Sügise õrnas embuses. Jeanine StringerЧитать онлайн книгу.
pole viisakuse lõhnagi ja sinuga vestelda pole mul mingit tahtmist,” lausus Ellis vihaselt.
“Oled ikka mu peale pahane?”
“Miks ma peaksin su peale pahane olema?”
“Võib-olla sellepärast, et ma jätsin sind meie pulma eelõhtul maha?” kostis mees sarkastiliselt.
Ellis kahvatas raevust, kui talle meenus tema elu kõige alandavam sündmus. Ta jäi vaatama peent armi mehe parema kulmu kohal ja kahetses mõttes, et läheduses polnud veel üht vaasi.
“Kui sa arvad, et ma kannatasin kõik need kuusteist aastat, siis sa eksid.”
“Ma näen jah, et ei kannatanud.” Jim osutas peaga Angela suunas, kes väljus proovikabiinist. “Kui sa muidugi ei maganud tema isaga seepärast, et vabaneda minu peale mõtlemisest.”
See oli juba liig. Ellis tundis, kuidas kõikeneelav vihkamine kerkib üles tema loomuse kõige sügavamast sopist. Jim polnud kuueteistkümne aastaga üldse muutunud. Ta oli samasugune häbematu, enesekindel, moraalitu kaabakas, kes sülitab teiste tunnetele. Ellis tõmbas kopsudesse rohkem õhku, et paisata talle ühe hingetõmbega näkku kõik need sõnad, mis tal praegu mõttes olid, kui kellegi jahedad sõrmed talle pihku libisesid.
“Ema, ma olen valmis.”
Kui puudutus oli teda vaid veidi kainemaks teinud, siis need sõnad andsid Ellisele enesevalitsuse tagasi. Ta pööras aeglaselt pead, vaatas oma vennatütre tõsistesse hallidesse silmadesse ning noogutas.
“Väga hea.”
Angelal kõvasti käest kinni hoides möödus Ellis Jimist viimase poole vaatamata. Becky Simson oli kaupluse teises otsas riietesse kaevunud. Mitte kedagi polnud paljastamas pettust, milles Angela miskipärast oma isehakanud emaga kaasa oli läinud. Ellis naeratas, kui ta oma ostu eest maksis ja kuulas järjekordset komplimentide voolu Helena poolt. Üldiselt käitus ta nii nagu harilikult. Ellis oli juba ammu harjunud teesklema, et tal on kõik hästi. Kuid tema käed värisesid, kui ta keeras süüteluku võtit, ripsmed värelesid justkui valamata pisaraid tagasi hoides.
Angela viskas paki sisseostudega auto tagaistmele, ise aga istust Ellise kõrvale. Asetanud käed põlvedele, vaatasid mõlemad otse enda ette. Vaikimine venis. Angela ei pidanud esimesena vastu.
“Kas ta tõesti jättis sind maha mõni päev enne pulmi?”
“See oli väga ammu…”
“Mis siis? Vaevalt sa seda unustanud oled.”
“Sul on õigus, selline asi ei unune,” nentis Ellis. “Aga ma ei kanna juba ammu tema peale viha.”
“Jah, seda ma märkasin. Miks sa ei öelnud, et ma olen su vennatütar?”
“Aga miks sina mind emaks nimetasid?”
“Otsustasin sind toetada. Ta rääkis sinuga nii… Ja mina veel mõtlesin, et ta on korralik inimene. Mehed on sellised lurjused!” Viimase lause tõi Angela kuuldavale eriti tundeliselt. Ta pani sellesse kogu oma vihkamise.
Ellis vaatas vennatütart kaastundlikult ja patsutas talle õlale.
“Mitte kõik. Õnneks leidub ka tõelisi härrasmehi.”
“Kus? Muinasjuttudes?”
“Noh…” venitas Ellis, teadmata, mida vastata. “Mitte ainult muinasjuttudes.”
“Jajah, filmides ka. Ja armastusromaanides. Ainult mitte elus.”
“Sa ei arutle nagu viieteistkümneaastane teismeline.”
“Sest ma olen märksa kogenum kui mu eakaaslased. Olen juba nii palju läbi elanud!”
Ellis mõtles, et Angela liialdab, arvates, et teab kõiki maailma asju, aga ta ei hakanud tüdrukut ümber veenma. Üldiselt oli Angela elus tõepoolest vähe head näinud. Ta jäi varakult emata. Teda kasvatasid lapsehoidjad, kellelt ta muidugi ei saanud kõige vajalikumat – armastust. Tom peaaegu ei pühendanud tütrele tähelepanu, tehes karjääri, aga nüüd oli ta Angela üldse mingi naise vastu välja vahetanud. Mis siis imestada, et ta ei usu, et on olemas tõelised mehed, kelle selja taha on võimalik murede ja probleemide eest peitu pugeda.
“Ehk sööme kusagil lõunat?” tegi Ellis ettepaneku, usaldades taas oma vaistu. “Nagunii pole kodus midagi teha.”
“Ma pole vastu,” naeratas Angela.
“Tellime midagi erilist. Näiteks austreid.”
“Tühja neist. Mina sööksin ühe hamburgeri ja friikartuleid.”
“See on ju nii kahjulik toit!”
“Mõelda vaid! See-eest maitsev.”
“Ka see on tõsi,” nõustus Ellis mootorit käivitades. “Mis siis ikka, mürgitame end millegi maitsvaga.”
Ellis ei suutnud uskuda, et tal oli õnnestunud Angelale ligi pääseda. Kõige hämmastavam oli aga see, et neid aitas lähendada Jim Simpson. Vähemalt oli tema väljailmumisest mingisugustki kasu.
3. peatükk
KOLMAPÄEVAL SAATIS ELLIS Angela kinno, ise aga läks külla Teresa Brachouse’ile, kuna desinfektsiooniteenistuse töötajad olid viimaks saabunud hiiri peletama. Nad lubasid, et õhtuks ei jää majja isegi mitte mikroobe. Ellis omakorda teatas neile, et ainus, mida ta loodab, on see, et pärast desinfitseerimist kaob üks väike pika sabaga elukas, ülejäänuga tuleb ta ise kuidagiviisi toime.
Teresa Brachouse oli Ellise eakaaslane. Nad olid palju aastaid sõbrustanud ja kordagi polnud nende vahel lahkhelisid olnud. Siiski, nii veider kui see ka polnud, heategevusühingu juhti armastasid vähesed. Teda kardeti, teda austati, aga temaga sõbrustada ei üritatud. Ilmselt peitus põhjus Teresa keerulises iseloomus.
Ta oli tugeva õiglustundega naine. Lihtsamalt öeldes – Teresa ei suutnud vait olla. Seetõttu võrreldi teda sageli Fiona Grishamiga. Ellisele näis selline võrdlus solvav. Fional puudus taktitunne ja seepärast solvas ta inimesi isegi siis, kui nad polnud seda ära teeninud. Teresa poleks aga lubanud endal kunagi kellegi riietust kritiseerida, kuigi tegi alati märkusi neile, kes sündsusetult käitusid. Teresa hurjutas inimeste juuresolekul truudusetuid abielumehi, paljastas lohakaid koduperenaisi ja tõi päevavalgele valetajaid. Kuna praktiliselt igal Smallbridge’i elanikul oli viisakalt väljendudes kapis paar luukeret, üritati Teresast ringiga mööda käia. Sellegipoolest oskas ta alati sattuda sündmuste keskpunkti, isegi siis, kui need toimusid suletud uste taga.
Ellisel polnud midagi varjata. Ta ei toonud öösiti enda juurde armukesi, ei joonud salaja, ei harrastanud armulugusid abielumeestega. Üldiselt poleks Teresa saanud temaga norida isegi siis, kui ta seda väga oleks tahtnud.
Sel päeval läks Ellis sõbranna juurde salajase hirmutundega. Ilmselt olid Teresani jõudnud jutud Jim Simpsoni saabumisest. Ning ta ju ei keela endale rõõmu anda Ellisele mõned hinnalised nõuanded, mida viimane üldiselt ei vajanud.
Teresa oli selleks kohtumiseks põhjalikult valmistunud. Ta küpsetas mitut sorti küpsiseid, valmistas šokolaadipudingu ja keetis aromaatset teed. See tähendas, et Teresa on häälestatud pikale südamlikule jutuajamisele.
Ellis tundis küpsetamise lõhna juba sõbranna maja värava juures ning ta otsustas auto ümber pöörata ja koju tagasi sõita. Kuid Teresa oli juba lävele tulnud, et külalist vastu võtta.
“Pole sind ammu näinud, Ellis!”
“Sellest on vahest nädal. Pealegi nägime me eile heategevusühingu koosolekul. Ellis suudles õhku Teresa põse juures, nii nagu see oli kombeks kõrgemas seltskonnas, kelle hulka nad mõlemad end arvasid.
“See pole üldse see. Sa tead, kuidas mulle meeldib sinuga teetassikese taga keelt peksta. Mis sa seal nüüd seisad, astu edasi. Cole tuleb täna hiljem ja lapsed on sõprade juures, nii et meil on piisavalt aega, et mõnusalt lobiseda.”
“Kahjuks pean ma juba kell üheksa ära minema. Pean Angela kinost ära tooma,” ütles Ellis ärritunult. “Mul on ju nüüd laps, kelle eest ma pean