Tavaline, ent armas. Janelle GordonЧитать онлайн книгу.
reisinud. Paistab, et luksuslikult ja põnevalt.”
“Nii see oli,” nõustus Daisy. Nimelt seda oli ta koju naastes rääkinud kõigile. Nad arvasid, et ta on õnnest arust ära. Arvasid, et see ei ole elu, vaid hurmav unistus. Mitte keegi peale tema ema ei teadnud tõtt. Ja sedagi vaid seetõttu, et Margol oli vapustav anne – ta suutis oma tütarde mõtteid lugeda.
“Tähendab… sa oled siiani selle kunstnikuga abielus?”
“Enam mitte. Erineva kodakondsusega inimestel on väga raske lahutust saada, meie aga lõpuks saime, mis tahtsime. Nüüd ma ei teagi täpselt, millega pärast seda edasi tegeleda tahan, aga sa ei pruugi kahelda – nüüdsest jään elama kodumaale.” Miskipärast tundus naisele, et ta peab oma endise mehe kohta midagi head ütlema. “Ta on tõepoolest suurepärane kunstnik. Mitte üks neist, kes saab kuulsaks alles pärast surma. Tal on imelised tööd, neid on tunnustatud kogu maailmas. Jean-Luc Rochard. Võib-olla oled tema maale näinud?”
“Mina mitte. Minu jaoks on kunstiteosed värvimiskomplektid. Samuti nagu Elvise plaadid.”
Kurat võtaks! Mees suutis ta jälle naerma ajada. Daisy tundis, et mees vaatab talle otsa.
“Ja edasi… Mis juhtus?”
“Millal?”
“Mis siis juhtus, et te lahutasite? Midagi pidi teie elus ju viltu minema.”
“Oo ei! Ühe õhtu kohta olen juba välja ladunud kõik, mis võimalik. Nüüd on sinu kord. Ja kui see lumetorm kestab ning meie siin veel päeva või paar passime, on meil vestlemiseks ilmselt palju aega. Või on sul selleks vaja raamatukokku minna?”
“Võin minna raamatukokku, kui oled magama jäänud.”
“Selles probleem ongi, härra Teague Larson,” ütles Daisy kannatlikult. “Mulle tundub, et kustun kohe-kohe ära, siinsamas tugitoolis. Aga mina pean kindlate vaheaegade järel šerifile helistama ja teatama talle, kuidas sina end tunned. Tema eeldab, et äratan sind iga kahe tunni tagant ja vaatan sulle silma, et kontrollida pupillide suurust. Kardan aga, et sellest ei tule midagi välja. Tunnen, et jään kohe magama, seepärast ütle praegu kohe, kui pean sind tualettruumini aitama.
“Pole mul mingit abi vaja.”
“On vaja. Aga ma hoiatan sind: see on minu viimane pakkumine tasuta abiks.” Daisy haigutas, näitamaks, kui väsinud ta on. Ja see oli viimane asi, mida ta mäletas.
KOLMAS PEATÜKK
TEAGUE EI SAANUD jätta muhelemata. Kui see naine magab, magab ta kõvasti. Ta ei jõudnud oma juttu lõpunigi rääkida, kui äkki laud kinni langesid ning põsk vastu tooli seljatuge vajus. Veel hetk – ning juba naine norises. Mitte nii kõvasti, nagu norskaks mees, vaid vaevukuuldavalt.
Teague mõistis, et nüüd oli tualetti minekuks saabunud õige moment. Daisy oli eksinud – ta ei häbenenud, ent, tõele au andes, tualetini võis ta jõuda vaid roomates.
Muhk peas valutas, lausa kõrvetas, kuid see ei olnud kõige hullem. Parema jala paistes pahkluu tekitas palju rohkem probleeme. Vähemalt täna öösel ta käia ei suuda. Vaatamata sellele ei hakka ta naise käest abi paluma.
Seega läks Teague vannituppa roomates. Teekond kulges vaevaliselt. Kui ta sellega siiski hakkama sai, istus ta tükk aega sinistest kahhelplaatidest põrandal ja ootas, kuni peapööritus üle läheb. Lõppude lõpuks suutis ta aga end nii palju kokku võtta, et pesi hambad ning hõõrus keha märja käsnaga üle. Seejärel roomas ta tagasi võõrastetuppa.
Tuul oli veel valjemaks muutunud. Jubedad vinguvad iilid tundusid puurivat läbi seinte. Teague otsustas mitte enam diivanile heita, selle asemel tiris ta padja ja teki tule juurde. Mees arvas, et tal on kergem tuld põlemas hoida, kui ta end kamina ees vaibal sisse seab. Ta valis küttepuude hunnikust ühe suurema halu ja asetas selle oma parema jala alla. Seejärel mässis ta end teki sisse, ent mõistis samas, et ei näe selle nurga alt Daisy nägu. Ta nihutas taas halgu, tekki ja patja.
Selleks ajaks oli Teague väga väsinud ning enda peale pahane. Kuid nüüd võis ta naist vähemalt näha.
Suletud silmade all paistsid tumedad varjud. Ent see ei loe. Naine näeks isegi siis vapustav välja, kui oleks raskelt grippi haigestunud. Tal oli figuuri, stiili, hea rüht. Daisy Campbellist polnud võimalik mööda vaadata – vähemalt ühelgi mehel poleks see õnnestunud.
Ometi ei vastanud naine ligilähedaseltki omaenda iseloomustusele.
Daisy oli kurtnud selle üle, et peab Teague`i seltsis viibima ning šerifile valjuhäälselt selgeks teinud, kuidas ta küll ei suuda ära oodata mehest vabanemist – ise aga oli viimase eest neetult hästi hoolitsenud.
Naine nägi välja prantslaslikult elegantne, samal ajal aga valmistas tõelise pidusöögi kõige tavalisemast kartulisupist. Ja kuigi Daisy käitus nii, nagu oleks harjunud arvuka teenijaskonnaga, ilmutas ta suurt praktilisust ja tervet mõistust, kui oli tarvis ellu jääda.
Teague jaoks oli see naine mõistatus.
Daisy oli teda selgelt hoiatanud, et ta on igipõline ringirändaja.
Kunagi oli Teague säärasesse naisesse armunud olnud. Teist hoopi vastu oma valusat pead ta saada ei tahtnud. Aga pelgalt pilk sellele kaunile näole ei saanud ju ometi midagi halba teha. Muidugi, nende lähedaseks saamiseks ei olnud mingit võimalust. Mees ei suutnud endale isegi ette kujutada, et ta võiks naist kas või sõrmeotsagagi puudutada.
Teague ei suutnud uinuda. Ta oli end liiga raskelt vigastanud, et suuta end tõeliselt välja puhata.
Äkki mees võpatas. Talle tundus, nagu suruks väga soe, meelas naine end tema vastu. Ja taipas kohe, et naine, kes oma vetruva täidlase rinnaga tema vastu liibus ning jala üle tema reie tõstis, oligi sama ihalusobjekt, keda tema oli äsja vandunud mitte puudutada.
“Ega sa ei maga, Teague? Ära ehmata, see olen ainult mina.”
Mees aga mõistis niigi hästi, kes teda embab.
“Meil läks vool ära. Hommikul, kui valgemaks muutub, lähen keldrisse ja vaatan, kas saan Cunninghamide generaatorile hääled sisse. Praegu aga püüame siin kuidagimoodi hakkama saada, sest läheb veel külmemaks ja tuli kaminas ei anna piisavalt sooja. Kui me aga teineteisele lähemale hoiame ja kõiki oma tekke kasutame, peame vastu.”
“Tore oleks.”
“Kui palju lund ka ei sajaks, keegi peab ometi meile appi tulema. Praegu on meil süüa, vett ja puid. Võib-olla meil hakkabki külm, aga küll me toime tuleme.”
“Loodame.”
“Sinuga ei juhtu midagi. Ma tean, et sul on valus. Aga ma olen kogu oma elu Vermontis veetnud ja suudan teha kõik, mis vaja. Ära muretse.”
“Ma ei muretsegi.”
“Mõistan, et sul on ebamugav…”
Vaatamata peavalule ja pakitsevale pahkluule Teague kummardus ja suudles Daisyt. Ta ei kavatsenud naist vaikima sundida. Tal oli ükspuha, kas naine räägib kas või hommikuni, laskmata endal või temal magama jääda. Ta ei tahtnud aga, et naine käituks temaga nagu koolipoisiga, keda on vaja pidevalt julgustada.
Daisy võpatas. Jumal üksi teadis, kui kaua ta selles tugitoolis külmetanud oli. Tema huuled olid külmad, käed aga lausa jäised. Niipea aga, kui Teague tema huuli suudles, lakkas ta sootuks liikumast. Tundus, et isegi hingamast.
Äkki tõmbusid nad mõlemad morniks, vaadates teineteisele teki ääre alt otsa.
Teague tunnistas endale, et naisel oli õigus rahulolematu olla. Olid nad ju vaevu tuttavad ning ei tema ega naine mõelnud millelegi intiimsemale. Nüüd aga, tundnud Daisy huulte maiku, tahtis mees suudlust korrata.
Maigu järgi tundus naine unine. Ja väga armas. Mees tundis vaevu tabatavat aroomi. Ilmselt polnud see parfüüm, vaid midagi puhast, loomulikku ja leebet. Hetk kevadet öös, külmas ja pimedas.
Nende embused muutusid korraga kuumaks.
Kas tõesti on see tema, kes naist nii kirglikult suudleb, jultunult