Külamehed. Jakob MändmetsЧитать онлайн книгу.
Ta oli väikesevõitu lahjapoole elav mees, kes igast asjast kergesti aru sai ja imeosav oli suure mõisa asju korraldama. Juba tema isa oli siitpoolt inimestele hästi tuntud, sest vana Madis Palk oli kümmekond aastat Kolustveres aidameheks olnud. Oli see vanamees küllalt käbe, aga pojal oli veel parem hing. Noor Palch sai rahva poolt kahel viisil arvustatud. Ühed kiitsid teda tublisti, kuna teised ta maapõhja siunasid. “Kui sa vänta taga lähed, ära sa mõtle, et sa ta käest pääsed. Ta paneb sind sinna kohta rukkisse, kus see nagu pilliroog on. Näsi siis.” Oma armualusele aga oskas Palch alati kerged ääretükid kätte juhatada, kuid kõige kuratlikum oli sellejuures veel see, et ta ise niisugust õiglast nägu oskas teha, nagu oleks see kõik sula õigus. Üleüldse rääkis Palch vallarahvaga “sõbralikult”, “naljakalt”, olgu küll, et ta lausetest jultunud, hoolimatu pilkamine välja sadas. Kui ta midagi niisugust ütles, siis lisas ta tubli kuradi lõpuks ja naeris selle peale tugevasti.
Võta sa vastu, neela alla ja tee pai nägu veel pealekauba.
Teine isik, noor metsaisand Leo Kasberg, oli oma välispidise oleku poolest teistmoodi. Ta pika, kaunis mõnusa keha ümber passis küti ülikond imehästi, ta näis nagu metsameheks loodud olevat. Eestpoolt vaadates kadus aga nägijal korraga see lõbus tundmus ära, mis selle mehe tore kasv talle andis. Ta silmad olid sügavas ja need vaatasid sealt oma koobastest argselt, nagu uniselt, kuid sellegipärast võis terane tähelepanija nendes silmades iseäralikku kavalat, pea arusaamata ihaldust tähele panna. Tagantpoolt vaadates hoidis ta pea toredasti püsti, mees oli sirge kui küünal, aga niipea kui ta palge keeras, näis ta pea rinnale vajunud olevat. Ta oli nüüd nagu süüalune, kes rahutult rasket nuhtlust kuulab, mis talle mõistetakse. Pikaline oli ta oma liikumises, aga jõudis imekärmesti edasi. Ta käed nähti nagu harjumata olevat, ta katsus kõike nagu koblades, aga mitmed teadsid tõendada, et ta visata teise puutüki korraga teinepoole üles, võtta veel siis püssi maast ja trehvata ilmtingimata allakukkuvaid puutükke.
Katsugu siitnurga kütid ka.
Vali, aga mitte liiga vali, oli metsaisand metsaasjanduses. Naistel ja vanatüdrukutel võttis ta ilmtingimata marjakorvid käest ära – aga see polnud ju iseäralik. Kuid noorte piltilusate külatüdrukutega tingis ta ka, aga – tallas ka neil marju jalge all puruks küll.
Metsaisand Leo Kasberg polnud siitpoolt nurga mees, juba sellest võis seda aru saada, et ta võõral murdel kõneles, mis kohati üsna naljakas oli.
Teati ka seda rääkida, et Aru parun ei olevat teda tahtnud esimese nägemise järel endale metsaisandaks võttagi. Ta teinud seda ainult selle pärast, et tal väga head tunnistused olnud, kuid nüüd olla ta Kasbergiga väga rahul.
Kolmas isik tulijate hulgas oli Tõnu Vill, suurest Villide sugukonnast Luha külast võrsunud. Kuid nüüd hakkas see Villide sugukond siginemise poolest tagurpidi minema, sest sellenimelistel isadel olid suuremalt osalt tütred. Noh, olgu sellega kuidas tahes, aga Tõnu poolt polnud siiamaale ka sugukonna nime jätku toodud ja ei teatud seda ka niipea loota, sest Tõnu oli puhas poissmees.
Ameti poolest oli Tõnu rätsep. Ta oli poisikesest peast linnas õppinud ja kellel just lusti kuulata oleks olnud, sellele oleks Tõnu huvitavaid lugusid linnaelust teadnud jutustada. Tõnu polnud ka ilmaaegu linnas elanud, ta oli sealt nii mõndagi külasse kaasa toonud, mis maal otsitud ja väga soovitud kaubaks oli. Tõnu oskas saksa keelt imehästi, tal ei takistanud selle poolest kuidagi ja ta kõneles mõisahärraga, kirikhärraga, valitsejahärraga ja jumal teab veel mis härradega nähtava meeleheaga sulal saksa keelel. Tõnu kirjutas ja nimetas ennast haritud inimese kombel Tennis Viel, olgu küll, et ta iseloomus seda tublidust ei olnud, et ta ka teisi inimesi oleks ennast niiviisi suutnud sundida nimetama.
Tõnu sellest ka ei hoolinud, vaid luges, tahtku teised või tahtmata, end Laiksaare esimese klassi haritlaste hulka. Külarahvas kutsus teda sellevastu koguni kotirätsepaks ja pilli-Tõnniks ja neil nimedel oli oma ajalooline alus. Tõnu käis esiotsa, kui ta linnast tuli, ringi, peenikesest mustast nahast hõbedakarvaliste raamidega kott kaelas. Seal kotis kandis ta oma tööstusse puutuvat peenemat sorti inventari ja peale selle veel paberosse ja mõnda maiustust.
Päris peenikene mees.
Külapoisid, kes hästi julged olid ja kellega Tõnu juttu võttis, läksid heameelega seda kotti katsuma. Siis tegi Tõnu niisuguse näo, mis küllalt selgesti ütles: “Oh te vaesed rumalukesed. Oh teie, teie…”
Seal tuli ühel nagu kogemata üle huulte: kotirätsep, ja rahvas võttis selle nime ütlemata hea meelega vastu. Kui nimi nüüd Tõnu kõrvu puutus, viskas ta küll kalli koti nurka, aga mis hilja, see hilja.
Nimi sai päris pruugitavaks ja rumalad lapsed, kes veel üsna rumalad olid, ütlesid rätsepaisanda vastugi: kotirätsep.
Tõnu punastas, vanemad punastasid, aga lapsed ometi ei punastanud. Mis väetikesed niisugusel korral tapelda küll said, aga ega neid sellepärast ometi sündinud maha lüüa. Ja – tapluski tuli na moka otsast.
Pilli-Tõnni nimi tuli sest pagana kandlest või simblest või kes teab, mis ta nimi õige on. Tõnu oli õppinud linnas säärast mänguriista tublisti “lööma” ja nüüd tegi see talle heameelt, kui teised imestades ta näppudele vaatasid, kui need välgukiirusel üle keelte lendasid ja otsitavaid tabasid.
Seal lausus korraga keegi torm või pool-lolli: “Noh, vana torupilli-Tõnn puges mulla alla, eks meil ole nüüd uus – uus pilli-Tõnn jälle.”
Nimi sai ruttu eluvõimuliseks ja lagunes kui umbrohi pehme põllu sees laiali.
Tõnu viskas küll kandle nurka, aga – hilja.
Ühed kutsusid kotirätsep, teised pilli-Tõnn, aga haritud inimesed ütlesid: herr Viel.
Ja haritud inimestega sündis ka tegemist teha ja läbi käia.
Haritud inimestega puutus Tõnu ka rohkesti kokku, sest ta oli otsitud saksarätsep ja oli muidu siitnurga haritlastele igapidi maitse järgi.
Välimuse poolest oli Tõnu väike, peenike, kerge ja kebja poole 32- või 33-aastane mehike. Tal olid hallid terased silmad, mis kõige kergema kriidikriipsu kalevi pealt kinni tabasid, ja tuliterava otsaga pikapoole nina. Paljad kohad küündisid meelekohtadest ülespidi kuni pealaeni ja vuntsisid võidis ja keerutas ta heameelega. Habet tal polnud ja juukseid kandis ta uue moe järgi pöetult. Terava nina kohta seletas ta teaduslikult, et niisugune nina kõik ilukunsti nõudmised ära täita, et vanad kreeklased oma marmorist jumalatele niisuguseid ninasid püüdnud palgetesse vormida, kuid küsitavaks jääb, kas nad nii ilusasti ometi läksid, sest iga kord polnud ka kunstnikul võimalik eeskujulikku nina tabada. Paljaste kohtade kohta, mis meelekohast kuni pealaeni küündisid, teadis ta kindlate näidete varal tõendada, et see targa meele ja terase mõistuse peatundemärk olla. Igal suurel teadusemehel olnud meelekohtades niisugused suured lahud ja üsna suurtel, üle ilma kuulsatel meestel olnud pealaed hoopis paljad.
Aa – ärge mõtelge, Tõnul oli nuppu.
“Puh – kuradi soe,” ütles valitseja, kaabut peast ära kahmates ja valge rätikuga pühkides. “Kuid peab ütlema, teil on aga koivad,” tähendas ta seltsilistele.
Metsaisand oli käimisega harjunud, aga rätsepal nõretas higi.
“Jah, soe, näe, mu va kollasel jookseb vesi kaela mööda alla. Kurat – päike põletab nüüd iga päev, ei tule viljast välja midagi.”
Valitseja häälest kuuldus mure.
“Sinule, Leo, kuluks niisugune ratsu ära,” rääkis jutukas mees edasi. “Jah, nüüd ta on juba vana. Aga kui see loom noor oli, ma ütlen, kurat… ma ütlen, sina poleks meid kuuliga tabanud. Kurat, meie läksime kui lind. Mis?”
Valitseja patsutas endisi aegasid meelde tuletades lahkesti hobuse kaela peale. Loom sai vist oma peremehest aru, näris suuraudu ja noogutas peaga.
“Mis – arvad vale vist olevat?”
Metsaisand naeratas, mis vististi niipalju tähendas: lapselikke jutte ei maksa rääkida, mis teie mehikesed ka püssilaskmisest teate.
“Sa ei usu, küsi herr Vieli käest.”
“Jaa,