Viieteistkümneaastane kapten. Jules VerneЧитать онлайн книгу.
“vaadake, milline punakas väli ulatub siit kuni horisondini.”
“Näete, see kõik on vaala söögipooline! Härra Benedikt, nüüd on paras juhus seda koorikloomade liiki tundma õppida,” lausus kapten Hull.
“Ei vääri tähelepanu!” ütles entomoloog põlastavalt.
“Kuidas, ei vääri!” hüüatas kapten. “Teil pole mingit põhjust olla nii ükskõikne. Need koorikloomad, kui ma ei eksi, kuuluvad lülijalgsete hulka ja…”
“Ma ei pea neist lugu!” ütles nõbu Benedikt uuesti, raputades pead.
“Veider! Teie kui entomoloog ei tohiks olla nii põlglik.”
“Muidugi olen ma entomoloog, kuid täpsemalt olen ma kuusjalgsete uurija, suvatsege meeles pidada, kapten Hull!” vastas nõbu Benedikt.
“Hüva,” sõnas kapten Hull, “kui ei huvita, siis ei huvita, ent lugu oleks sootuks teine, kui teil oma kõhu asemel oleks vaala kõht! Millise pidusöögi te siis saaksite! Proua Weldon, kui meie, vaalapüüdjad, satume püügihooajal nende koorikloomade parve lähedale, siis on selge, et on aeg harpuunid ja õnged valmis seada! Siis võib pea anda, et saak on siinsamas lähedal!”
“Aga kas nii väikesed loomad võivad tõesti olla toiduks nii suurtele loomadele?” küsis Jack.
”Eh, mu poiss,” vastas kapten Hull, “eks tehta ju manna peentest teradest, kõige sõredamast jahust ja tärklisest head putru? See on looduse poolt juba nii korraldatud, et kui vaal ujub sellise punase vee keskel, siis on tema laud rikkalikult kaetud ja tal tarvitseb ainult oma tohutu suu avada. Kümned tuhanded koorikloomad satuvad talle kohe suhu, sarvliistakud, mis katavad looma suulage, tõmbuvad võrgunööridena pingule, nii et midagi ei pääse enam välja ja koorikloomade mass valgub vaala avarasse makku nagu sinu toitki sinu kõhtu.”
“Muidugi mõista, Jack,” tähendas Dick Sand, “vaalasaksal pole aega neid puhastada, nagu meie krevettidega teeme.”
“Ma lisaksin,” sõnas kapten Hull, “et just siis, kui vana maiasmokk parajasti söömisega tegeleb, on kõige parem talle tähelepandamatult läheneda. Siis on kõige parem aeg tema püüdmiseks.”
Sel hekel, just nagu kinnituseks kapteni sõnadele, kostis vöörist madruse hääl:
“Vasakus poordis ees vaal!”
Kapten Hull hüppas püsti.
“Vaal!” hüüdis ta.
Haaratuna jahiinnust tormas ta käila. Proua Weldon, Jack, Dick Sand ja isegi nõbu Benedikt järgnesid talle korrapealt.
Ja tõepoolest, umbes neli miili alltuule kobrutas punane vesi mingi suure imetaja liigutustest. Eksida ei olnud võimalik.
Vahemaa oli aga veel liiga suur, et kindlaks teha, millisesse liiki vaal kuulub. Vaalu on ju väga mitmeid liike.
Kas oli see mõni neist silevaaladest, keda püüavad peamiselt põhjamerede kalurid? Igivaaladel puudub seljauim, ent neil on tihe nahaalune rasvakiht, nad võivad kasvada kuni kaheksakümne jala pikkuseks – nende keskmine pikkus on kuuskümmend jalga – ja juba üksainus neist elukaist võib anda sada vaati õli.
Või oli see pikkloib ehk küürakvaal – üks kiusvaalalistest, kelle nimetus juba üksi peaks entomoloogis huvi äratama. Nendel on seljauimed olemas, loivad on aga pikkuselt umbes pool looma suurusest ja tiivataolised, nii et nad mingit lendavat vaala meenutavad.
Või oli see koguni finnvaal – imetaja, keda tuntakse ka vaguvaala nime all. Vaguvaal on samuti varustatud seljauimega ja ta võib kasvada sama pikaks kui silevaal.
Kapten Hull ja ta meeskond polnud veel selgusele jõudnud, mis vaalaga tegu, ent nende pilkudes väljendus koos imetlusega ka iha loom kinni püüda.
Kui on tõsi, et kellassepp, nähes kuskil ruumis seinakella, ei suuda vastu panna soovile teda üles keerata, siis vaala ees seisvat vaalapüüdjat võib vist küll haarata veelgi võimsam tahe ihaldatud saak kätte saada. Jahimehel, kes kütib suuri loomi, öeldakse olevat palju suurem jahikirg kui sellel, kes kütib väikseid loomi. Mida suurem on jahiloom, seda suuremat jahikirge ta äratab. Millist jahikirge võivad siis küll tunda elevandikütid ja vaalapüüdjad! Pealegi oli Pilgrimi meeskond nördinud, et pidi pooliku laadungiga koju pöörduma.
Kapten Hull püüdis vaala suhtes selgusele jõuda. Siit polnud teda küll veel hästi näha, ent vaalapüüdja vilunud silmale on mõned iseloomulikud tunnused kõige paremini märgatavad just kaugelt.
Kapten Hulli tähelepanu köitis purse – auru- ja veesammas, mille vaal oma ninasõõrmete kaudu õhku paiskab. See aitaski kaptenil vaala liiki kindlaks määrata.
“Silevaal see igatahes ei ole!” hüüdis kapten. “Silevaala purse on palju kõrgem, kuid kitsam. Kui selle vaala purse tekitaks kauge kahuripaugu taolise kõmina, siis ma kalduksin arvama, et see on küürakvaal; hästi tähelepanelikult kuulatades aga võib täheldada, et müra on sootuks teistsugune. Mis sina arvad, Dick?” küsis kapten Hull noore madruse poole pöördudes.
“Ma peaaegu arvaksin, kapten, et meil on tegemist vaguvaalaga. Vaadake, kui võimsalt ta ninasõõrmed vett õhku paiskavad! Ja kui teile samuti tundub, et sammas sisaldab rohkem vett kui auru, siis olen ma päris kindel, et see on vaguvaal! Kui ma ei eksi, on see just neile iseloomulik.”
“Tõepoolest, Dick!” vastas kapten Hull. “Enam ei ole võimalik kahelda: seal punases vees ujub vaguvaal!”
“Kui ilus see vesi on!” hüüatas väike Jack.
”Oo jaa, mu poiss, ja kui veel mõelda, et seal on suur loom, kes asub just parajasti sööma ja kellel pole aimugi, et vaalapüüdjad teda jälgivad!”
“Ma peaaegu võiksin öelda,” tähendas Dick Sand, “et see vaal on väga suur.”
“Kindlasti,” vastas kapten Hull, kes üha enam põlema süttis. “Minu arvates on ta vähemalt seitsekümmend jalga pikk.”
“Kui tore!” lisas pootsman. “Pool tosinat sellist vaala olekski küllaldane laadung Pilgrimi-taolisele laevale.”
“Täiesti küllaldane!” vastas kapten Hull ja ronis pukspriidile, et paremini näha.
“Ja selle vaalaga,” lisas pootsman, “saaksime me täita mõne tunni jooksul umbes pooled oma kahesajast tühjast õlivaadist.”
“Jaa!.. Muidugi… Kahtlemata!..” sõnas kapten endamisi.
“Seda küll,” ütles Dick Sand, “aga neid tohutusuuri vaguvaalu on mõnikord küllaltki ohtlik püüda!”
“Väga ohtlik, väga ohtlik!” kinnitas kapten Hull. “Kiusvaalalistel on võimsad sabad ja neile tuleb läheneda ettevaatlikult.
Hästi sihitud sabahoobile ei peaks vastu ka kõige tugevam paat. Ent vaev tasub end mitmekordselt!”
“Tubli vaal on siiski tore saak!” sõnas üks madrustest.
“Ja kasulik!” lausus teine.
“Oleks kahju talle tere ütlemata mööda sõita.”
Vaala jälgides sattusid meremehed silmanähtavalt hoogu. Nende käeulatuses hõljus terve õlilaadung! Loomulikult oleksid nad tahtnud, et see rändaks Pilgrimi kiiluruumi senisele laadungile täienduseks.
Mõned madrustest, roninud fokkmasti vantidele, hõiskasid vaimustusest. Kapten Hull näkitses mõtlikult küüsi. Seal eemal oli nagu mingi võimas jõud, mis Pilgrimit ja kogu ta meeskonda enda poole kiskus.
“Ema, ema!” hüüdis väike Jack, “ma tahaksin seda vaala, tahaksin vaadata, mis tal sees on!”
”Sa tahaksid seda vaala, mu poiss? Ja miks mitte, sõbrad?” küsis kapten Hull, alistudes lõpuks vastupandamatule soovile. “Kalureid meil abiks küll ei ole, see on tõsi, aga vast saame ka ise…”
”Jaa! Jaa!” hüüdsid madrused ühel häälel.
“Olen varemgi harpuunija-ametit pidanud,” lisas kapten, “ja