Tavaline, ent armas. Janelle GordonЧитать онлайн книгу.
vajutas ta kannatamatult käepidet ning avastas, et uks ei olnudki lukus.
“Proua Cunningham? Härra Cunningham?” Ta astus sisse ja tundis kohe, kuidas teda valdas imeline soojus. Mitte miski ega keegi ei sunni teda uuesti pakase kätte minema. Daisy hüüdis uuesti: “Auu! See olen ainult mina, Daisy Campbell, Margo ja Colini tütar, kes elavad üle tee. Kas olete kodus?”
Siis kuulis ta midagi. Oigamist. Oigas mees. See heli kostis nii ootamatult, et ta jooksis instinktiivselt sinnapoole, kust see hääl tuli. Ilmselt köögist.
Eelmine kord oli Daisy Cunninghamide köögis näinud rohelist lauda ning oranžide õite ja roheliste lehtedega kardinaid. Nüüd paistis, et maja oli hiljuti remonditud ning seda oli tehtud professionaalselt. Keset tuba hakkasid silma pukk saega, mingisugused mehaanilised seadeldised ja köied. Kogu põrand oli kaetud saepuruga – monteeriti uusi köögilaudu ja – kappe. Pool oli juba paika pandud. Lagi oli samuti valmis, kui mitte arvestada valgusteid. Daisy jalge ees aga, mahakukkunud treppredeli alla surutud, lamas keegi mees.
Sekundi jooksul mõistis Daisy, et see ei olnud üks Cunninghamidest. Tundmatu oli küllaltki noor, arvata kolmekümnene. Mehe välimus jäi naise mällu nagu momentvõte: tumedate juustega, sale ja laiaõlgne.
Mees lamas prügisel põrandal selili, silmad suletud. Üks tema saabas oli alles redeli astme taga kinni. Pea all läikis vereloik.
Teague Larsonit polnud inglid kunagi kütkestanud. Seks, patt ja erutus meeldisid talle selleks liiga palju, et raisata aega jumalakartlikele.
Ning tal polnud seni pähegi tulnud surmast mõelda. Ehkki praegu mõtles ta, et on ilmselt siiski surnud. Mitte keegi ei saanud ju niimoodi pead katki lüüa ja siis veel ellu jääda. Veel üheks tõestuseks tema kurvast lõpust ilmus see naine, tulles imelisel moel ei tea kust.
Naine oli nii kaunis, et mees oleks võinud andestada talle isegi selle, et ta on ingel. Muidugi pärast seda, kui ta pea enam ei valuta, aga praegu valutas see lausa metsikult.
Muide, tema isiklik ingel vandus kohutavalt, riskides sellega kõik ülejäänud surnud üles ajada.
“Kurat võtaks! Kas tõesti ei tule kellelegi pähe, et mina tahaksin, et päästetaks just mind? Olen ma siis kunagi kelleltki midagi palunud? Muidugi mitte! Panin õe mehele, saatsin vanemad puhkusele, seadsin kõigi elu korda. Aga, jumala pärast, täna on mul endal abi tarvis, kuid sellist olukorda, milles sina praegu oled, mul küll vaja ei ole. Kui sa sured, siis vannun, et tapan su! Usu mind. Sa pead meelemärkusele tulema, muidu kahetsed!”
Ausalt öeldes ei pöördunud naine selle jutuga üldsegi mitte mehe poole. Ta lihtsalt kisas kõigest jõust, tormates mööda kööki ringi. Teague sulges taas silmad, et tuba lakkaks keerlemast ning pea ei valutaks nii kõvasti.
Mälu taastus aegamööda. Ajusse ilmusid hägused pildid sellest, kuidas treppredel kõikuma lõi ning seejärel mürinal ümber kukkus, tema ise aga koos redeliga maha varises.
Isiklik ingel lükkas äkki redeli oma teelt – mees tajus seda oma luupeksega.
Teague mõistis, et jalg on isegi hullemini katki kui pea. Ta tundis end paremini, kui arvas, et on surnud. Siis oli vaikne. See naine aga sundis teda tõelisusse naasma ning rikkus kõik ära.
Mees jälgis, kuidas naine võttis peast tobeda mütsilotu, heitis seljast vana hiigelmõõtu jope, viskas jalast kohmakad rasked kingad. Kui mehel vaid jõudu jätkunuks, ahhetanuks ta sellist muutust nähes.
Naine libistas võrgutavalt oma kätt mööda mehe pükse, ilmselt püüdes seda talle taskusse torgata. Ta tegutses väga ettevaatlikult, ent kahtlemata kiirustades. Mehel tekkis stiimul elada.
Nüüd teadis Teague juba kindlalt, et ta ei ole surnud. Ta oleks isegi soovinud silmi kauem lahti hoida. Naine kummardus tema kohale. Vanade, kulunud farmerirõivaste alt paistis helepunane mantel. Selliseid asju White Hillsis ei kanta. Naine võttis mantli seljast.
Kas tõesti rõivastas naine end tema jaoks lahti? Teague tunnistas endale, et tema meeltesegadus pole valu tõttu veel möödas – ent naine oli ju ometigi mantli maha võtnud! Ning tegutses endiselt, katsus teda endiselt, kiirustas endiselt. Teague`ile meeldis mõelda, nagu oleks ta naises iha süüdanud. Ükski armuke polnud tema peale veel kaevanud, ent praegu ilmselt polnud ta tundmatus veel äratanud soovi kohe lähedaseks saada. Ja see meeldis mehele.
Kui naine tema kohale kummardas, puudutas tema pehme must sviiter mehe põske. Sviitri väljalõige andis Teague`ile võimaluse silmata tugevat kõrget rinda. Heldet rinda. Naine lõhnas eksootilise parfüümi järele. Kui tundmatu end ümber pööras, nägi mees mustades pükstes pikki jalgu.
Mehele meeldisid need jalad, ent sellest tagumikust midagi seksikamat polnud ta eales kohanud.
Teague tunnistas naise välimuse vapustavaks.
Kõrged, tuulest lõkendavad põsesarnad. Kumerad kulmukaared, nende all aga suured silmad, kuldpruunid, otsekui konjaki värvi, tema suu aga… oo jumal! see suu…
Samas olid naise sõrmed järsku Teague`i taskus. Selle asemel aga, et haarata tema parima sõbra järele, tõmbas naine käe uuesti tagasi, pigistades sõrmede vahel tema mobiiltelefoni.
“Võta vastu!” pomises tundmatu. “Võta vastu, 911, võta vastu!”
Teague kuulis, kuidas naine telefoniga räägib, püüdis kinni tema lausekatked – ning kaotas teadvuse.
“Šerif, olen Daisy Campbell… Jah, ma olen Margo ja Colini vanim tütar. George Webster? Nii et sina oled nüüd šerif? Väga hea, aga kuule, ma… Jah, tulin Lõuna-Prantsusmaalt tagasi. Jah, seal on ilus. Kuula mind.” Mehe paljusõnalisusest nördinud, hüüdis ta: “Šerif! Kuuled sa? Ma olen Cunninghamide majas. Neid ei ole siin…”
Tema vestluskaaslane oli ilmselt uuesti lobisema kukkunud, sest naine katkestas teda jälle:
“Noh, tore kuulda, et nad Pittsburghis puhkavad, aga asi on selles, et siin on keegi võõras… Ütled, et Teague Larson? Ja-jah. Tundub, et ta on puusepp või elektrik või keegi taoline, aga oluline on see, et ta on vigastatud. Raskelt vigastatud. Ei, ma ei saa rahuneda ega seda mitte südamesse võtta. Ma tean, et praegu on tuisk, aga…”
Teague oli jälle teadvuseta. Silme ees ujus kirev rohelise herne värvi keerlev muster, mis meest iiveldama ajas.
Ent mingil hetkel tundis ta taas naise puudutust. Naine võttis ta ümbert tööriistavöö ning mehel hakkas parem. Siledad jahedad sõrmed vajutasid rannet – seejärel unearterit kaelal. Seejärel surus naine põse vastu mehe rinda ning kohevate juuste aroom kõditas tema sõõrmeid. Läks veel mõni hetk, enne kui naine haaras taas telefoni.
“Ma ei suuda pulssi leida. Ma ei ole meditsiiniõde. Jah, tundub, et ta süda lööb tugevasti. Ma näen, mis õues toimub, aga mul on ruttu vaja kiirabi! Kurat võtaks, tal on tõsine trauma! Võib-olla on ta oma kondid katki kukkunud. Ja pea all on tal vereloik.” Teague`i peas hakkasid taas pöörlema eredad keerised. Seekord – kohvi ja koore karva. Algul keerles kõik väga kiiresti, seejärel liikumine aeglustus ning hakkas tantsima teise meloodia järgi.
Kui mees taas naise häält kuulis, tundus talle, et tundmatu oli rahulikum. Vähemalt veidi rahulikum ega riielnud šerifiga enam lakkamatult.
“Jah, ma tegin seda. Jah, hea küll. Ma ei lülita mobiili välja. Aga sa pead lubama, et võtad ta esimesel võimalusel kaasa. Ma võin helistada ja rääkida tema enesetundest, aga niipea, kui sa vaid saad saata siia kiirabi või arsti, ma… ma…”
Teague kaotas uuesti meelemärkuse. Kui ta jälle teadvusele tuli, olid varjud tumedamaks muutunud. Tuul väljas ulus endiselt, köögist aga ei kostnud mingitki heli. Kraanikausi kohal rippuv varjuta lamp paistis mehele otse silma, ent see olukord muutus peagi. Ereda valguse varjasid suured imelised tumedad silmad. See oli taas see naine. Ja naine oli päris, mitte väljamõeldis.
Seejärel kuulis Teague taas tema häält. Enam ei olnud see vali kisa, vaid erutavalt vaikne, nagu kirglikud lubadused keset ööd. Hääl sosistas mehele: “Pask!”
TEINE PEATÜKK
DAISY