Laanemetsa veskitalu. Jakob MändmetsЧитать онлайн книгу.
oli kõik Laanemetsa rohkearvuline suguvõsa, kes heameelega tuli veetma sündimis- ja kasvamiskohas armsaid suvekuid.
Kümnete, võib olla sadadegi aastate vältel oli mäletatavasti üksainus kord armulise jumala käsi Laanemetsa valusasti tabanud. Ja see oligi praeguse omaniku ajal.
Issand polnud praegust peremeest Jüri Klaost mitte just õnnistanud arvurikka perekonnaga, nagu see Laanemetsal endiste põlvede juures oli harilik nähtus. Klaoste abielupaaril oli poeg ja tütar. Lapsed kasvatati suure hoole ja hellusega, ja miks siis mitte, kui seda igapidi võimaldas varanduslik järg.
Iga kord poja tulles koju koolivaheajal oli see Laanemetsal suurimaks sündmuseks. Noor Harald Klaos, kellel juba aimata võis esimesi udemeid ülemisel huulel, võeti vastu erilise lahkusega, sest juba paljalt selle õitsva noormehe nägemine valmistas südameile rõõmu. Ta liikus vilkalt läbi kõik hooned, andis tallis omast käest hobustele leiba, silitas rõngastatud ninaga pulli kimarat otsaesist ja ei põlanud ka viibida tund või paar tolmuses veskikojas. Igal pool, kus teda nähti, sõnati: sellest tuleb alles uueaja peremees, ja ei või ütelda, nagu poleks olnud sellel arvamisel all kindlat põhja.
See oli 1908. aastal jõulu ajal, kui ilmad seisid kuni pühadeni pehmed ja veskijärv kattus alles mõni päev enne pühi jääkirmega. Aga paar õieti külma päeva andsid lootust, et järved ja jõed üsna peagi võimaldavad ülesõidu teelistele.
Kui nüüd taevas tahab saata õnnetust, siis tõmbab ta äkki eest ära oma kaitsekäe ja siis ei suuda sa ennast kuidagi päästa. Nii oli see siingi. Noormees oli raiunud teiselt poolt jõge jõulukuuse ja seda koju tuues valis ta tee otse üle veskijärve. Miks ei tulnud ta üle silla, mis oleks teinud tee pikemaks vahest mõnisada sammu? Kesk järve murdus jää ja alles esimesel pühal kella kuue ajal saadi kätte noormehe laip.
Kellel on enesel rinnus inimese süda, see vahest suudab ilma kirjeldamata mõista seda kurbuse suurust, mis tõid ühes seekordsed pühad. Aga seda ma tean ka, et kurbus vaevalt surmab ja aeg pühib kõige paremini pikkamisi põsilt pisarad ja õmbleb kinni südame haavad.
Nii ka siin: kahekordne hellus langes osaks Laanemetsal nüüd ainsale tütrele Laurale, kelle rõõmus iseloom suutis seda ka vastu võtta kõige avaramal määral.
Ja sellest neiust sirgus silmanähtavalt nägus naine. See ei võinudki teisiti olla, sest kõhetuid, kiduraid ja nõrgaverelisi ei teatud üldse Laanemetsa sugukonna hulgas. See liik inimesi oli alati täiskasvanud niihästi keha kui vaimu poolest. Laura armastas oma isamaja, õppis huviga ema kõrval igasuguseid perenaisekohuseid ja ülesandeid. Varakult usaldati tema hooleks majatalitused, ja teenijad kinnitasid omavahel, et tema pilkude piirkond on laiem kui vana perenaise oma. Kui siia juurde veel lisada, et selle noore tüdruku ruuge paks pats ulatus niueteni, ta sõstrasilmad vaatasid lõbusalt, aga edvistuseta, ta kehavormid olid kõigiti kujunenud tasakaaluliselt, siis tahaksin ma teada, kust oleksite võtnud ümbrusest teise tütarlapse, keda oleks võinud seada tema kõrvale. Aga jätaksime ka loendatud omadused, siis ei muudaks seegi palju asja. Peame ju teadma, et Laura oli jõuka Laanemetsa veskitalu ainus pärija, ja seda osati hinnata viiskümmend versta ümberringi.
Aga praegu ei maksa meil veel teha juttu niisuguseist asjust, ja Lauragi ei andnud selleks veel mingit põhjust. Ta hõiskas ja laulis küll, jooksis kilgates veskimäest alla, nokkis ilusal õhtul õues veskipoisse ja põllusulast ning see oligi kõik.
Kui siis Laanemetsa veskitalu omanik Jüri Klaos astus kevadisel õhtul majast välja ja kõndis kepile toetudes mööda põllupeenart, paisus ta süda rinnus. Tasa, tasa kahistas õhtutuul laialemmelises lihavas orases, värske künni kohalt tõusis rammusalt põllupinnalt kerge vinetis ja karjatänavat mööda tuli kari ning lehmade rasked udarad kõikusid, täis piima. Jõe ääres veepinnani kummarduvate leppade oksil laksutasid ööbikud ja tugeva voolu kohin lagunes üle jõeoru. Eemalt aasadelt kandis lillelõhnaga täitunud tuuleõhk aasade muusikat: räägu häält. Laialine õunapuuaed oli vaikne ja tõsine, sest ta oli juba maha pillanud oma lumivalge õierikkuse ja nägi nüüd und rohkest viljast.
Ja kas ei peaks olema inimene õnnelik, kui issand pole olnud kitsi ta kätetöö ja ettevõtete õnnistamisega?
JOONI POISIKESE ELUST, KELLEST ARVATI, ET TEMAST EI SAA HEAD NAHKA
Kui lugeja kannatus minu siiamaalsest jutustusest veel pole katkenud, siis palun teda olla nii lahke ja minuga tulla Alasaare kihelkonna teise äärde. Seal on kuskil talu karjamaa serval hoopis pisukene saun. Kes seda sauna näeb, see küsib eneselt: kuidas ometi võib issand osasid nii jagada, et säherduses hurtsikus ka peab elama inimene? Ega see olegi mingi elumaja moodi, lihtne hagude hunnik, nagu neid vahel teevad kevadel kavalad kütid tedrejahil. Aga siin elab tingimata inimene, sest mööda minnes tunned vastikut nõe haisu.
Sellest on aastat üle paarikümne, kui selle hütikese ehitas hukkaläinud tüdruk Liisu Laikask. Ta oli juba eaotsas inimene, kui sai lapse, ja selle juures oli ta sattunud niivõrd laiale teele, et ei teadnud auväärt vaimulikulegi ütelda, kust oli korjanud värdja. Kes olekski tahtnud võtta niisugust inimest enesele teenijaks ja mõistagi tänulik pidi ta olema Sooveere talu peremehele, kui see lubas oma karjamaa servale üles laduda onni, isegi ahju teha sisse paekivitükkidest. Kas see onn suudab talle anda talvel varju külma ja tuisu vastu, kelle asi see nüüd oli pärida. Aeg-ajalt ilmus ta siin ja seal tööle, sai selle eest tasugi, aga kuidas ta seal hütis elas, kellesse see palju puutus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.