Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.
pea ja otsis tulutult peitevalgusteid.
Oma ringkäigu ukse juures lõpetanud Tumelik tuli tema juurde ning hakkas asjalikul ja anonüümsel moel õlaliigestest üle käivaid rihmu kinnitama.
«Kas need ikka hoiavad?» küsis Filip, muie suunurgas, pea pisut kuklasse pööratud, et lõikajat näha. «See riistapuu tundub kallis olevat.»
«Hoiavad. Käsi natuke siiapoole!» Ta jätkas küünarliigeste ja randmetega. «Ma saan väga hästi aru, et kellelegi ei meeldi, kui teda laua külge kinni seotakse. Eriti kui on selge, et see on millegi väga ebamugava ettevalmistus. Aga ma annan oma parima, et teha see kõik sulle nii kergeks kui vähegi võimalik.»
«Väga ebamugav» on ütlemine, mida minu teada kasutatakse meditsiinivaldkonnas «äärmiselt piinarikka» asemel. Tänan väga lähituleviku valulisust veel kord meenutamast.» Boudica puhkes iani liikumatuks tardunud ilmet nähes peaaegu naerma. «Kuulge, ian Tumelik! Seda ma ju olengi kogu aeg oodanud. Mitte et ma ärev ja häiritud ei oleks – oh, olen küll – aga ma ei karda ühtegi lühiajalist, lõplikku valu. Oma vigade eest tuleb maksta ja kui te praegu õnnestute, pääsen ma niigi odavalt. Rahunege teie ka!»
«Sa ei tea, millest sa räägid,» vastas Koger, kuid tema suunurk tuksatas leebunult ülespoole, kui ta üle mehe rinna jooksva rihma kinni tõmbas.
Köidikud olid laiad, hõbejad ning pisut karvased. Pandlad sulgusid vaiksete klõpsatustega, Tumelik lasi oma sõrmedel vahepeal mehe õlal puhata ning too märkas esmakordselt, et keldriruumi lagi oli samuti kumer – nagu templivõlv.
«Ian… ma ei karda seda valu, aga – kõhklen ometi. Kui selged need on, need teie nägemused?»
«Mida sa täpsemalt küsid?»
«Kui… ei. Ma pean silmas, et – kui te saate minu kohta teada asju, inetuid, kohutavaid asju – mida te teete?»
«Ma lubasin aidata. See valik on tehtud. Ära selle pärast praegu muretse!»
Filip sulges silmad ja vaatas mõtlikult hämarust oma laugude taga vingerdamas. Jälgis, kuidas valge näo ning suurte hammastega kloun talle punaste huulte vahelt vastu naeratab, kuna kusagil tema taga kostis vaikset lapsehäälset itsitamist.
Jahmunult lõi mees silmad lahti. Sama ümmargune roheka valgusega ruum, köidikud, kumer lagi – aga itsitamine ei vaikinud, vaid lihtsalt eemaldus veidi vasakule.
«Ian,» ütles Boudica ja avastas, et ta suu on kuiv ja hääl kähe.
«Mis?» küsis lõikaja ta jalgade juurest.
«On siin veel keegi?»
«Alati on kusagil keegi veel.»
Boudica pööras pead, aga ei näinud midagi.
Vaikne kihistamine kõlas otse tema parema kõrva juurest. Mees pööras taas pead ja silmas midagi kärmelt tahapoole vilksamas.
«Ian! Siin on – mingi laps?»
Tumelik tõmbas kinni reisi paigal hoidva rihma ja vaatas vaid hetkeks üles mehe näo suunas. «Oleneb, mida sa olemise all mõtled. Neitsipisarad hakkavad mõjuma. Su hommikuses mahlas.»
«Ma arvasingi, et seal midagi veidrat oli,» vastas Filip Sören ja kuulatas. Kihistamine vaikis, aga selle asemel kostis jätkuvalt kellegi hingamist. «Miks ma ei saa aru, kust valgus tuleb?»
«Sest valgust ei ole,» ütles ian ja astus uuesti Boudica pea poole. Tema tumepruunid silmad vaatasid murelikult, aga suu oli punane, naeratas ja näitas suuri valgeid läikivaid hambaid. «Maga! Rando valvab puldi taga ja loeb ekraanilt, mida on tarvis teha. Meie siin – suhtleme olenditega teisest maailmast.»
Filip Sören võpatas vastu tahtmist lõikajast eemale, aga tol oli õigus olnud. Rihmad pidasid, pidasid õigupoolest tihedamalt, kui nad üldse ümber tundusid olevat.
Olevus – või mis ta oligi – tuli tema aseme peatsisse, pani kahelt poolt käed Boudica õlgadele ja vajutas oma jubedate punaste huultega tema laubale suudluse. «Ja nüüd, mu kullake, mu kallike,» madal, intiimselt kurisev hääl, »räägid sa mulle, mida sa tegelikult tegid. Mida sa tegid, et see deemon su ihus nii palju võimu sai? Mislaadi jõleduse panid sa, lilleke, toime, et temas mõistuslik tegutsemine välja arendada?»
Lõikaja suust tõusis raipelehka ja Boudica tundis väga selgelt külma kristallilist pinda enda all. Ta avas vastamiseks suu, aga sealt ei tulnud sõnu ega suutnud ta sealtkaudu isegi õhku ahmida. Tumelik – või mitte-Tumelik – naeratas üha seda jubedat punasehuulelist naeratust ja sosistas: «Ega ma arvanudki.»
Käed libisesid kahelt poolt mehe põskedele, luukõvad sõrmed pehmet ihu rutjumas. Olevus langetas uuesti oma lehkava suu ning selle Dalile lähenedes kasvasid nood valged läikivad hambad veel, need üha pikenesid ja pikenesid suust väljapoole nagu maokihvad, ja siis surus elukas teravikud tema lauba vastu – ja veel edasi.
Kusagil mitte kuigi kaugel naeris lapsehääl rahulolevalt.
Hambad lõhkusid naha – see on narkootikuminägemus, ei midagi reaalset – ja ta tundis sooja verd mööda laupa kahele poolt laiali voolamas, ning puurivat-lõikavat valu.
Rihmadega kinni ja kahe käe haardesse surutud, ei saanud mees midagi muud teha kui lamada ja tunda, kuidas kihvad järjest sügavamale läbi tema otsaesise vajuvad, luuni jõuavad ning neid siis tugevate hammustavate liigutustega koljust läbi suruma hakati.
Dali hingas sisse ja välja, ikka uuesti, lugedes hingetõmbeid ja surudes hambaid kokku, kahetsedes, et pole midagi, mida hammustada, millele valu ümber suunata.
Pani silmad kinni, et mitte näha Tumeliku nukrat ja mahedat vaadet enda kohal, aga see tähendas, et ta kuulis nüüd väga selgelt toda vaikset julma kõlaga itsitust.
Uus naerukihin kostis lähemalt. Siis teiselt poolt aset – ning korraga puudutas tema kõhtu kellegi külm väike käsi.
«Vaata, emme, ta on siin,» ütles lapsehääl pealekaebaja rõõmsalt õelal toonil ja külm puudutus muutus hetkega pigistavaks valuks.
Filipi silmad lendasid lahti ning ta vaatas õudusega ainsas suunas, kuhu sai, näkku enda kohal.
Siis raiusid hambad end tema otsaesisesse sellise jõuga, et kogu kolju tundus pragunevat ja Filip Sören Dali karjus.
Rabeles. Viskles. Nuttis.
Ta istus künkal kivi otsas ja hoidis last süles. Beebi oli väike, roosa ja alasti ning naeris rõõmsat hambutut titenaeru. Vehkis kätega ja kurises. Boudica käed lapse ümber olid verest tumedad ja ta pidi pingutama, et too seepärast nende vahelt välja ei libiseks. Mida kõvemini ta hoidis, seda tugevamalt laps viskles, ise ikka veel naerdes ja pontsakate roosade jalakestega vehkides.
Korraga tuli Filipile pähe, et ta ei teagi ju, mis soost laps on. Ta heitis pilgu nende ümarike jalgade vahele – röögatas ja pillas siidja naha ning kahe naerva suuga keha käest. Too kukkus. Kukkus alla, põrgates mööda mäekülge, jättes endast maha lõppematu karje, mis üha kestis ja kestis, kuigi laps pidanuks ammu surnud olema, palju aastaid tagasi.
«Kelle laps?» küsis hääl kuskilt kaugelt.
«Minu,» vastas Filip Sören pragunenud huulte vahelt.
«Kelle veel?»
«Mu ema.»
Vaikus.
«See ei ole keelatud, kuni lapsi ei sigitata. Kui püsida noor ja terve üle saja aasta, ja su järglased püsivad samamoodi, ei ole ju perekondlike sidemete ja armastuse kehalises kinnitamises midagi nii – halba. Aga lapsi – ei, muidugi mitte. Lapsed on keelatud.»
«Mida sa tegid?»
«Olin joobnud. Kuude kaupa järjest. Hoolimatu. Unustasin arsti külastada. Unustasin – kogu kupatuse. Keegi ei jää ju rasedaks, kui selleks eraldi ei valmistu, hormoone ei võta ja väga ei taha? Ma ei teadnud kedagi sellist. Mul ei olnud kogemust. Ma ei teadnud.»
«Ja siis?»
«Mu ema arvas, et see on ühe tema juhusliku armukese oma. Too ei olnud üldse keegi, aga ema tahtis seda last.