Mansfield Park. Jane AustenЧитать онлайн книгу.
mille üle mõelda.”
„Kahtlemata, ja elus on olukordi, kus ülemäärane lõbusus tähendaks tundetust. Aga teie väljavaated on liiga õnnelikud, et nukraid mõtteid õigustada. Teie pilgu ees on maailm hele ja särav.”
„Kas te mõtlete seda sõna-sõnalt või kujundlikult? Ma oletan, et sõna-sõnalt. Jaa muidugi, päike paistab ja park rõõmustab silma. Aga see raudvärav, see tara ja kraav ahistavad ja rõhuvad mind. Ma ei pääse välja, nagu ütles kuldnokk.”10 Nende rõhutatult lausutud sõnadega tõusis ta püsti ja sammus värava poole. Mr Crawford järgnes talle. „Mister Rushworthil läheb võtme toomisega nii kaua aega!”
„Ja teie ei lähe ühelgi juhul ilma võtmeta ja ilma Mr Rushworthi loata ja kaitseta siit välja, muidu te võiksite minu abiga ilma suuremate raskusteta üle värava minna; ma arvan, et seda võiks teha, kui te soovite tõesti vaba olla ning ei mõtle, et teid takistatakse.”
„Takistatakse! Rumalus! Ma saan tõesti siit niimoodi välja ja lähengi. Mister Rushworth on kohe tagasi ja me oleme siis veel tema nägemiskauguses.”
„Ja kui me polegi, siis miss Price on ehk nii kena ja ütleb talle, et me oleme seal künkal, tammesalu künkal.”
Fanny tundis, et see pole õige tegu, ja püüdis tahtmatult neid takistada. „Sa teed endale haiget, Maria!” hüüdis ta. „Sa vigastad ennast kindlasti raudvarbade teravate otste vastu, tõmbad kleidi lõhki, libised ja kukud kraavi! Ära mine!”
Täditütar oli juba ohutult teisel pool väravat, kui Fanny teda keelas, ja hüüdis talle ettevõtmise kordamineku üle rõõmustades heatujuliselt: „Aitäh, kallis Fanny, aga mu kleit ja mina oleme elusad ja terved, nii et head aega!”
Fanny oli jälle üksi jäetud ning tema tuju ei olnud sugugi paremaks muutunud. Kõik, mida ta oli kuulnud ja näinud, rõhus teda; ta oli imestunud Maria käitumise üle ja vihane Mr Crawfordi peale. Nad olid hakanud mööda kõrvalteed künka poole minema, mis polnud üldse mõistlik, ning peagi olid nad silmist kadunud. Mõne minuti jooksul ei olnud kedagi näha ega kuulda. Näis, nagu oleks ta päris üksinda selles väikeses metsas. Ta oleks võinud juba arvata, et Edmund ja miss Crawford on sealt üldse lahkunud, aga see oli võimatu, et Edmund võis ta täiesti unustada.
Kiired sammud raputasid ta üles nendest kurbadest mõtetest, keegi tuli kiiresti mööda peateed tema poole. Fanny ootas Mr Rushworthi, aga tulija oli kuumusest õhetav ja hingeldav Julia, kes hüüdis Fannyt nähes pettunult: „Tervist! Kus teised on? Ma arvasin, et sa oled koos Maria ja mister Crawfordiga.”
Fanny seletas.
„Kena trikk, peab ütlema! Neid pole kuskil näha.” Ta silmitses teraselt parki. „Aga nad ei saa kaugel olla ja ma arvan, et ma suudan sedasama teha, mis Maria, ja isegi ilma kõrvalise abita.”
„Aga Julia, mister Rushworth on kohe tagasi, ta toob võtme. Palun oota, kuni mister Rushworth siia jõuab.”
„Ei oota. Tänaseks on mul Rushworthi perekonnast küllalt. Tead, laps, ma pääsesin just praegu selle kohutava ema käest! Niisugune nuhtlus, mida ma pidin kannatama, sel ajal kui sina siin nii rahulikult ja rõõmsalt roheluses istud! Sa oleksid pidanud seal minu asemel olema, aga sa oskad alati niisugustest kimbatustest pääseda.”
See oli väga ebaõiglane väide, aga Fanny ei vaielnud talle vastu, vaid jättis selle sinnapaika; Julia oli ärritatud ja nördinud, aga Fanny teadis, et see ei kesta kaua, ta ei teinud sellest väljagi ning küsis ainult, kas ta Mr Rushworthi ei näinud.
„Jaa, jaa, me nägime teda. Ta kihutas, nagu oleks see elu ja surma küsimus, ning jõudis meile ainult öelda, kuhu ta kihutab ja kus teie olete.”
„Kahju, et ta pidi endale asjatult tüli tegema!”
„See on juba miss Maria mure. Ma ei tunne mingit kohustust tema patte kahetseda. Emast ma ei saanud lahti, nii kaua kui meie tüütu tädi majapidajanna ümber tantsis, aga poja eest ma küll pääsen.”
Ja otsemaid ronis ta üle aia ning hakkas kiiresti minema, panemata tähele Fanny küsimust, kas ta on miss Crawfordi ja Edmundit näinud. Aga mõte nende kahe äraolekule ei vaevanud teda enam nii palju, kui see oleks võinud, sest nüüd tundis ta hoopis hirmu Mr Rushworthi tagasituleku ees. Ta taipas, et Mr Rushworthi koheldakse halvasti, ning ta oli üsna õnnetu, et peab rääkima talle ära, mis on juhtunud. Mr Rushworth tuli tagasi viis minutit pärast Julia lahkumist ja kuigi Fanny jutustas kõigest nii tagasihoidlikult ja leebelt, nagu suutis, oli Mr Rushworth ilmselt väga solvunud ja pahane. Esialgu ei öelnud ta peaaegu mitte midagi, aga tema ilmes peegeldus äärmine üllatus ja ärritatus, ta läks värava juurde ja seisatas seal, teadmata ilmselt, mida teha.
„Nad tahtsid, et ma siia jään, Maria palus teile edasi öeda, et te leiate nad künka juurest või kuskilt sealt.”
„Ma arvan, et ma ei lähe enam kaugemale,” ütles noormees tusaselt. „Selleks ajaks, kui ma künka juurde jõuan, võivad nad juba kuhugi mujale läinud olla. Mulle aitab jalutamisest.”
Ja ta istus sünge näoga pingile Fanny kõrvale.
„Mul on väga kahju,” ütles Fanny. „Tõesti kahju.” Ta oleks tahtnud talle midagi lohutavamat öelda.
Pärast hetkelist vaikust märkis Mr Rushworth: „Ma arvan, et nad oleksid võinud mind ära oodata.”
„Miss Bertram mõtles, et te tulete talle järele.”
„Mul poleks olnud vaja talle järele minna, kui ta oleks siia jäänud.”
Selle vastu polnud midagi öelda ja Fanny vaikis. Jällegi pärast vaikust jätkas Mr Rushworth: „Ütelge palun, miss Price, kas teie olete ka mister Crawfordi suur imetleja, nii nagu mõned inimesed? Mina ei leia temas midagi.”
„Mina ei pea teda üldse ilusaks.”
„Ilusaks! Keegi ei saa pidada ilusaks niisugust alamõõdulist meest. Ta on isegi lühem kui viis jalga ja üheksa tolli. Ma ei imestaks, kui ta pole pikem kui viis jalga kaheksa tolli. Tema välimus on kehv. Minu arvates pole need Crawfordid meie seltskonnale midagi huvitavat juurde andnud. Me saime ilma nendeta päris hästi hakkama.”
Fanny rinnast pääses selle peale kerge ohe, ta ei teadnud, kuidas noormehele vastu vaielda.
„Kui ma oleksin keeldunud võtme järele minemast, oleks see olnud veel mingi vabandus, aga ma läksin otsekohe, kui Maria ütles, et seda on vaja.”
„Te olite muidugi väga lahke ja küllap te läksite nii kiiresti, nagu suutsite; aga see on siiski pikk maa, siit majani ja siis veel majja sisse, ja kui inimesed ootavad, siis nad ei oska aega hinnata, iga pool minutit tundub olevat nii pikk nagu viis minutit.”
Mr Rushworth tõusis püsti ja läks uuesti värava juurde, kahetsedes jälle, et tal võtit kohe kaasas ei olnud. Fanny arvas tabavat tema kõhklevas hoiakus mingeid leebemaid noote ning söandas teha uue katse: „Kahju küll, et te ei taha nendele järele minna. Nad arvasid, et pargi sellest osast on parem vaade majale, ning nad arutavad, kuidas on parem seda restaureerida. Ja ühtegi sellega seotud küsimust ei saa ju ilma teieta lahendada.”
Ta leidis, et mehe ärasaatmises on tal rohkem edu kui tema enda juures hoidmises. Mr Rushworth nõustus. „Hea küll,” ütles ta. „Kui te tõesti arvate, et mul oleks parem nendele järele minna, oleks ka rumal niisama ilmaasjata võtme järel käia.” Ta tegi värava lahti ning hakkas pikemalt mõtlemata minema.
Fanny mõtted pöördusid jälle tagasi nende kahe juurde, kes olid tema juurest juba hulk aega tagasi ära läinud, ning juba kannatamatuks muutudes otsustas ta neid otsima minna. Ta hakkas sellessamas suunas minema mööda alumist teed ning tahtis just teisele teele pöörata, kui tema kõrvu kostis miss Crawfordi hääl ja naer. Hääled muutusid valjemaks ja pärast paari teekäänakut olid nad tema ees. Nad olid just pargi metsikusse ossa tagasi tulnud – parki oli meelitanud neid üks kõrvalvärav kohe pärast seda, kui nad Fanny juurest lahkusid, nad olid pargis ringi jalutanud ja sattunud alleele, kuhu Fanny oli terve hommiku lootnud jõuda; seal olid nad siis ühe puu all istet võtnud.
Viide ühele episoodile Laurence Sterne’i (1713 – 1768) teosest