Tallinna jutud. Kollid. Eduard BornhöheЧитать онлайн книгу.
müristas Jostson naeratades.
«Mis Paul? Paul on ammugi ära kadunud ja hukka läinud.»
«Ma olen tõesti Paul – Paul Jostson.»
«Jumal teab, mis petis sa oled. Mine metsa! Peremeest pole kodus ja ilma temata ei lase mina inimese-hinge sisse. Kui sul rääkimist on, siis tule homme poodi, aga nüüd korista oma kodarad!»
«Kas vähemasti tead, kus onu on?»
«Otsi ise!»
Jälle oli venivate sammude lohinat kuulda. Jostson kehitas õlgu.
«See oli teine tervitus kalli kodumaa poolt,» pomises ta uulitsale astudes.
Videvik oli juba kätte jõudnud. Uulits oli vaikne kui surnuhaud. Jostson kõndis mõned sihita sammud. Ta tundis enese üksi ja unustatud olevat. Tänasel teekäigul oli temale mõnigi tuttav nägu silma puutunud, kuid kolmeteistkümne-aastane äraolek, mehekssaamine ja võõramaa kliima olid teda ennast niipalju muutnud, et keegi teda ära ei tundnud. Nüüd tuli temale taltsutamata himu kellegi suguvenna kätt suruda, kellelegi sõbralikult sina ütelda, labast maakeelt lobiseda…
Ennäh, seal tuligi jälle tuttava näoga inimene – lahja kehaga, elavasti punetavate palenukkidega ja harva valkja kikkhabemega mehike. Hall viltkaabu oli tal peas, ülikond linnaisanda laadi, kuid püksisääred õige «gentlemani» kohta liiga lühikesed, ka saapad vahest kolme päeva eest viimast korda viksitud.
«Tere, Maasikas!» hüüdis Jostson ja vajutas oma kaaluka käe vastutulija õla peale, enne kui mehike temast mööda põigata jõudis.
Magusa nimega isand tahtis võõrastades tagasi põrgata, aga nüüd haaras ameeriklane ka tema teisest õlast kinni ja ütles naerunäol: «Kas sa oma vana koolivenda Paul Jostsoni enam ei tunne?»
Maasikas oli veidi lühikese nägemisega. Ta pilgutas silmi ja vahtis pool minutit kahtlaselt võõra otsa, enne kui äratundmise rõõm ta suunurgad kõrvade poole venitas.
«Kas olete ikka tõesti see Jostson, kes nii ja nii mitme aasta eest Tallinnast sootumaks ära kadus?» küsis ta veel veidi aralt.
«See ma olen, nagu näed.»
«Kus sa siis nii kaua kuukasid? Sind arvati ammugi surnuks – vahest oled sa omaenese vaim ja tuled maa seest?»
«Seda küll mitte – tulen ainult maakera teiselt küljelt, Ameerikast.»
«Ameerikast?! Vaat sulle kilusilk! Tuled vist oma rikast onu Langbergi vaatama? See on naljakas – muidu elavad ikka miljonionud Ameerikas ja vaesed õepojad siin… või oled sina vahest ka rikas?»
Maasikas laskis uuriva pilgu koolivenna välimise kuju üle libiseda, mille järeldusel ta ise oma küsimuse peale jaatavalt vastas: «Noh, kuidas muidu – mis rahamees see rahamees. … See on hüva, sest mul on just rahanappus käes. Lase anda! Lähme eesti klubisse8, seal on täna perekonnaõhtu. Minul kui ajalehe kaastöölisel on prii läbikäik. Ma viin sinu ka sisse, aga sina muretse, et mu suu kuivaks ei jää.»
Jostson heitis rõõmuga nõusse. Seltsimaja ei olnud kaugel. Sisseastumisel pahvas ameeriklasele hoopis teistmoodi õhk vastu kui parun Stern-Himmelshauseni tubades. Odava tubaka suits, viina vänge aur ja kibedasti töötava köögi lõhn läbisegamini andsid end lämbutavalt tunda.
Rahvast oli kaunis rohkesti. Palju lopergusi, otsekui kivist toorelt välja raiutud nägusid, karedad kõrid, tüsedad kõnekäänud, liiga sundimata kehaliigutused – ja siiski: neist iluta ja vormita, nägudest ei paistnud sugugi vähem loomulikku mõistust, ausat meelt ja südameheadust välja kui Jostson teiste rahvaste alamatest kihtidest oli harjunud nägema. Peale selle paistis aga sealt Jostsonile midagi omast, midagi liigutavat ja rahustavat vastu, mis teda uue ümbrusega peaaegu täiesti ära lepitas.
Maasikas võttis kõigepealt puhvetis mõned kärakad ja tellis, kui ta küsivalt Jostsoni silmi oli vaadanud ja seal naeratavat nõusolemist leidnud, mõlematele rammusa õhtusöögi, «garafintšiku» ja pudeli kõige paremat madeirat. Nad võtsid ühe kõrvalise kambri nurgas istet, kus määrdunud saterkuuega kelner, tellimise suurust kuuldes, neile kuulmata nobedusega laua ja toolid valmis seadis. Varsti kogunes nende ümber pool tosinat «paremaid» pidulisi Maasika laialisest tutvuskonnast. Maasikas ise kallas kõigile sisse, palus juua ja sakuskat võtta. Ta oli kui oma kodus ja väga heas tujus, jutukas ja vaimurikas.
«Kuidas see tuli, et sina eesti ajakirjanikuks hakkasid?» küsis Jostson, kui esimene nälg ja janu kustutatud olid.
«See tuli minu külgeloodud lollusest,» vastas Maasikas vähi saba imedes.
«Mis see tähendab?»
«See tähendab, et inimene, kes vabatahtlikult eesti ajalehe kaastööliseks hakkab, muud ei või olla kui loodud loll.»
«Koolis ei olnud sa mitte kõige lollim, vist aga kõige laisem poiss.»
«Kool ei aita midagi, kui inimesel siin» – Maasikas tipsutas näpuga madala otsaesise peale – «tühje tubasid välja üürida on. Mina olin loll, sest minu amet ei tasu vaeva, aga õnneks on sarnaseid kallimeelseid narrisid maailmas ikka olemas. Mina olen sündinud kirjanik, ja täidan oma elukutset. Oleksin ma koolis ennast rohkem vaevata tahtnud, minust oleks mõni kõrge ametnik, ärimees või vilets miljonär võinud saada. Selleks ei olnud mul himu. Ma ajasin kõrgemaid sihtisid taga ja nõnda sain eesti ajakirjanikuks, see on: vaeste, viletsate ja koormatute kaitsjaks.»
«Hähä, katsu mul koormatute kaitsjat!» naeris paks trahteripidaja Kilk. «Lehes sõimab saksu, elus roomab nende ees kõhuli.»
«Ma ei rooma kellegi ees, liiatigi kõhuli,» vaidles Maasikas vastu. «See käib juba minu ilutundmuse vastu. Aga ma olen haritud inimene ja armastan vahel ka peenemate inimeste seltsis viibida. Ma oskan nendega ümber käia ja nemad peavad minust lugu. Alles eile nikutas Stewardi kontori esimene raamatupidaja, kes kümme tuhat rubla aastas palka saab, mulle juba kaugelt pead ja raehärra9 Puff andis mulle kätt. Ma olen juba suurte sakste juures lõunat söönud – tjah, katsu, kas sina ka sellega toime saad!»
«Ma ei oska veiderdada,» vastas Kilk. «Aga kui sa neist sakstest nii suurt lugu pead, miks sa neid siis lehes kolumatsideks maalid?»
«See ei tee neile midagi, sest lehte nad ei loe. Lehes selgitan rahva silmi, aga elus pean ma omaenese hea käekäigu eest muretsema.»
«Maasikal on täiesti õigus,» kiitis kaupmees Teiermann. «Las ta tõrvab neid saksu, et nende uhkus kahaneks, aga igapäevases elus me ilma sakste abita ja saksa keeleta läbi ei saa. Mina olen võltsimata isamaalane, aga äri on äri.»
«Ja mis peaks kunstist saama, kui meil saksu ei oleks?» seletas akadeemia õpilane Pintslar. «Saksa kunst on meile kõige õppimise ja vaimustuse allikaks. Saksa kunstiasutused on kõige täielikumad maailmas, saksad ise meie maal iga tõsise kunstisünnituse ainsad ostjad ja tarvitajad. Mina ei salga oma eesti verd, aga ma seisan kõrgema asja, kunsti teenistuses. Kunst on üleilmne, sellepärast olen ka mina kosmopoliit.»
«Mina niisama,» kinnitas usuteaduse üliõpilane Kõrk autoriteetlikult. «Minu arvates on usk rahvastele palju kindlamaks sidemeks kui keel. Ajalugu õpetab, et ühelgi rahvusel, ka mitte kõige suurematel, igavest kestust ei ole. Suuremad kestavad ainult kauemini, väiksemaid on määratu hulk kadunud ja kaob veelgi. Sellest pole kahju. Suured rahvad imevad väiksemaid eneste sisse ja minu kõikumata arvamise järele ei ole see aeg kaugel, mil meie maakera peal ainult veel kolm või neli suurt üheusulist ja peaaegu ühekangust rahvakogu elab ja ainult kolme-nelja keelt räägitakse. Üksikule indiviidumile võib see ainult kasuks olla ja rahvusvahelised tülid on siis võimatud. See on inimesesoo tulevane kuldne põli.»
«Teie olete kõik viletsad taganejad, äraandjad, ilma selgroota inimesed,» siunas Maasikas ja tellis uue pudeli madeirat. «Mina üksinda pühendan oma paremad jõud eesti rahvale.»
«Missugust õpetust sina siis rahvale ette kannad?» küsis Jostson.
«Tema näitab väsimatult, kui koledasti saksad meie esivanemaid peksnud ja
Eesti klubi – tegemist saab olla tõenäoliselt «Estonia» seltsiga, millel oli ametlik klubiluba ja mis 1880-ndail aastail oli muutunud n. – ö. oma kõrtsi kaasüüriliseks.
Raehärra – linnavalitsuse (magistraadi) liige.