Tallinna jutud. Kollid. Eduard BornhöheЧитать онлайн книгу.
naeru ei suutnud pidada, kuna Benno ja Elise veidi kahetseva pilgu vahetasid.
«Teie olete naljahammas, mr. Jostson,» ütles parun Stern-Himmelshausen heatujuliselt. «Minu abikaasa näeb juba vaimus, kuidas teie pikka piitsa plaksutades loomi mööda maanteed linna ajate.»
«Vuih, Ferdinand!» sähvas proua häbi pärast punastades vahele.
«Härra Jostson oli muidugi nõndanimetatud ran-cher,» püüdis Benno seltskonna eksitatud arvamist õiendada. «Tema loomapeade arv ulatus kümnetesse tuhandetesse ja maad oli tal rohkem kui meie suuremal majoraadil2.»
«Ma mõistan,» ütles vana parun, «ja nüüd olete muidugi suure vasekaevanduse omanik, trusti liige ja tulevane presidendi-ameti kandidaat – eks ole tõsi?»
«Mis ma olen, seda ma juba ütlesin, mis tulevik toob, seda ei või ma teada,» vastas ameeriklane külmavereliselt. «Meie ärikeel on luulevaene, meie ei kaunista oma leivateenistust nimedega, mis ametist ilusamad on. Euroopa suurpõllumehed ja loomakasvatajad nimetavad end ka veel rüütliteks, krahvideks ja vürstideks; meie anname asjale ühe nime ja sellest on küll.»
Nüüd lendas ka vana paruni näo üle vari, kuna Jostsoni vesihallid silmad täit ilmsüütust, elurõõmu ja rahulolemist vastastikuse seisupaiga selgituse pärast ilmutasid. Piinlikku vaikust, mis tema viimased sõnad sünnitasid, ei näidanud ta tähelegi panevat. Pastor trummis sõrmedega laua pihta, tema tütred piilusid salahirmuga kohmetanud paruniproua poole, noor tohter kortsutas paruni eeskujul viisakalt kulmu, ehk ta küll vahest niisama kui proua Steward salarõõmu selle jämeda ameeriklase üle tundis. Paruness Elise tõmbas oma endise kooliõe preili Stewardi pea oma suu juurde ja sosistas: «Paras papale, kes käsib karu narrida? Aga see karu hakkab mind huvitama.»
Preili Steward raputas oma kunstlikult kräsutatud titepead. Kuidas võis see lakkumata karu jumaliku Benno kõrval kedagi naisterahvast huvitada?
Benno ei kaotanud oma head tuju. Tema oli esimene, kes vaikuse murdis:
«Kas tead ka, papa, et härra Jostson suur kütt on, kelle eest meie oma jänese- ja põdrajahtidega nurka pugeda võime?»
Parun Stern-Himmelshausen mõistis oma poja näpunäidet ja tuletas sedamaid meelde, et viisakus külalise vastu rüütlisoost mehe esimene kohus on.
«Soo?» ütles ta kähku pead tõstes ja ennast väikese naksuga vägivaldselt tusast välja raputades. «Siis tunnete muidugi ka karujahti?»
Jah, mr. Jostson tundis ka karujahti ja oskas lõbusasti jutustada. Ta kirjeldas imelikke sündmusi ja nende vägevat raami, Ameerika kaljumägede ja otsata rohtlaante loodust nii kaasakiskuvalt, soolas oma juttu ameerika kuiva naljaga nii sütitavalt, et kuulajad põnevusest ja naerust välja ei pääsenud. Seltskonna olek ja tuju muutusid kui nõiduse sunnil. See ameeriklane oli ju päris tore poiss! Küll oleks mõnus, kui niisugune «värske inimene» unist seltskonda iga päev elustama tuleks! Ta ei ole ka sugugi enam inetu – seda mõtet sosistasid vähemasti pastori tütred üksteisele kõrvu, kuna nende silmad lustlikult läikisid. Ja kui Jostson vana paruni küsimuste peale Ameerika rahavürstide ettevõtmise-julgust, nende määratut rikkust ja muinasjutulist toredust kirjeldas, siis põlesid ka paruni silmad ja tema tiivustatud mõte lendas kitsast linnakorterist välja kuhugi marmorist säravasse vürstilossi lõunamere õitsval rannal, Pariisi ooperi kulisside taha, Monte Carlo mänguparadiisi saalidesse… Oh seda õnne – veel kord rikkaks saada, veel kord vähemasti sedasama esivanemate vara kätte saada, mis kolmekümne aasta eest nii imeliku kiirusega sulama hakkas, kuni sellest muud järele ei jäänud kui see alaline koll, mis paruni söögiisu rikkus ja teda rahulisti magada ei lasknud: vaesus, mille taga võlapärijad varitsevad!.. See ameeriklane kõneles nii külma verega miljonitest – vist oli tal enesel neid küllalt. Mr. Jostsoni väärtus tõusis paruni silmis ikka kõrgemale, ameerika «mister» muutus tema arvamises peaaegu auvõõraks, kelle torkavad kõnekäänud mitte ei haavanud, vaid ainult vaimurikkust ilmutasid.
Kui Jostson oma kirjelduse Ameerika imelikust edenemisest lõpetanud oli, ütles parun Stern-Himmelshausen õhates: «Ameerika Ühendriigid nagu ka Saksamaa ja Inglismaa edenevad kõigepealt sellepärast, et nende valitsevad rahvad germaani sugu on. Germaanlased on inimesesoo õilmed, kõige maailma loodud valitsejad. Peaaegu kõigil Euroopa troonidel istuvad saksa rüütlite järeltulijad. Oleksid need ikka kokku leppinud – see maakera oleks germaanlastele ammugi liiga väikseks mängupalliks. Teie, härra Jostson, näete meie Baltimaad vist esimest korda, ja teile saab siin mõndagi silma puutuma, mis teid imestama ja võõrastama paneb. See maa pole veel rahvarikas ja ometi ei jaksa ta oma loomulikke peremehi, saksa mõisnikke, enam õieti toita. Edust pole juttugi – meie kiratseme ja kängume. Kust see tuleb? Kõik sellest, et ainsalt valitsev ja juhatav võim meie, germaanlaste käest ära võetakse. See maa õitses ja oli kuulus, kuna meil siin veel eeskujulik saksa aadli-vabariik3 oli. Nüüd aga rõhub meid väljastpoolt toores, mõistmatu võim ja kodus puuduvad meil kõlblikud, arukad ja virgad töölised.»
«Mina olen kuulnud, et selle maa pärisrahvaid, eestlasi ja lätlasi, suures Vene riigis kõige paremate tööliste sekka loetakse,» heitis Jostson vahele.
«Teie tarvitate sõna «pärisrahvas» ekslikus mõttes,» õiendas parun. «Meie, saksad, oleme siin niisama pärisrahvas, sest meie elame siin juba seitsesada aastat. … Aga olgu peale – need nõndanimetatud pärismaalased on igapidi madalamat tõugu inimesed, iseseisvale haridustööle kõlbmatud poolmetsikud ja loomu poolest orjad. Meie, saksad, oleme neid niikaugele harinud, et neist vähemasti kõlblikud orjad on saanud. Selles piiris võib küll ütelda, et neil ka omajagu häid omadusi on. Paari aasta eest suri minu vana kutsar Jüri, kes mind ja minu isa kuuskümmend aastat truult oli teeninud. Keegi rikkaks saanud sugulane pakkus temale mitmel korral palju paremat kohta, aga Jüri vastas loomukindlalt: «Ei, sina pole kellegi saks ja omasugust ma teenima ei hakka; saksateenistus on ikka aus teenistus!. … » Kus sarnaseid inimesepärleid veel olemas on, seal ei või veel ütelda, et terve rahvas hukka on läinud. Aga praegustel oludel peab ta hukka minema, nagu hea koer, kes oma õige peremehe juurest ära jookseb.»
«Missugustest märkidest näete teie, et see rahvas hukka minemas on?» küsis ameeriklane.
«Oo, neid märkisid võite iga sammu peal näha. Ma ei taha pikemalt arutada, kuidas rahva mõistus ja tööjõud vähenevad, kuna ülbus, laiskus, joomine ja kuritööd kasvavad. Teie pruugite ainult natuke aega selle linna uulitsatel kõndida, siis paistab teile juba ilmatu vahe endise ja nüüdse aja laste vahel silma. Teie näete seal vanu ja noori. Vanad, kes veel sakslastelt õpetust on saanud, on alandlikud ja viisakad, kannavad oma vanu riideid, nende näomood on aus, nende joonedki peenemad. Seda tuleb harva ette, et niisugune vanamoodi inimene aukartust oma sündinud isanda ees unustab, muutugu tema seisupaik seltsielus kuidas tahes. Mul on seda üksainuke kord elus juhtunud, et minu endine ori mind austada ei taha. Meil on siin rikas kaupmees, nimega Langberg. … »
«Kuidas – Langberg?» küsis ameeriklane järsult.
«Jah, Langberg. … Teie teda muidugi ei tunne, aga siin linnas on ta oma veidruste ja kuulmata ihnuse pärast väga tuntud. Kolmekümne aasta eest oli tema minu juures aidameheks, minu varaga on ta oma rikkusele aluse pannud ja nüüd ei tereta ta mind enam!. … See on üksik näitus vanade hukkaminemisest, aga need noored! Need ajavad riietes linnauhkust taga, aga nende liikumised on lohakad, kõneviis hirmus toores, näod loomasarnased, täis rumalust ja häbemata suurustamist. Nad tunnevad väga hästi oma õigusi, mis lühikese nägemisega maailmaparandajad neile kinkinud, aga kohustest pole juttugi. Mõtelge – mina olen mõnikord käimateelt maha pidanud astuma, et ennast mitte sarnase räpaka lurjuse küljes hõõruda!»
«Selle vastu on minul hea abinõu,» ütles noor kodutohter. «Ma pidin eile kahe nädala kohta juba kolmanda kepi ostma – kaks endist olin ma nende eesti lurjuste seljal puruks löönud.»
Pastori tütred itsitasid ja vahtisid aukartusega noore tohtri otsa, kelle nägu küll mitte täiesti saksa laadi ei olnud, kes aga saksa ülikoolist paraja portsu rüütlimeelt kaasa oli võtnud.
Parun kehitas õlgu: «Teie,
Majoraat – feodaalse maavalduse juures pärimis- ja järglusõiguse kohaselt vanimale otsesele meessoost pärijale tervikuna, jagamatult edasiantav omand (mõis või mõisad).
Eeskujulik saksa aadli-vabariik – parun peab siin silmas Balti rüütelkondade erilisi privileege, kurikuulsat «balti eri-korda». Siinsete kubermangude balti-saksa aadlil oli tsaaririigis teatav siseautonoomia: rüütelkondade maapäevadel otsustati paljusid kubermangu sisemisi asju, kohalike ametiasutuste keeleks, samuti linnakoolide ja Tartu ülikooli õppekeeleks oli saksa keel jne. 1880-ndatel aastatel keskvõimu poolt teostatud reformidega see balti aadli eriliste privileegide süsteem kui feodaalse killustatuse pärand järk-järgult likvideeriti, mispuhul Stern-Himmelshausen kurdabki «toore, mõistmata võimu» rõhumise üle.