Sügise õrnas embuses. Jeanine StringerЧитать онлайн книгу.
õe tugevasse embusse.
“Aitäh! Aitäh! Tuhat tänu! Sa ei kujuta ette, mida see minu jaoks tähendab!”
“Ma ei tee seda üldse sinu pärast.” Ellis tõukas ta külmalt eemale ja tõmbus vastikusest küüru. “Mul on vaesest Angelast kahju. Tema isa on kõige ehtsam kaabakas. Mul on vastik sinuga isegi ühes toas viibida, Tom!”
Tom jäi jahmunult Ellisele otsa vaatama. Hetkega oli ta ohvrist vaenlaseks muutunud. Kuidas see küll juhtus?
“Mine ja lõbutse oma kallimaga!” Ellis näitas talle ust. “Sa ei pea tagasi tulema. Meie Angelaga saame suurepäraselt hakkama.”
“Sa ilmselt arvad, et ma hülgan oma tütre omakasu eesmärgil?” taipas Tom.
“Kas pole siis nii?”
“Ellis, kallis, sa eksid! Ma olen hea isa, väga hea!” Mees tagus endale rusikaga vastu rinda. “Angelal pole mind milleski süüdistada!”
“Kui ehk vaid armastuse puudumises.”
“Ma armastan teda üle kõige maailmas!”
“Mine ära, Tom,” ei kannatanud Ellis enam välja. “Mine ära mu majast!”
“Usu mind, sa veendud selles, et sul polnud õigus,” lausus Tom rahulikult. “Angela näib sulle minu egoismi ohvrina. Aga see pole nii. Ma ei hakka sulle praegu mitte midagi selgitama. Õige pea saad sa ise kõigest aru.”
“Välja, ma ütlesin!” Ellis viskas uhkelt pea selga.
“Ma tulen kuu aja pärast tagasi, kui sa mulle ei helista ega palu Angelat varem ära viia,” ütles Tom ja, soovimata jätkata tema arvates mõttetut vestlust, lahkus.
“Milline häbi!” pomises Ellis üksi jäädes. Kaastundest Angela vastu oli ta peaaegu nutma puhkemas. “Ja mina arvasin, et tunnen oma venda hästi!”
Ta läks kiirustades trepist üles, astus külalistoa suletud ukse juurde ja koputas.
“Kas ma tohin sisse tulla?”
“Kas ta sõitis juba ära?” kostis Angela summutatud hääl. Ilmselt oli tüdruk nutnud kogu selle aja, mil tema isa Ellisega rääkis.
“Jah, kullake. Head teed tal minna! Aga sina tule alla, ma annan sulle süüa.”
“Ma pole näljane.”
“Siis joome koos teed.”
“Ma ei soovi teed! Jäta mind rahule!”
Ellis katsus ukselinki – see oli suletud.
“Tee lahti, palun.”
“Milleks?”
“Ma pole sind kaua näinud. Sul on kindlasti palju uudiseid… Miks mitte lobiseda?”
Ootamatult krigises lukk ja uks paiskus lahti. Angela seisis oma tädi ees. Olgu öeldud, et Angela oli Ellisest pea jagu pikem ja märksa vormikam. Angelal olid lainelised karamellivärvi juuksed, üpris kõrge rind ja pikad saledad jalad. Subtiilne Ellis näis temaga võrreldes teismelisena.
“Sa pole mu sõbranna!” teatas Angela. “Ja vaevalt ka selleks saad, arvestades meie vanusevahet. Ma ei vaja sinu eestkostet, selge? Kõik, mida ma vajan, on kuu või paar siin sinu juures olla. Ja pärast lähen koju tagasi. Ma kuulsin, millise peapesu sa mu papsile korraldasid, nii et nüüd jääb mul üle vaid oodata. Ta on väga tundlik. Piinleb veidi ja tuleb mulle järele. Ja siis võin ma ta ümber sõrme keerata.”
Ellis avas imestusest suu. Järele mõelnud, arvas ta, et nagu iga solvunud teismeline, püüab Angela end ümbritseva tegelikkuse eest kaitsta agressiivsusega. Pole viga, see läheb mööda. Angela väike õrn süda sulab kohe, kui ta mõistab, et tädi pole tema vaenlane.
Tõusnud kikivarvule, paitas Ellis õrnalt vennatütre juukseid.
“Mu vaene tüdruk!”
“Oled sa peast põrunud?” Angela rebis end temast lahti. “Isa rääkis, et sa oled totakas, aga ma arvasin, et ta liialdab.”
“Kas Tom tõesti ütles nii?” hüüatas Ellis nördinult.
“Nojah. Ja tal oli õigus. Aga mis siin ikka imestada. Kõik vanatüdrukud ongi ju sellised…” Angela koputas endale sõrmega meelekohta.
“Ma pole mingi vanatüdruk!”
“Mis mõttes? Kui vana sa oled? Nelikümmend? Ja sa pole mitte kunagi abielus olnud. Nii et vanatüdruk mis vanatüdruk.”
“See… see on väga vastik üksielamise määratlus…” hakkas Ellis kokutades seletama.
Angela vaid turtsatas. Ilmselgelt põlgas ta oma lihast tädi. Teismelise neiu silmis oli Ellis täielik hädapätakas.
“Mu kohvrid jäid trepi juurde. Tassin need pärast üles. Aga praegu tahan ma omaette olla. Nägudeni!” Nende sõnadega lõi Angela vastust ootamata ukse Ellise nina ees kinni.
“Ma pole neljakümnene!” hüüdis Ellis, mõistes suurepäraselt, et see fraas räägib salajasest meeleheitest. “Olen kõigest kolmkümmend seitse.”
Kõigest…
Ta tundis kohutavat häbi, et polnud suutnud emotsioone vaos hoida. Ellis laskus trepist alla kööki ja mõtles Angela sõnade üle järele.
Tüdrukul on õigus, mis seal enam öelda. Ma olengi vanatüdruk. Olen peaaegu nelikümmend, mehele ei lähe ma ilmselt kunagi. Vähemalt eeltingimusi selleks pole. Kui palju kordi olen ma püüdnud isiklikku elu korda seada – ja kõik asjata. Olen juba peaaegu leppinud sellega, et ma vananen üksinduses. Kust siin kolkas üleüldse väärilist meest leida ongi? Kõik enam-vähem normaalsed mehed on juba eest ära kahmatud. Kui ma poleks nooruses, nagu Fiona ütleb, käed rüpes istunud, oleksin juba ammu mehel. Kuigi asi pole üldse selles, et ma õigel ajal sebima ei hakanud. Üks lurjus, keda ma isegi meenutada ei taha, rikkus mu elu ära ja võttis pikaks ajaks isu meestega kohtuda. Kui ma viimaks toibusin, selgus, et kõik sõbrannad on ammuilma mehele läinud – ja enamik, muide, minu endistele austajatele.
Ellis tundis, et teda valdab viha ja solvumus, nii nagu see alati oli olnud, kui ta mõtles oma minevikust, ja seetõttu võttis ta vastu otsuse hakata kähku tegelema millegi äärmiselt vajaliku ja olulise asjaga. Õigel hetkel meenus talle, et heategevusühingul oli hiire tõttu oht küpsistest ilma jääda. Vispel lendas tal käes, munakoored avanesid ise, või murdus ühesugusteks tükkideks. Kolmekümne seitsme aastane naine, kes lendles mööda kööki kui liblikas, unustas isegi mõelda, et külalistoas elab nüüd raske iseloomuga teismeline, kes on valmis iga üksi elavat naist vanatüdrukuks nimetama.
Toiduvalmistamine rahustas teda alati, nii et juba poole tunni pärast, kui esimene partii küpsiseid hakkas praeahjus pruuniks tõmbuma, tundis Ellis taas elu maitset. Ta ümises endamisi moodsat lõbusat laulukest ja tiirutas ringi, segades komponente magusa roosa glasuuri valmistamiseks. Küpsised tulevad ilmselt enneolematult maitsvad, nii et heategevuskomitee aktivistid lakuvad oma sõrmed puhtaks!
Võtnud küpsetusplaadi ahjust välja, tõmbas Ellis ninaga õhku ja ohkas õndsalt. Milline lõhn! Kui ta oleks saanud, oleks ta end sellesse mähkinud justkui kallite parfüümide pilve. Üleval klõpsatas uks, seejärel oli kuulda vaikseid samme – ka Angelat meelitas küpsiste isuäratav lõhn.
Ellis naeratas võidurõõmsalt, kattes küpsiseid glasuuriga: ehk polegi nii raske selle lapseni teed leida. Tüdruk tundis ilmselt puudust maitsvast kodusest toidust. Tom polnud kunagi osanud ega ka armastanud süüa teha. Põhiliselt sõi ta lõunat ja õhtusööki kohvikus, tütart aga toitis poolfabrikaatidega. Pärast Catherine’i surma oli Ellis pakkunud vennale oma teeneid perenaise ja Angela kasvatajana. Tom keeldus. Aina kordas, et saab ise hakkama. Ja mis sellest lõpuks välja tuli? Gastriit ja sõnakuulmatu tütar!
“Kas tohib ühte proovida?” kuulis Ellis vennatütre häält.
“Muidugi. Tõsi, glasuur pole küll veel tahkunud.”
Angela haaras küpsise ja pistis selle suhu. Mõtlikult mäludes vaatas ta aknast