Tiivad. Terry PratchettЧитать онлайн книгу.
pomises Masklin. „Kui me sellest ainult aru saaksime…”
„Väga hea,” ütles Asi. „Olge valmis.”
„Kas sina mõistad siis inimeste häälitsusi?”
„Loomulikult. Need on lihtsalt noomide häälitsused aeglasemalt.”
„Mida? Mida? Sa pole meile sellest rääkinud! Sa pole seda kunagi varem öelnud!”
„On mitmeid miljardeid asju, millest ma pole teile varem rääkinud. Millest ma alustama pean?”
„Alusta sellest, et ütle, mida nad praegu räägivad,” ütles Masklin. „Palun.”
„Üks inimestest ütles äsja: „Kindlasti oli see hiir või midagi sellist,” ja teine vastas: „Näita mulle hiirt, kes kannab riideid, siis ma tunnistan, et see oli hiir.” Ja naine, kes toitu jagab, ütles: „See, keda mina nägin, polnud mingi hiir. Ta näitas mulle keelt ja kui ma olin abi tooma jooksnud, võttis toidu ja tõmbas lesta.””
„Mis see lest on?”
„Lapiku kehaga rannaveekala, Platichthys flesus.”
Masklin pöördus Gurderi poole.
„Tõmbasid või?”
„Mina? Tõmbasin mingit kala? Mina ei tõmmanud kuskilt mingit kala, teie ju võtsite lõhe ja muu toidu ja tulite tulema. Mina tegin ainult „brrrrp”.”
„Üks inimestest ütles äsja: „Ma vaatasin kõrvale – ja seal ta oli, vahtis aknast välja.””
„Siis on see tõesti Angalo,” lausus Gurder.
„Nüüd ütles teine põlvitav inimene: „Olgu ta mis on, igatahes on ta selle paneeli taga ega pääse sealt kuhugi.””
„See inimene võtab seinast tüki ära!” hüüatas Masklin. „Oh häda! Ta pistab käe sisse!”
Inimene hakkas ammuma.
„Inimene ütles: „Ta hammustas mind! See väike rajakas hammustas mind!””ütles Asi jutukalt.
„Just. See on Angalo,” ütles Gurder. „Tema isa oli ka samasugune. Võitles nagu hull, kui nurka aeti.”
„Aga nad ei tea, kes seal on!” ütles Masklin tungivalt. „Nad nägid teda, aga ta jooksis minema! Nad vaidlevad selle üle! Nad ei usu, et noomid olemas on! Kui me saame ta sealt välja toimetatud, enne kui ta kinni püütakse, arvavad inimesed kindlasti, et seal oli hiir või midagi sellist!”
„Ma usun, et me pääseksime seinte vahelt ringiga sinna paneeli taha,” arvas Gurder. „Aga see võtaks liiga palju aega.”
Masklin vaatas kabiinis meeleheitlikult ringi. Peale kolme inimese, kes üritasid Angalot kätte saada, olid kabiini eesosas veel kaks. Need on ilmselt lennukijuhid, mõtles Masklin.
„Minu mõistus on otsas,” ütles ta. „Asi, kas sina suudad midagi välja mõelda?”
„Minu mõtetel pole praktiliselt mingit piiri.”
„Ma pidasin silmas seda, kas sa saad meil kuidagi aidata Angalot päästa.”
„Jah.”
„Tee siis seda.”
„Jah.”
Hetk hiljem kostis alarmide kumedat plärinat. Tuled hakkasid vilkuma. Lennukijuhid karjusid, kummardusid aparaatide kohale ja hakkasid lülitite kallal sekeldama.
„Mis toimub?” küsis Masklin.
„On võimalik, et inimesed on jahmunud, kuna nad ei juhi enam seda masinat,”vastas Asi.
„Ei juhi või? Kes siis juhib?”
Tulukesed liikusid sujuvate lainetena üle Asja.
„Mina.”
Üks konn pudenes oksa pealt alla ja kadus vaikselt lehevaiba sisse kaugel all. Kuna väga väikesed ja kerged olendid võivad kukkuda väga kõrgelt, ilma et nad viga saaksid, on üsna tõenäoline, et ta jäi maandudes ellu ja sai puu all metsamaailmas peaaegu kõige huvitavama kogemuse osaliseks, mille üks lehekonn on kunagi saanud.
Ülejäänud konnad ronisid edasi.
Masklin aitas Gurderit edasi järjekordses metallkanalis, mis oli juhtmeid täis. Nad kuulsid pea kohalt inimeste samme ja hädas inimeste mörinat.
„Ma arvan, et see ei meeldi neile eriti,” märkis Gurder.
„Aga nii pole neil aega ajada taga kedagi, kes tõenäoliselt on hiir,” ütles Masklin.
„See pole hiir, see on Angalo!”
„Aga pärast arvavad nad, et see oli hiir. Mulle tundub, et inimesed ei taha häirivaid asju teada.”
„Paistab täpselt noomide moodi,” ütles Gurder.
Masklin vaatas Asja oma kaenla all.
„Kas tõesti sina juhid Concorde’i?” küsis ta
„Jah.”
„Mina mõtlesin, et millegi juhtimiseks tuleb rattaid pöörata ja käike vahetada ja muud sellist,” lausus Masklin.
„Siin teevad seda kõike masinad. Inimesed vajutavad nuppudele ja pööravad rattaid ainult selleks, et masinatele öelda, mida teha.”
„Mida sina siis teed?”
„Mina,” vastas Asi, „kontrollin seda kõike.”
Masklin kuulas mootorite summutatud mürinat.
„Kas see on raske?” uuris ta.
„Iseenesest mitte. Kuid inimesed proovivad kogu aeg vahele segada.”
„Ma arvan, et sellisel juhul peaksime me Angalo kähku üles otsima,” ütles Gurder. „Tule!”
Nad nihkusid mööda järgmist kaablikäiku edasi.
„Nad peaksid meid tänama, et Asi nende eest töö ära teeb,” pomises Gurder tõsiselt.
„Ma arvan, et nende vaatenurk on natuke teistsugune,” ütles Masklin.
„Me lendame 55 000 jala kõrgusel kiirusega 1 352 miili tunnis,”teatas Asi.
Kui keegi midagi ei öelnud, lisas ta: „See on väga kõrge ja väga kiire.”
„Väga hea,” ütles Masklin, kes mõistis, et neilt oodatakse mingit kommentaari.
„Väga-väga kiire.”
Kaks noomi surusid end läbi pilu kahe metallplaadi vahel.
„Isegi püssikuulist kiirem.”
„Hämmastav,” heitis Masklin.
„Kaks korda suurem kui helikiirus siinses atmosfääris,”jätkas Asi.
„Ohoh.”
„Ehk saaksin ma seda kuidagi teisiti sõnastada,” ütles Asi ja tal õnnestus jätta mulje, et ta on juba pisut ärritunud. „Sellise kiirusega jõuaks meie lennuk Kaubamajast karjääri vähem kui viieteistkümne sekundiga.”
„Siis on hea, et see meile vastu ei tulnud, kui me karjäärist tulime,” vastas Masklin.
„No jäta juba tema narrimine,” pahandas Gurder. „Ta tahab, et sa talle ütleksid, et ta on tubli poiss… tubli Asi,” parandas ta.
„Ei taha,” ütles Asi palju kiiremini kui tavaliselt. „Ma juhtisin lihtsalt teie tähelepanu sellele, et see on väga eripärane masin ja nõuab oskuslikku juhtimist.”
„Võib-olla ei peaks sa siis samal ajal nii palju rääkima,” ütles Masklin.
Asi vilgutas oma tulesid.
„See oli õel,” märkis Gurder.
„Noh,