Salaaed. Frances Hodgson BurnettЧитать онлайн книгу.
kunagi elus kuulnud tõtt enda kohta. Pärismaalastest teenijad kummardasid ja alistusid sulle alati, ükskõik, mis sa tegid. Mary polnud kunagi palju mõelnud oma välimuse üle, nüüd tundis ta huvi, kas ta on niisama inetu kui Ben Weatherstaff ning kas ta näeb välja niisama tige nagu Ben Weatherstaff oli välja näinud enne leevikese tulekut.
Äkki kuuldus ta läheduses nõrka heledat sirinat ja Mary pöördus ümber. Ta seisis paari sammu kaugusel noorest õunapuust, mille oksale leevike oli lennanud, lastes kuuldavale lühikese laulu.
„Milleks ta seda tegi?” küsis Mary.
„Ta on otsustanud sinuga sõprust sobitada,” vastas Ben. „Võtku mind tont, kui sa ei ole talle meeldima hakanud!”
„Mina?” lausus Mary, sammus tasa väikese puu juurde ja vaatas üles.
„Kas tahad minuga sõbraks saada?” ütles ta leevikesele, nagu räägiks inimesega. „Kas tahad?” Ning ta ei öelnud seda mitte oma karmi häälega ega ka käskivas indialikus kõneviisis, ta ütles seda nii pehmelt, igatsevalt ja meelitavalt, et Ben Weatherstaff oli niisama üllatatud, nagu oli enne olnud Mary, kui kuulis aednikku vilistavat.
„Tohoh,” hüüdis vanamees, „sa ütlesid seda nii kenasti ja inimlikult, nagu ei olekski sa kuri vana naine, vaid tõeline laps. Sa ütlesid seda peaaegu niisama, nagu Dickon räägib oma metsloomadega nõmmel.”
„Kas sa tunned Dickonit?” küsis Mary, pöördudes kiiresti ringi.
„Kõik tunnevad teda. Dickon rändab igal pool. Isegi põldmurakad ja kanarbikukellukesed tunnevad teda. Vean kihla, et isegi rebased näitavad talle, kus asuvad nende urud, ja lõokesed ei peida oma pesi tema eest.”
Mary oleks tahtnud veel mõndagi küsida. Ta tundis Dickoni vastu peaaegu niisama suurt huvi kui mahajäetud aia vastu. Ent just samal hetkel leevike, kes oli oma laulu lõpetanud, raputas pisut tiibu, laotas need laiali ja lendas minema. Ta oli oma külaskäigu sooritanud ning nüüd oli tal muudki teha.
„Ta lendas üle müüri!” hüüatas Mary linnule järele vaadates. „Ta lendas viljapuuaeda… nüüd lendas ta üle teise müüri – aeda, millel pole väravat!”
„Ta elab sääl,” ütles vana Ben. „Sääl tuli ta munast välja. Kui ta hakkab pesa ehitama, siis lööb ta sääl külge mõnele noorele leevikesemadamile, kes elab vanade roosipuude otsas.”
„Roosipuude otsas,” kordas Mary. „Kas seal on siis roosipuid?”
Ben Weatherstaff haaras jälle labida ja hakkas kaevama.
„Oli kümne aasta eest,” pomises ta.
„Tahaksin neid näha,” ütles Mary. „Kus on seal roheline värav? Kuskil peab ometi värav olema.”
Ben vajutas labida sügavale ja näis sama osavõtmatu nagu siis, kui Mary oli alguses teda näinud.
„Oli värav kümne aasta eest, kuid nüüd seda ei ole,” vastas ta.
„Pole väravat!” hüüdis Mary. „Peab ometi olema.”
„Mitte niisugust, mida igaüks võib leida ja millega igaühel on asja. Ära ole ninatark ja ära topi oma nina igale poole, kuhu ei ole põhjust minna. Nüüd pean ma oma tööd edasi tegema. Mine ära mängima. Mul ei ole enam aega.”
Ta peatas kohe kaevamise, viskas labida üle õla ning sammus minema, ilma et oleks isegi vaadanud Mary poole või „head päeva” öelnud.
5
Algul oli iga uus päev, mille Mary Lennox veetis Misselthwaite’is, täpselt sarnane eelmistega. Igal hommikul ärkas ta oma tapetseeritud toas ning leidis Martha põlvitamas kamina ees ja tuld tegemas. Igal hommikul sai ta oma eine lastetoas, milles polnud midagi lõbustavat. Iga kord peale einet vaatas ta aknast välja hiiglasuurele nõmmele, mis näis igale poole laiuvat ning ulatuvat üles taevani, ning olles vahtinud tükk aega, taipas ta, et kui ta ei lähe välja, siis peab ta sisse jääma, kus pole midagi teha, – ja niisiis läks ta välja. Ta ei teadnud, et see oli kõige parem, mis ta võis teha, ning ta ei teadnud ka, et kiiresti kõndides või piki jalgteid ja alleesid joostes kiirendas ta oma aeglast vereringet ja soost puhuva tuulega võideldes muutus ta tugevamaks. Ta jooksis ainult selleks, et sooja saada. Ta vihkas tuult, mis tormas talle näkku ning ulgus ja hoidis teda tagasi nagu mõni nähtamatu hiiglane. Ent tugevad karedad ja värsked tuulepuhangud, mis tulid üle nõmme, täitsid ta kopsud millegagi, mis oli kasuks kogu ta kõhnale kehale, need piitsutasid ka pisut puna ta põskedesse ja panid särama ta tuhmid silmad, kuigi Maryl polnud sellest aimugi.
Kord paari päeva järel, mis ta oli täielikult väljas veetnud, ärkas ta ühel hommikul teadmisega, mida tähendab olla näljane. Ning kui ta istus einestama, ei vaadanud ta enam põlastavalt pudrule ega lükanud seda eemale, vaid võttis lusika, hakkas sööma ja sõi, kuni kauss oli tühi.
„Sa oled pudrusöömisega täna hommikul päris suuri edusamme teinud, eks ole?” küsis Martha.
„See maitses täna hästi,” vastas Mary, tundes ka ise pisut imestust.
„See on nõmmeõhk, mis annab sulle söögiisu,” sõnas Martha. „Oled õnnelik, et sul on nii sööki kui ka isu. Meie onnis oli neid kaksteistkümmend, kel oli küll isu, kuid kellel ei olnud seda millegagi kustutada. Mängi aga väljas edasi iga päev, siis kasvab sulle ka natuke liha kontidele ja sa ei ole enam nii kollane.”
„Ma ei mängi,” vastas Mary. „Mul pole midagi, millega mängida.”
„Pole millegagi mängida!” hüüdis Martha. „Meie lapsed mängivad keppide ja kividega. Nad jooksevad ringi, kisavad ja vaatavad igasugu asju.”
Mary ei kisanud, ent ta vaatas ka igasugu asju. Polnud ju midagi muud teha. Ta jalutas ringi aedades ning kõndis pargis mööda jalgteid. Mõnikord otsis ta Ben Weatherstaffi, ent kuigi ta nägi teda mitu korda töötamas, oli vanamees liiga ametis, et vaadata Mary poole, või oli ta liiga pahur. Kord, kui Mary sammus tema poole, võttis ta oma labida ja pöördus minema, nagu teeks seda sihilikult.
Ühes kohas käis Mary sagedamini kui kuskil mujal. See oli pikk allee väljaspool müüridega ümbritsetud aedu. Mõlemal pool alleed asusid tühjad lillepeenrad ja müür oli tihedalt luuderohuga kaetud. Ühes kohas oli müür kaetud ronivate tumeroheliste lehtedega veel paksemalt kui mujal. Paistis, nagu poleks selle osa eest kaua aega hoolitsetud. Kõikjal mujal olid kasvud lõigatud ja müürile nägus välimus antud, kuid seal allee alumises osas polnud luuderohtu üldse kärbitud.
Mõni päev pärast kõnelust Ben Weatherstaffiga peatus Mary siin, et vaadata, ja imestas, miks see nii on. Ta seisatas ja vaatles parajasti üht pikka luuderohukasvu, mis tuules õõtsus, kui äkki märkas midagi punast ning kuulis heledat siristamist. Üleval müüri otsas istus Ben Weatherstaffi punarinnaline leevike, kummardudes ettepoole ning vaadeldes Maryt, väike pea kallutatud ühele küljele.
„Oh!” hüüatas Mary. „See oled sina… see oled sina!” Ning talle endale ei paistnud sugugi veider, et ta rääkis linnuga, nagu oleks ta veendunud, et lind teda mõistab ja talle vastab.
Lind vastas. Ta sädistas ning siristas ja hüples müüril, nagu jutustaks ta Maryle igasugu asju. Maryle näis, nagu mõistaks ta ka lindu, kuigi see ei rääkinud sõnadega. Lind oleks nagu öelnud:
„Tere hommikut! Kas tuul pole kena? Kas päike pole kena? Kas pole kõik kena? Siristame, hüpleme ja sädistame mõlemad. Tule! Tule!”
Mary hakkas naerma, ning kuna lind hüples ja lendles mööda müüri, jooksis Mary talle järele. Vaene väike, kõhn, kahvatu, inetu Mary – ta näis tõesti päris kena sel hetkel.
„Ma armastan sind! Ma armastan sind!” hüüdis ta, kepsides alla mööda alleed. Ning ta siristas ja püüdis vilistada ega teadnud lõpuks isegi, mida ta pidi tegema. Ent leevike näis päris rahul olevat ning siristas ja vilistas talle vastu. Viimaks laotas ta tiivad laiali ning lendas äkki puulatva, kus ta aset võttis ja valjusti laulma hakkas.
See tuletas Maryle meelde esimest korda, mil ta oli lindu näinud. Ka