Tallinna jutud. Kollid. Eduard BornhöheЧитать онлайн книгу.

      1

      See oli suvisel pühapäeval, pärast lõunat. Parun Stern-Himmelshauseni perekond ja tema külalised istusid sinises salongis ja rüüpasid tillukestest portselantassikestest kohvi. Lahtistest akendest kostis Oleviste kiriku kellade unine helin sisse, usklikku kogudust pärastlõunasele jumalateenistusele kutsudes. Vaiksel ja laisal Laial uulitsal liikus harva mõni vanaldane naisterahva kuju, kuldäärtega lauluraamat käes, auliselt ning aeglaselt kiriku poole.

      Parun Stern-Himmelshausen elas juba mitmendat aastat Tallinnas, kus suured ja väikesed kodanikud (s.t. suur- ja väikekodanlased) tema kõrget kuju, pikki vurrusid ja ladusat viisi tundsid. Esivanematelt päritud mõisa oli ta toreda elulaadi, reiside ja õnnemängude kaastegevusel ammugi «paigale pannud» ja püüdis nüüd suure saksa vanapõlve endise vara riismetega võimalikult lõbusasti mööda saata. Ta oli kõige vanema rüütliseisuse liige, sest tema esivanemad olid nende kultuurikandjate seas olnud, kes meie isamaale hariduse ja orjuse valgust tõid, ja perekonnatraditsiooni järgi pidi koguni üks tuntud hommikumaa tarkadest1 tema suguvõsa alustaja olema. Sellepärast võis parun ka, kui tahtis, vabameelsuse tujusid ilmutada ja linnarahvaga läbi käia, nagu tänagi, kuna kodutohter Milde, «keegi» suurkaupleja-proua Steward nägusa noore tütrega ja pastor Schwalbe oma kolme üliküpse tütarlapsega tema külalised olid.

      «Kus mina istun, seal on ikka esimene plats, ja keda mina oma küljele istutan, seda teen ka ise selle au vääriliseks» – see oli üks paruni armsamatest juhtsõnadest eluteel.

      Sarnast tõelist vabameelsust näeme tihti oma mõisa-sakste juures ja nemad ise armastavad sellega kiidelda. Muidugi peavad need lihtsad surelikud, keda nad endale nii ligi lasevad, vähemasti nii mõistlikud olema, et nad näidatud aust lugu pidada ja seda ka hästi seatud sõnadega ilmutada oskavad.

      Täna oli terve seltskond iseäralises rõõmsas ärevuses. Peenikesed kortsud vana paruni nahkses näos naeratasid, paruninna ümmargustel põskedel läikis käegakatsutav rõõmukuma, paruness Elise hallidel, muidu ikka tõsistel silmadel oli otsekui pehme soe kate peal, külaliste jooned avaldasid osavõtlikke ja uudisahneid tundmusi; isegi toapoiss Jaan, toaneitsi Liisa ja köögitüdruk Viiu piilusid paaril korral õnnelikult itsitades portjääri voltide vahelt sisse.

      Kõige selle rõõmu sünnitaja, paruni ainus poeg Benno oli poole tunni aja eest võõras riides, kahvatult ja lõdisedes koju tulnud ja vanemate hirmunud küsimuse peale ainult kostnud, tema olla praegu suurest hädaohust pääsenud. Ilma pikema jututa oli ta toapoisiga oma kambrisse läinud, kust ta natukese aja pärast teises riides, vaigistatult ja peaaegu endises ilus õitsvalt jälle välja tuli, kuna kodakondsed ehmatuse ja uudishimu pärast vaevalt hingata suutsid. Nüüd istus ta pehme leentooli peal ema kõrval, kes aeg-ajalt tema kukalnappi silitas, sirutas oma tugevaid liikmeid, soojendas ennast tohtri nõul kohvi ja konjakiga ning jutustas oma suurt juhtumist:

      «Kuidas see tuli? See on varsti ära räägitud. Ma jalutasin Kadrintalis, kuni igavus peale tuli. Siis käänasin sadamasse, võtsin purjepaadi mehega ja sõitsin lahe peale välja. Teatavasti on see ainus külg, millest see hale varesepesa Tallinn «Põhjamaa Naapoli» nime vähegi ära teenib. Mida kaugemalt sa teda näed, seda parem. Tuul oli vaiksepoolne, nõnda et meri vaevalt kananaha peale sai, aga paari tunniga jõudsime siiski Naissaare alla. Seal vaikis tuul peaaegu täiesti ära. Mul oli himu kaugemale sõita, sellepärast tüürisin saare ja mannermaa vahelt läbi, saare tagant paremat tuult leida lootes.»

      «Ja leidsidki,» tähendas vana parun naeratades.

      «Leidsin küll ja rohkem kui vaja. Ümber vaadates märkasin peagi, kuidas Lasnamäe tagant must pilv tõusma hakkas.»

      «Vist seesama, mis meile linnas kange vihmasagara tõi,» heitis pastor Schwalbe sõna vahele. «Mina olin jumalateenistuse parajasti lõpetanud, kui tuul mühama ja kirikuaknad vihmast põrisema hakkasid. Ma ei pääsenud tükil ajal käärkambrist välja.»

      «Siis võite isegi arvata, kuidas lugu merel oli. Minu paadimees piilus murega tõusva pilve poole ja tegi ümberpööramisest juttu, mina aga seletasin valjusti, et tüür minu käes on ja et ma ümber saare sõita soovin.»

      «Sa oled ikka nii hirmus julge,» kurtis paruniproua poja kukalt ägedasti silitades. Vana parun keerutas oma pikki vurrusid ja ütles: «Tubli poiss, Benno! Sellest ma näen, et sa minu poeg oled. Argpükse pole meie sugukonnas iialgi olnud.»

      «Mina armastan hirmsasti meesterahvaid, kes kartust ei tunne!» hüüdis pastori noorem tütar hõõgava vaimustusega.

      «Siiski – liigjulgus on jumala kiusamine,» õpetas pastor enam oma kolmekümne-aastast tütrekest kui noort parunit.

      Suurkaupleja Stewardi tütar ei teinud suud lahti, vaid vahtis üksisilmi läikival pilgul, kordamööda punastades ja kahvatades noore, suursugu kangelase otsa. Tema tundmused olid nii läbipaistvad, et paruness Elise, kes teda kõrvalt pilguga riivas, oma peenikesi huuli vähe arusaadavalt kräsutama pidi.

      «Et arvamised veel enam lahku ei läheks, jutustan parem lihtsalt edasi,» ütles Benno, kui ta paraja lonksu kohvi konjakiga oli rüübanud. «Ma tüürisin põhjaõhtu poole, pilvele otse selga pöörates. Taevas läks imeliku kiirusega mustaks, nagu ma seda meie laiuskraadil enne pole näinud, kusagilt kaugelt kostis silmapilguks tume kohin ja siis sasis kange tuulehoog otse kui kehaliku hiiglakäega meie purjest kinni ja virutas ta sedamaid merre.»

      «Ah!» karjatasid paruninna ja preili Steward ühest suust; ema hakkas tugevasti poja piha ümbert kinni, kui tahaks ta teda oma käega vette kukkumast hoida. Teiste pealtkuulajate nägudest paistis kõige suurem põnevus.

      Benno naeratas meelitatult: «Sinu ehmatus, pai mammi, on vist suurem kui minu oma oli, kui paat ümber läks. See tuli kõik nii äkitselt, et ma oma mõtteid sugugi korraldada ei jõudnud. Ma ei teadnud midagi karta ega aimata ja olin ka siis veel täiesti külmavereline, kui oma nõretava pea külma vee seest välja pistsin. Ma sain ennast tüüri kaudu ülespoole vinnata, kuna vaene paadimees vist masti alla sattus ja ära uppus.»

      «Jumalale tänu!» õhkas paruninna kergitatud rinna põhjast.

      «Jumalale tänu, et paadimees ära uppus?» imestas Benno.

      «Ei, et sina ennast ülespoole vinnata said,» seletas paruninna lapseliku ilmsüütusega. Paadimehe surm oli tema meelest nii täiesti ükspuha, et ta seda juhtumist silmapilgukski oma peaajus kinni hoida ei suutnud. Teised pealtkuulajad vahetasid kärme pilgu. Preili Elise punastas teadmata põhjuse pärast.

      «Ema süda!» ohkas pastor Schwalbe tundmusrikkalt.

      «Minul on sellest mehest kahju,» kõneles Benno iseäraliku rõhuga edasi. «Tema oli mõnus vanamees, kellega ma tihti merel sõitmas käisin. Ma oleksin teda heameelega päästa katsunud, aga nüüd hakkas meri nii kurjasti möllama, et mul enesel peenike pihku tuli. Teie ei usu, kui raske see on, külmetanud kätega vee sees loksuvast libedast paadipõhjast kinni hoida. Jääkülmad lained uhtusid mu keha vuredaks ((külmast) tuim, kohmetanud.), sõrmed jäid kangeks, aga ma hoidsin visalt kinni. Kuna äkiline hädaoht mind sugugi ei kohutanud, tundsin nüüd väga hästi, kuidas see pikaldane vaevlemine surmasuus mulle aegamööda külma, meeleäraheitliku ahastuse peale ajas.»

      «Kas siis mõtlesid ka ema peale?» küsis paruniproua.

      «Mõtlesin kah, aga – õigust ütelda – mu peamõte oli siiski: kuidas ma siit viimaks välja pääsen. Kanged tuulehood ajasid mind rannast ikka kaugemale, lahtise Soome lahe poole, jäme vihm peksis mu pea uimaseks, veest tumestatud silmad ei seletanud eespool mingit pääsemist. Ma ei tea õieti, kui kaua see kestis, võib-olla pool tundi. Siis lõppes vihmasadu ja ma nägin üsna ligidal suurt aurulaeva, mis läänest tulles otse minu otsa joosta ähvardas. Ma hakkasin täiest kõrist kisendama ja kätega kordamööda vehkima. Kole mõte pani mu südame kangesti, valusünnitavalt tuksuma: mis siis, kui laev otse minu peale või minust mööda sõidab? Aga ei – mind oli tähele pandud. Laeva käik jäi tasemaks, lael oli elavat liikumist näha. Ma märkasin veel, et seal paati välja heitma hakati, aga enne kui sellega toime saadi, kadus mu viimne jõud. Ma tundsin magusat väsimust enese peale tulevat, lasksin käed lahti ja vajusin vette.»

      Jälle tuli karjatus naisterahvaste huultelt ja ka vana paruni nägu vahetas seekord karva. Pastor ja tohter vangutasid päid ja pomisesid kaastundlikult: «Oo, oo!»

      «Ma ei tea, kas ma