Vend. Rein RaudЧитать онлайн книгу.
oli ta seda filmi ju varem näinud ja teadis küll, mis edasi saab.
– Öelge talle, et ma tulen, ütles ta.
– Niisiis, ütlete, jätkas notar, hoides samal ajal vilunult käes raske teetassi keerulist kõrva, millest sõrm läbi ei mahtunud, tähendab, väidate, et teie visiidi eesmärk ei ole vaidlustada teie õe õigusi olla tegutsenud ainuisikuliselt teie vanemate vara pärijana ning sellest johtuvalt loomulikult ka mitte taodelda, et tühistataks teie õe poolt allkirjastatud volituste alusel teostatud õiguslike toimingute tagajärjel asetleidnud muutused omandisuhetes?
– Ma juba ütlesin, et tulin talle külla.
– Sest – ma loodan, et aruka inimesena te mõistate mind – kui teil juhtumisi peaks millalgi tekkima sarnane kavatsus, mille peale ma üldse ei üllatuks, muide, sest oleks ju ometi arusaadav, et vajate neis küsimustes täit selgust, see tähendab, kui te kunagi peaksite otsustama selles liinis midagi ette võtta, siis ma tahaksin teile lihtsalt öelda, mitte et ma üritaksin kuidagi millelegi vihjata, seda mitte, aga lihtsalt öelda tahaksin, et esiteks, te peaksite sel juhul olema valmis tõestama igasuguseid oma väiteid tunduvalt dokumenteeritumalt põhjalt, eks ole, sest nii kaua, kui te olete lihtsalt vend, kes on lihtsalt külas oma õel, siis on see nii–ütelda teie eraasi, te ju mõistate mind, aga kui te otsustate olla vend, kes tahab vaidlustada oma õe poolt antud allkirja teatavatel dokumentidel, siis muutub asi nii–ütelda avalikuks, te ju saate erinevusest aru, ja sellest tuleneb omakorda tagajärgi, mis toobki mind teise asja juurde, mida ma tahaksin teile öelda, sest vaadake, teie olete siin linnas veetnud vaid mõned päevad, mina aga kogu oma elu, mistõttu ma arvangi, et mõnes mõttes võiks mul olla mõistlik teile nõu anda, eks ole, valgustada asjaolusid, nii–ütelda.
– Te kutsusite mind teed jooma. Ma tulin. Joome teed.
Notari käed värisesid kergelt, kui ta raskest kannust mõlemad tassid uuesti täis valas.
– Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan, on see, et mitmed väga lugupeetud inimesed meie linnas, ma ütleksin lausa, et meie väikese kogukonna alustalad, te ju umbes kujutate ette, kellest on jutt, eks ole, ühe sõnaga, kui peaks mingil põhjusel minema nii, nagu ma ennist ütlesin, et asjaolud võib–olla muutuvad ja teil tekib soov hakata selle küsimusega tegelema, siis mitmed inimesed võiksid olla sellest, kuidas seda nüüd ütelda, ebameeldivalt üllatatud, mis ei pruugi tingimata olla kõige soodsam asjade käik, ei teie õele ega teile endale, sest vaadake, pealinnas ja üldse mujal maailmas on oma kord, aga meil on siin oma, te ju taipate, ja me oleme sellega harjunud, kuigi teie võib–olla ei ole, ja ega te ju ei peagi olema, sest ma saan aru küll, et teie olete pigem rändava eluviisiga, aga teisest küljest, teie õde ju ometi ei ole seda, ja temalgi on ometi ka veel suurem osa elust ees, nii et ma jään lootma, et te kaalute tingimata läbi iga oma sammu, enne kui midagi ette võtate. Te ju mõistate mind? Eks ole? Mis te ütlete?
– Meil on läinud nii, nagu on läinud. Vaatame nüüd, kuidas teil läheb. Palun ulatage mulle suhkrut.
– Asi on hull, ütles notar ja süütas sigareti.
– Asi on hullem kui hull, ütles advokaat tema suitsu eemale lehvitades. – Asi on hullem kui hullem kui hull.
– Rahu, ütles pankur. – Kõigepealt peaksime me tema kohta rohkem teada saama.
Tuhatoosi käis tühjendamas üks rotinäoline noormees, advokaadi abiline, kelle nimi oli Willem. Tema ei öelnud midagi.
– Me peaksime välja selgitama, kes ta on, jätkas pankur.
– Huvitav, kuidas? küsis advokaat.
Pankur oli tugev, oma tervise eest juba hoolitsema hakanud mees, kes oli jõudnud oma elus korda saata piisavalt palju, et vastata jah/ei–küsimustele ühe sõnaga.
– Temaga tuleb kaarte mängida, ütles ta.
Nelk käis alati neljapäeviti, ja neljapäev oligi.
Ta oli juba jõudnud ära juua pudeli õlut, mis tal kaasas, ja lill, mille ta tõi, oli juba jõutud pudelisse vette panna. Ta oli juba jõudnud käia poes ja osta kõike, mida alati. Ja kuni Laila süüa tegi, oli ta juba jõudnud kontrollida, kas vannitoa kraan ikka veel tilgub, ja see tilkus, ja ta oli juba jõudnud selle ära parandada, nii et nüüd peaks see küll vastu pidama. Ta oli juba jõudnud läbi lugeda nii tänased kui ka eilsed ajalehed, ja lisaks veel natuke raadiot kuulata. Ta oli juba jõudnud süüa oma lemmikuid kapsarulle, nii palju kui mahtus, sedakorda erandlikult natuke imestades, miks Laila oli neid nii palju teinud. Ta oli juba jõudnud küsida, mis uudist kuulukse, ja juba oli ta jõudnud ka vastust ära ootamata rääkida, kui tore see on, et vähemalt üks inimene – tema, Nelk – ei ole jätnud Lailat närbuma troostitus üksinduses. Sedakorda erandlikult oli ta juba jõudnud natuke imestama hakata, miks Laila juba voodit üles ei tee ja pesema ei lähe.
Siis kostsid kellegi rändurisaabaste sammud trepilt ja uksele koputati.
– Tere õhtust, ütles vend.
– Tere, ütles Laila.
– Tere õhtust, ütles Nelk.
Nad vaatasid teineteist, kuni kõik oli selge.
– Paistab, et mul on aeg, ütles Nelk ja tõusis.
Kust võiski tema teada, et kunagi ammu oli tema toodud lill seisnud vaasis terve nädala, siis aga järsku hakanud ära närtsima juba esmaspäevaks, siis seisnud vaevu nädalavahetuseni ja praegu visatakse reedehommikuse prügiga välja? Laila üritas meenutada, mis ametit mees õieti peab. Postkontori väljakande osakonna juhataja? Kirjutaja jaamaülema kantseleis? Puhkpilliorkestri raamatupidaja? Ei tulnud meelde.
– Ma siis lähen, ütles Nelk uksel seistes, õhetavad põsed loppis, selg veidi kühmus ja kõht kergelt rippumas üle püksivärvli, nii et Laila sai aru, et ta näeb seda meest täna teist korda oma elus, kuna esimesel korral ju pidi miski temas olema muljet avaldanud, aga võib–olla ei teadnud ka Nelk toona, ammu, veel enne tema peale vaatamist alati täpselt, mida ta näeb.
– Ma ei saa aru, ütles vend. – Ma ei saa aru, kuidas sa oled lubanud maailmal endale sedasi peale astuda.
– Sest ma lootsin, et ta astub minust üle, vastas Laila.
– Ikkagi.
– Aga kas mul oli siis valida? küsis Laila. – Ma ju tahtsin, tõesti tahtsin, et ka minul oleks sõber. Aga keegi neist ei näinud mind. Kas sa arvad, et kui nad mind vaatasid, siis nägid nad kahvatute kitsaste huulte ja kartulivärvi salkudega kleenukest tüdrukut, kes peitis oma käsi? Ei. Nad nägid kõrget sinisest kivist treppi, kaarjaid kuldseid viilkatuseid ja akna alla pargitud pikka valget limusiini, mis sest, et sellega juba ammu enam kuskile sõita ei saanud. Nad nägid mu vanaisa perekonnanime, ja tema õla tagant piilumas kõiki tema esivanemaid aegade algusest peale. Ja kui virvendus hajus – aga see juhtus kohe, kui ma ütlesin midagi, mida nad tegelikult ka kuulsid – siis nad põgenesid, kes kuidas, mõni ei ütlenud head aegagi. Kas tead – kui kõik see alandav protsess läbi sai ja nad olid minult välja petnud kõik, mis meil kunagi oli, ja ma olin lõpuks maandunud siia, milletagi, midagi oskamata, ainult kimp mälestusi kuklasse hingamas, siis esimese hooga tahtsin ma küll nutta ja karjuda, aga pärast seda sain aru, et tegelikult oli mul hea meel. Selle üle, et kõik see on nüüd läbi. Et ma olen vaba. Et ma olen ma ise. Ja et edasi läheb mul nii hästi või halvasti, kui mul läheb, aga et see on ainult mu enda tegemine.
Ta neelatas korra.
– Mul on tänini raske, jätkas ta, kui mõned inimesed mind vanast harjumusest veel teretavad, justkui ma oleksin endine. Ma ei oska neile vastata, ometi teevad nad seda – õpetaja Sool või proua Simbel või kaksikud poisid Hendrik ja Hindrek, – nojah, mis poisid nad enam – kelle ema oli kunagi Villas kokk, või siis Gabriel, tead küll, see vanapoisist fotograaf, kellesse ma olin gümnaasiumi ajal tükk aega vastu tahtmist, aga seda lootusetumalt armunud. Kuidas nad ei näe? See ei ole mina, keda nad tunnevad.
– Saan aru, ütles vend.
– Ei sa saa midagi, ohkas Laila. – Sa mõtled ikka, et ma olen tegelikult ka selline nagu sina.