Võit suhteprobleemide üle. Michael CroweЧитать онлайн книгу.
oma sõpradega, võib see tunduda naisele kui sissetungimine tema isiklikku ruumi ja ta võib seda pahaks panna. See on näide mehe suutmatusest respekteerida oma naise isikliku elu ümber olevaid piire. Kui aga naisel pole küsimustele vastamise vastu midagi, ei ole tegemist piiride rikkumisega ja selle paari kohta võiks lihtsalt öelda, et nad on ebaharilikult lähedased.
• Inimeste vahel olevad piirid, kaasa arvatud põlvkondlikud piirid.
• Hierarhiad (laste kohtlemine vastavalt nende eale).
• Otsustav allsüsteem (laste eest otsustavad nende vanemad).
• Ringne põhjuslikkus (lõputu põhjuse ja tagajärje ahel).
• Homöostaas (praeguse olukorra säilitamine, sest muutused võivad olla ohtlikud).
Ülejäänud süsteemse mõtlemise valdkonnad seostuvad piiriga, mis eksisteerib niihästi ümber paari kui ka ümber mõlema partneri. Näiteks võib naine arutada oma emaga paljusid üksikasju paari seksuaalelust, ilma et mees seda teaks, ning mehele võib see tunduda (kui ta selle avastab) tema isikliku piiri rikkumisena või teatud laadi reetmisena, mis tema ja nende suhte vastu toime on pandud.
Süsteemse mõtlemise teoreetikud on huvitatud ka hierarhiatest, mis tegelevad inimestevahelise domineerimise ja alistumise küsimustega. Näiteks võib ema oma viieaastase lapse üle rohkem kontrolli omada kui viieteistaastase üle. Mingil juhul ei saa ta aga kontrollida oma abikaasa igapäevast käitumist. Hierarhiliselt peetakse ema nooremast lapsest rohkem kõrgemal olevaks kui vanemast, kuid abikaasast ta kõrgemal ei asu. See viib välja „põlvkondliku piiri“ mõisteni, mis eksisteerib vanemate ja nende nooremas eas laste vahel. Vanemad peavad lastest hierarhiliselt igal juhul kõrgemal asuma, olles „otsustav allsüsteem“ ja võttes nende eest vastu otsuseid. Laste vanemaks saades niisugune fenomen mõistagi taandub, sest lapsed muutuvad iseseisvamaks.
Teine oluline süsteemse teooria idee seisneb selles, et alateadlikult püüavad pered enamuse ajast säilitada olukorda sellisena, nagu see oli varem. Nii keelduvad mõned vanemad tunnustamast, et nende lapsed on suureks kasvamas ning võivad soovida (ja kahtlemata ka väärivad) varasemast rohkem vabadust. Mõnikord nimetatakse seda homöostaasiks – termin, mis iseloomustab organismi võimet säilitada konstantset temperatuuri vaatamata välistemperatuuri kõikumistele. Tõenäoliselt kõige olulisem süsteemse teooria mõiste on aga ringne põhjuslikkus. See tähendab, et kui kaks inimest on paarisuhtes, toimivad nad teineteise suhtes pidevas järjestikuses tegevuses, mis on üsna korduv ega alga ühe partneri initsiatiivil, vaid mida võib vaadelda pideva sündmuste ahelana. Ainus viis, mille põhjal saaks määratleda, et teatud sündmuse põhjustajaks on just üks inimene, on sündmuste ahel teatud kohas meelevaldselt vahemärgistada. Nii on näha, kas järgneva eest vastutab just kõnealune isik. Vahemärgistamine tähendab seda, et sündmusepõhine arvepidamine algab partneri A tegevusest, nii et näib, nagu oleks just tema toimunu eest vastutav. Samamoodi võiks arvestamist alustada ka partneri B teost, muutes seega hoopis tema järgneva eest vastutavaks. Peamine süsteemse lähenemisviisi seisukoht on see, et kui suhtes tekivad probleemid, loetakse need selle meetodi kohaselt mitte ühe partneri vastutusel olevaiks, vaid tekkinuna pidevast partneritevahelisest järjestikusest vastastiktoimest. Seega pole küsimus selles, keda tekkinud olukorras süüdistada, vaid kuidas korduvat probleemi põhjustanud järjestiktoimimiste jada lahti harutada.
Lihtne näide ülaltoodu illustreerimiseks. Mees tuleb väsinuna töölt ega tervita oma elukaaslast. Naine saab seepeale vihaseks ja hakkab mehe peale karjuma. Mees püüab naist rahustada, emmates teda, mille aga naine tagasi tõrjub. Mees läheb uksest välja ja suundub baari. Mõlemad süüdistavad juhtumile järgnenud pingelises õhkkonnas teist, sest kumbki on eiranud enese panust probleemi tekkimisse ja näeb ainult teise ebamõistlikku käitumist. Kui see stsenaarium oleks olnud mehe ja naise poolt erinevalt vahemärgistatud, oleksid nad võinud taibata, et tegelikult aitasid mõlemad konflikti tekkimisele kaasa.
Psühhoanalüütilised teooriad
Kuigi ma ei lasku neisse lähenemisviisidesse kuigi üksikasjalikult ja need ei ole lühiajalisteks sekkumisteks kuigi otstarbekad, väärivad need siiski mõningast käsitlust, sest võivad mõnikord aidata mõista muul juhul arusaamatuid konflikte. Näiteks, kui partnerid on iseenda suhtes ebakindlad ega tunne end turvaliselt, võib üks kohelda teist julmalt või mõtlematult. Ebakindlus võib olla pärit varasematest suhetest ning see, kuidas niisugune seisund praeguses suhtes ilmneb, võib tuleneda näiteks viisist, kuidas inimene suhestus oma domineeriva emaga. Sellisel juhul võib teisel partneril olla kasulik teada, et probleem ei seisne tervenisti käsilolevas suhtes ning seda võib olla hõlpsam lahendada. Mõnikord, kui suhteprobleemid ilma mingi lahenduseta ikka edasi lohisevad ning muud teraapia vormid ei tundu olukorda parandavat, võiks kaaluda psühhoanalüütikust pereterapeudi poole pöördumist, kes meelitab päevavalgele sügavamad konfliktid, mis võivad probleemi alal hoida.
• Alateadliku toomine teadvuse tasandile.
• Suhet mõjutab alateadlik konflikt (varjatud vimm).
• Kaitsemehhanismid, sealhulgas lahknemine ja projektsioon (st kõikide „halbade“ asjade partnerile omistamine).
• „Abielulise sobivuse“ mõistmine (see, mille partnerid on suhtesse kaasa toonud oma minevikust).
Vaatame näitena meest, kelle ema ei suutnud mehe lapsepõlves tema vastu armastust väljendada. Mees on abielus naisega, kes tunneb end ebakindlalt, sest koges väikese tüdrukuna väärkohtlemist ning vajab seetõttu palju armastust. Partnerid tundsid vastastikust külgetõmmet, sest neil oli palju ühist – näiteks tunne, et maailm on ohtlik paik. Siiski, suhtes oli mees täiesti võimetu naisele oma kiindumust väljendama, naine aga vajas seda hädasti, et saada tagasi sisemine kindlustunne. See paar vajas üsna palju süvitsi minevat teraapiat, et saada üle mõlemale omasest sügavale maetud ebakindlusest, mis põhjustab paarisuhtes kestvaid probleeme.
Omavaheline suhtlus
Inimesed suhtlevad üksteisega pidevalt – ka siis, kui neile endale tundub, et nad seda ei tee. Näiteks kaks arsti ooteruumis teineteise vastas istuvat inimest suhtlevad omavahel ka siis, kui nad sõnagi ei vaheta. Aeg-ajalt tekib neil pilkkontakt, või siis selle tahtlik vältimine, ning nad on pidevalt teadvel teise juuresviibimisest. Nad võivad vestelda või jagada vaikivat arusaama, et jutuajamiseks pole tahtmist. Võib tekkida koguni väike võimuvõitlus, kus üks kahest tahaks suhelda, teine aga väldib seda ja püsib vait. Arvatavasti vaatavad nad teineteist pealaest jalatallani üle ning teevad oletusi teise vanuse, sotsiaalse kuuluvuse ja ehk ka arstilkäigu põhjustanud haiguse kohta – seejuures ühtegi küsimust esitamata.
Mõelgem siis, kui võrratult nüansirikkam ja detailsem on kahe paarisuhtes oleva partneri suhtlus. Sa tead oma kaaslase kohta juba palju asju ning võid üsna täpselt prognoosida, kas ta on parajasti kodus ja mida ta ühel või teisel kellaajal teeb. Võimalik, et mõned teievahelised asjad on problemaatilised – näiteks meelepaha selle tõttu, et te ei veeda koos piisavalt aega, või hilinemine ühistegevustele (näiteks ühistele söömaaegadele). Teie vahel on palju mitteverbaalset suhtlust, mis võib ilmneda pilkude vahetamises, naeratustes või kulmukortsutustes, hääletoonis, hoiakus, puudutustes ja ruumilises vahekauguses.
Partneritevaheline mitteverbaalne suhtlus on hea indikaator, viidates tervele ja probleemitule paarisuhtele. Uurimused on tõendanud, et omavahel hästi läbi saavad paarid vahetavad regulaarselt pilke, raskustes paarid aga vaatavad harva teineteisele otsa. Niisiis on teadlik partneri pilgu otsimine üks moodus mitteverbaalse suhtluse edendamiseks.
Paljud igapäevased partneritevahelised kontaktid toimuvad just mitteverbaalsel tasandil. Põgus puudutus võib öelda rohkem kui sada sõna. Naeratus võib väljendada positiivseid tundeid ning kinnitada partnerile, et temast hoolitakse, kuigi, kui teie vahel valitseb parajasti pingeseisund, võidakse seda ka valesti mõista. Kulmukortsutusel on mõistagi vastupidine efekt. Hääletoon on veel üks näitaja, mis annab teada, kuidas partnerid teineteist kohtlevad. See võib varieeruda vihasest, külmast ja ülemuslikust alistuva, sooja ja rahustavani. Paarid võivad vastastikust suhtlustasandit