Mansfield Park. Jane AustenЧитать онлайн книгу.
ühe teenri, käisime seal ka ise – see on vähem kui seitsmekümne miili kaugusel Londonist. Aga täna hommikul kuulsime sellest õiget teed pidi. Keegi talumees nägi seda ja rääkis sellest möldrile, mölder rääkis lihunikule ja lihuniku väimees jättis poodi teate.”
„Mul on hea meel, et te sellest kuulsite, ükskõik siis, mil viisil. Loodetavasti ei lähe enam kuigi palju aega ning saate selle peagi kätte.”
„See peaks homme siia pärale jõudma. Aga mis te arvate, kuidas see tuleks siia toimetada? Ei mingi vankri ega kaarikuga – ei, midagi niisugust ei saa külast hankida. Samahästi võiksin kanderaami ja kandjaid otsida.”
„Küllap praegusel heinaajal, mis on nagunii hiljaks jäänud, on raske hobust ja kaarikut üürida.”
„Ma poleks uskunud, et see nii raske on! Mulle ei tulnud pähegi, et maal on nii suur puudus hobustest ja vankritest, seepärast saatsin oma teenijatüdruku neid tellima. Ja kuna ma ei saa oma riietumistoa aknast välja vaadata, ilma et ma ei näeks talumaja, ja aias jalutada teisest talumajast möödumata, siis ma mõtlesin, et on vaja ainult küsida ja asi on aetud, ja ma olin veel mures, et pean paratamatult kedagi eelistama. Kujutage ette mu üllatust, kui ma avastasin, et soovisin midagi väga ebamõistlikku, midagi väga võimatut ja solvasin sellega kihelkonna kõiki farmereid, kõiki töömehi ja isegi heinakuhjasid. Mis doktor Granti valitsejasse puutub, siis ma usun, et hoidun talle tee peal ette jäämast, ja ka mu õemees, kes on ometi väga lahke mees, mõõtis mind süngete pilkudega, kui ta teada sai, mida ma teha kavatsen.”
„Ei saa ju oodata, et te oleksite selle peale varem mõelnud, aga kui te nüüd järele mõtlete, siis saate aru, kui tähtis on hein varju alla tuua. Ka muul ajal ei ole nii kerge veovankrit hankida, nagu te arvasite; meie farmerid ei tegele vankrite väljaüürimisega, aga heinaajal ei saa keegi ühtegi päeva ilma hobuseta läbi.”
„Ajapikku hakkan ma siinsetest kommetest ja vajadustest aru saama. Aga kuna ma tulin siia londonlase kindla veendumusega, et raha eest saab kõike, siis teie kõigutamatud maainimeste kombed tekitasid minus pisut kimbatust. Aga sellele vaatamata tuuakse mu harf homme ära. Henry, kelles on kehastunud heatahtlikkus, lubas selle oma landoos ära tuua. Kas pole see auväärne viis pilli äratoomiseks?”
Edmund ütles, et harf on tema lemmikinstrument ning avaldas lootust, et tal on peagi võimalus selle mängu kuulata. Fanny ei olnud kunagi harfimängu kuulnud ja ootas seda võimalust väga.
„Ma mängin rõõmuga teile mõlemale,” ütles miss Crawford, „vähemalt nii kaua, kui te kuulata tahate. Arvatavasti siiski palju kauem, sest ma ise armastan muusikat väga, ja kui kuulajatel on looduse poolt antud peen maitse, tunneb esineja seda rohkem mõnu oma mängust, sest ta saab sellega oma mängu eest mitmekordse tasu. Mister Bertram, kui te oma vennale kirjutate, siis teatage talle, et harf on siia jõudnud; ta kuulis nii palju kordi, kui ma selle üle kurtsin. Ja kui te soovite, siis võiksite talle öelda, et ma õpin tema tulekuks ära oma kõige kurvemad viisid, et talle kaasa tunda, sest ma tean, et tema hobune kaotab.”
„Kui ma kirjutan, siis ma teatan talle kõik, mida te soovite, aga praegusel hetkel ei näe ma selleks mingit põhjust.”
„Jah, seda ma usun! Ja kui ta jääks ära ka terveks aastaks, kirjutate te temale niisama harva nagu tema teile, kui pole just mingit tungivat põhjust, et te peaksite seda tegema. Seda põhjust ei ole võimalik ette näha. Kui veidrad on vennad! Te ei kirjuta teineteisele muidu, kui ainult väga tungival vajadusel, ja kui te olete sunnitud haarama sule ja teatama, et see või teine hobune on haige või keegi sugulane on surnud, siis te teete seda nii lühidalt kui võimalik. Teil kõigil on ühesugune stiil. Ma tunnen seda väga hästi. Henry, kes igas suhtes on just niisugune, nagu vend peab olema – ta armastab mind, peab minuga nõu, räägib mulle kõik ära ja lobiseb minuga lõputult –, ei ole mulle kirjutades veel kunagi ühest leheküljest kaugemale jõudnud. Sageli pole seal muud kui: „Kallis Mary, jõudsin just pärale. Paistab nii, et Bathis on palju rahvast, kõik on nagu tavaliselt. Siiralt Sinu…” See on tõeline meeste stiil, venna kirja musternäidis.”
„Kui nad on teistest pereliikmetest eraldatud,” ütles Fanny Williami pärast punastades, „siis nad kirjutavad pikki kirju.”
„Miss Price’i vend on merel,” seletas Edmund, „ja ta on tubli kirjakirjutaja, seepärast arvab Fanny nähtavasti, et te otsustate meie üle liiga karmilt.”
„Merel? Muidugi kuninga teenistuses?”
Fanny oleks tahtnud, et Edmund sellest räägiks, aga noormehe visa vaikimine sundis teda ennast oma vennast jutustama. Tema hääl elavnes, kui ta rääkis venna elukutsest ja võõrastest sadamatest, kus ta oli käinud, aga kui ta nimetas aastaid, mida vend oli juba võõrsil veetnud, ei suutnud ta hoiduda pisaratest. Miss Crawford avaldas mõne viisaka sõnaga lootust, et venda edutataks.
„Kas te olete kuulnud minu tädipoja kaptenist?” küsis Edmund. „Kapten Marshallist? Ma oletan, et teil on mereväes palju tuttavaid.”
„Jah, admiralide hulgas küll. Aga,” lisas miss Crawford kõrgil ilmel, „madalamatest auastmetest teame me väga vähe.
Need postikaptenid5 on kindlasti tublid mehed, aga nad ei kuulu meie seltskonda. Admiralidest võin ma teile palju jutustada – nende lippudest ja edutamistest, kadedusest ja intriigidest. Aga üldiselt võin ma teile kinnitada, et igaüks nendest tunneb, et neid ignoreeritakse ja koheldakse halvasti. Oma kodus onu majas sain tuttavaks terve hulga admiralidega. Nägin kontra- ja viitseadmirale rohkem, kui oleksin soovinud.”
Edmund muutus jälle tõsiseks ja lausus ainult: „See on õilis elukutse.”
„See elukutse on hea kahel tingimusel: kui sellega varandust teenitakse ja kui osatakse seda mõistlikult kasutada. Aga lühidalt öeldes: see ei kuulu minu lemmikelukutsete hulka. Mulle ei ole see kunagi meeldiv tundunud.”
Edmund viis jutu jälle harfile ja rõõmustas juba ette, et saab selle mängu kuulata.
Teised vestlesid ikka veel ehitiste kaunimaks muutmisest ja Mrs Grant tundis vajadust pöörduda oma venna poole, kuigi ta juhtis sellega venna tähelepanu Julia Bertramist kõrvale:
„Kulla Henry, kas sinul ei olegi midagi öelda? Sa oled ju ka sellel alal katsetanud, ja kõige selle järgi, mis Everinghamist kuulda, on see paik võrreldav iga teise Inglismaa mõisaga. Seal on palju looduslikku ilu. Minu silmis oli see täiuslik, nii nagu ma seda nägin – nii kaunis küngasmaastik ja ilus mets! Ma annaksin palju, et seda veel kord näha.”
„Miski ei ole mulle armsam kui kuulda sinu arvamust selle kohta,” vastas Henry. „Aga ma kardan, et sa pettuksid. See ei ole enam niisugune, nagu sa ette kujutad. Avarusest ei saa enam rääkida, sa oleksid üllatunud, kui väike see sulle nüüd tundub. Ja kui rääkida selle paiga kaunimaks muutmisest, siis ei saanud ma seal suurt midagi korda saata, seda aega oli liiga vähe, oleksin tahtnud seal kauem tegutseda.”
„Kas teile meeldib see töö?” küsis Julia.
„Väga meeldib, aga mis maapinna loomulikesse eelistesse puutub, siis suruvad need ka kogenematule silmale vähesedki muudatused lausa peale, ja tänu minu järjekindlatele otsustele muutus Everingham juba kolme kuuga niisuguseks, nagu ta praegu on. Visandasin plaani Westminsteris, muutsin seda pisut Cambridge’is ja viisin ellu, kui olin saanud kakskümmend üks. Ma kadestan mister Rushworthi, sest tal on see rõõmus aeg veel ees. Mina tegutsesin kiiresti ja sain seda väga vähe aega nautida.”
„Taipate kiiresti, otsustate kiiresti ja tegutsete kiiresti,” ütles Julia. „Teil pole kunagi tegevusest puudus. Mister Rushworthi kadestamise asemel aidake teda parem hea nõuga.”
Mrs Grant, kes oli selle jutu viimast osa kuulnud, nõustus sellega elavalt, olles veendunud, et keegi ei oska nii head nõu anda kui tema vend. Ja kuna vanem miss Bertram samuti selle teema üles võttis ning seda kõigest hingest toetas ja seletas, et tema arvates on võrreldamatult parem küsida kõigepealt sõprade ja erapooletute nõuandjate nõu, kui anda töö kohe ühe ametimehe kätte, oli Mr Rushworth kohe valmis Mr Crawfordi abi paluma. Kui Mr Crawford oli oma võimeid sündsa tagasihoidlikkusega
postikapten – mereväeohvitser kapteni ülesannetes, madalama astme ohvitseri esile tõstev viisakustiitel, millel ei olnud seaduslikku alust.