus. Viimaks küsis ta emalt juua. Ema pilgutas külalisele silma, valas viinapudelist õlleklaasi pooleli ja jootis märatsejat magusa likööriga.
Nüüd tuli rahu majasse. Märatseja jäi magama nagu nott.
Kui ema võõraga voodisse heitis, riivas ta pilk tummaks tehtud rebelli. Selle kahvatanud põskedel siretasid veel mõned hõbedased mässuviha piisad.
NELJAS PEATÜKK.
VÄIKE JENS NIELSEN KÄIB KOOLIS
Muidugi ei näinud pisike kiusupunn asjale põhja – seks oli ta liiga noor. Teda haavas ainult, et tema ema vastu oli lugupidamatust üles näidatud. Ja et need võõrad mehed, keda ema endale külalisteks tõi, selleks põhjust andsid, siis püüdis ta neid põhjuseandjaid, kellega ta pealegi ema õrnust pidi jagama, ära peletada. Et emal raha tarvis oli, seda ta mõistis, ja et võõrad mehed emale raha kinkisid, sellega oli ta nõus. Aga et nad ema juures magamas käisid, mis emale sõimunime tõi – nime, mida teistel emadel ei olnud, selle nähtuse vajadus ei mahtunud Jensile kuidagi pähe. Miks ei võinud nad emale raha anda ilma temal külaliseks ja tema juures magamas käimata?
Asjamõiste, nagu see Jensi ajus asus, tuli järgmisel päeval kuuldavale, kui ema talle öise üleannetuse eest manitsevaid etteheiteid tegi. Poisike, kelle pea joodud alkoholi tagajärjel terve hommiku valutas, alustas sellest hoolimata emaga kräbedat vaidlust.
„Aga Holgeri isa on ka surnud, aga tema emal ei käi külalisi –”
„Kust sa seda tead?”
„Ma küsisin Holgeri käest.”
Jensine pani käed risti. „Holgeri emal on enam raha kui minul,” ütles ta siis.
„Kas ta rohkem teenib kui sina?”
„Ei, aga ta saab raha ka kuninga käest.”
„Kuninga käest? Kas siis kuningas käib tema juures magamas?”
„Ei. Holgeri isa teenis kuningat, ta oli politseinik, ja selle eest annab kuningas nüüd Holgeri emale raha.”
„Kas minu isa ei teeninud kuningat?”
„Teenis küll, aga väga vähe aega – ta oli ainult soldatiks. Minule kuningas raha ei anna.”
„Aga kui kuningas Holgeri emale raha annab, kuid tema juures magamas ei käi, miks siis sinu külalised sulle muidu raha ei anna?”
„Ma ei tea, Jens,” – ema hõõrus kihelevat otsa-esist – „nad ei anna –”
„Kas sa oled nende käest küsinud?”
„Jaa – ei –”
„Siis küsi ometi! Aga ära too neid siia! Ma ei taha, et meister Andersen ja meister Olsen –” Ema mattis ta suukese käega kinni, aga sõrmede vahelt kuuldus siiski veel: „– sind ja mind litsiks –”, mispeale ema ta nilbe suu oma pakitseva rinna vastu tummaks muljus.
„Ma tean, Jens, et nad ei anna, – ma tean seda kindlasti … Sina aga – sa peaksid rahul olema ja vait … Sa ei tohiks emale mitte nii palju pahandust teha ja teda piinata, emal on muidugi raske küllalt …”
Jensine hääles oli midagi, mis pani poisikese kuulatama. Oma pead tema käte vahelt vabastades vaatas Jens emale uurivalt silma ja küsis tooniga, millest iga võitlusehimu oli kadunud:
„Kuidas pean ma siis olema?”
Seega oli pind kokkuleppimiseks sile.
Nende vahel sobis mõistlik kompromiss. Jens lubas öösisi rahatoojaid kui paratamatut halbust jälle sallida ning ühtlasi iga inimese, isegi Holgeri vastu nendest suud pidada, sest kui neist majas ei teatud, siis polnud nende pärast ka naabrite poolt sõimu karta. Ema seevastu andis tõotuse mitte enam külalisi kaasa tuua, kes ühel või teisel kombel väljakannatamatuks võiksid saada, nagu see, kellele Jens toona õigusega ropu looma nime oli andnud.
Ja nõnda elati endist viisi edasi.
Vägevam kui kõik vastikused ja õudsused, vägevam kui kartus kaasinimeste lugupidamatuse eest oli kummalegi brutaalne teadvus: sa tahad süüa ja oma ihu katta – sa tahad elada! –
Neiu Nielseni alaline püüe oli olnud mõne korrapärasema meesterahvaga kestvamat ainuühendust leida, et sel kombel – puhtama elu kõrval – politsei varitsemise ja nakkushaiguste eest enam hoitud olla, sest et mehelesaamise lootus, see visa võsuke iga naisterahva hinges, ka tema põue põhjas veel täiesti polnud kuivanud. Kuid nii ühel kui teisel sihil murdis õnn talle ikka jälle truudust. Varemail aastail oli ta kord kaheksa kuud ühe lese isanda päralt olnud; aga isand võttis uue emanda – ja ajutine naine oli lahti lastud. Siis pidas teda üks naisemees pool aastat, tüdis temast ära ja valis ilusama. Keegi poissmees tegi Jensinele kahe aasta eest üsna kindlaid võtmislootusi, pettis teda aga, kui ta mõne kuu tema öid tasuta oli raisanud. Nõnda sattus neiu Nielsen oma ihuga ikka jälle avalikule müügiturule ja kannatas aegamööda läbi kõik säherduse elu õudsed tagajärjed.
Paaril korral kimbutas teda politsei. Ta pidi öö vahijaoskonnas mööda saatma. Ainult meeleheitlik salgamine ja vabriku töötäht päästsid ta järgmisel hommikul avalikkude naisterahvaste kirjast. Siis tulid ajad, kus ta oma palganatukesest tähtsa osa nädalate ja kuude kaupa pidi arstile ja apteekrile viima, kuna väike Jens kodus rohkem kõhutäite järele nuttis ja ta ise töö juurde ära oli nõrkemas. Mõni kuu peale seda, kui ta Nörrebrost Vesterbrosse oli kolinud, tabas teda jälle üks haigus, mille räpast ja rasket ravitsemist ta terane laps vastiku võõrastusega pealt vaatas. Jens nägi ema iga õhtu oma ihu paljastavat, mis punaste täpikestega oli kaetud, ja kord ühte, kord teist liiget ning kehakohta järgemööda porisarnase, halvasti lehkava võidega kõigest jõust hõõruvat. Täna hõõrus ta ühte, homme teist käsivart, ühel õhtul pahemat, järgmisel jälle paremat reit, siis sääremarju, siis rinda, siis selga, kuni ta uue järjega käsivartest jälle peale hakkas. Kui ta tükk aega higistades oli töötanud, tõmbas ta poriseks ja haisvaks nühitud ihu peale kõige nadisema pesu, mis seestpidi muidugi mustaks määrdis. Siis kuristas ta mitu korda suud ühe rohuga, sest muidu tulevat tal hambad suust ära, nagu Jens teda Ellen Knudsenile kuulis tähendavat. Krokodill hakkas nimelt emal abiks käima. Ema väsis hõõrumisest juba teisel nädalal ja selga ei saanud ta üldse korralikult hõõruda. Nüüd töötas vahva Ellen, vanad nahkkindad käes, ema tõbise ihu kallal. Varsti ilmus haigele suur haav kurgulakke, mis nõudis iseäralist rohitsemist. Ema võidis haava ühe salvi ja veel ühe rohuga, misjuures tal silmad vesiseks läksid ja läkastus peale tuli. Seejuures käis ta päev päeva kõrval töös, ehk ta küll nõrkuse pärast vaevalt jalul suutis