Mansfield Park. Jane AustenЧитать онлайн книгу.
sa minust nii hästi mõtled? Ah, Edmund, kui ma pean siit ära minema, ei unusta ma kuni viimse tunnini, kui hea sa minu vastu olid!”
„No muidugi, Fanny, ma loodan, et mäletad mind niisuguses kauguses nagu Valge Maja siit. Sa räägid nii, nagu läheksid kuhugi kahesaja miili taha, mitte aga pargi teise serva. Aga sa hakkad kuuluma meie perekonda niisama palju nagu seni, meie pered saavad kokku iga päev. Ainus erinevus on selles, et tädi juures elades pääsed sa rohkem esile ja nii see peabki olema. Siin on liiga palju inimesi, kelle selja taha ennast peita, aga tema juures oled sa sunnitud ise enda eest kostma.”
„Ah, ära räägi nii!”
„Aga ma pean seda ütlema ja ütlen hea meelega. Tädi Norris sobib praegu palju paremini sinu eest hoolitsema kui minu ema. Tema loomuses on teha võimalikult palju inimese heaks, kelle vastu ta tõesti huvi tunneb, ta sunnib sind sinu loomupäraseid omadusi õiglaselt hindama.”
Fanny ohkas. „Mina ei näe seda nii nagu sina,” ütles ta. „Ma tahaksin hea meelega uskuda, et sul on õigus, ja ma olen sulle väga tänulik, et sa püüad mind aidata ja panna leppima sellega, mis mind ees ootab. Kui ma ainult suudaksin uskuda, et tädi minust tõesti hoolib! Oleks nii kena teada, et ma tähendan kellelegi midagi. Ma tean, et siin pole ma kellelegi tähtis, ent ometi armastan ma nii väga seda paika.”
„Sellest paigast ei lahku sa kuhugi, Fanny, ainult sellest majast. Pargis ja aias võid sa liikuda nii palju, nagu sa tahad. Isegi sinu väike süda ei tohiks muretseda muudatuse pärast, mis on seda ju ainult nimeliselt. Sa võid jalutada nendelsamadel teedel, käia sellessamas raamatukogus endale raamatuid valimas, näed neidsamu inimesi ja ratsutad sellesama hobuse seljas nagu varemgi.”
„See on tõsi. Armsa vana halli poni seljas. Ah, Edmund, kui ma tuletan meelde, kuidas ma kartsin ratsutamist, kui suure hirmuga ma kuulasin, kui räägiti, et ratsutamine teeb mulle head! (Oh, kuidas ma värisesin, kartes, et onu teeb kohe suu lahti, kui jutt hobustele läks!) Ja ma mäletan, kuidas sa nägid vaeva, et ma oma hirmust jagu saaksin, ja kinnitasid, et natukese aja pärast hakkab see mulle meeldima; ja kui ma nüüd mõtlen, kui õigesti sa arvasid, siis ma loodan, et ka seekord on su ennustus õige.”
„Ja ma olen veendunud, et sinu elu Mrs Norrise juures mõjub niisama hästi sinu vaimule kui ratsutamine sinu tervisele, ning et see toob sulle õnne.”
Nii lõppes nende jutuajamine. Selle praktilist kasu Fannyle arvestades oleks see võinud ka täiesti olemata olla, sest Mrs Norrisel polnud vähimatki kavatsust Fannyt enda juurde võtta. Ka nüüd oli see võimalus talle pähe tulnud ainult ohuna, mida tuleb hoolega vältida. Kõigi sellekohaste ootuste ennetamiseks oli ta valinud kõige väiksema nendest koguduse majadest, mida oleks võinud veel kuidagi härrastemajaks nimetada; niinimetatud Valges Majas oli parajasti ruumi tema, ta teenijate ja eraldi külalistetoa jaoks, mida ta tingimata nõudis. Pastoraadi külalistetuba ei kasutatud küll kunagi, nüüd aga rõhutas Mrs Norris vajadust külalistetoa järele, juhuks kui keegi peaks külla tulema. Kuid need ettevaatusabinõud ei säästnud teda teiste kahtlustest, et tal on midagi paremat plaanis. Võib-olla viis ka tema pidev külalistetoa vajaduse rõhutamine Sir Thomase ekslikule oletusele, et see tuba on mõeldud Fannyle. Peagi tõi leedi Bertrami möödaminnes pillatud lause asjasse selgust.
„Ma arvan, õde, et kui Fanny nüüd sinu juures elama hakkab, pole meil miss Leed enam vaja.”
Mrs Norris pidi lausa püsti hüppama. „Minu juures elama, kulla leedi Bertram, mida sa silmas pead?”
„Kas ta ei hakka siis sinu juures elama? Ma arvasin, et te olete Sir Thomasega selles suhtes kokku leppinud.”
„Mina? Üldsegi mitte! Ma pole sellest Sir Thomasega sõnagi rääkinud ja tema minuga samuti mitte. Fanny tuleb minu juurde elama! See on küll viimane asi maailmas, millele ma võiksin mõelda või mida võiks soovida keegi, kes meid mõlemat tunneb! Helde taevas! Mida ma Fannyga peale hakkaksin? Mina, kes ma olen vaene, abitu, üksijäänud lesk, kes ei kõlba enam millekski, murest murtud – mida ma teeksin viieteistkümneaastase tüdrukuga? Ta on just selles eas, kui nad vajavad kõige rohkem tähelepanu ja hoolt ning seavad ka kõige rõõmsameelsema inimese raske katsumuse ette. Sir Thomas ei võinud seda ju tõsiselt mõelda, selleks on ta mulle liiga hea sõber. Keegi, kes mulle head soovib, ei saaks mulle niisugust ettepanekut teha. Kuidas Sir Thomas selle peale tuli, et ta sellest sinuga rääkis?”
„Tegelikult ma ei teagi. Võib-olla peab ta seda õigeks.”
„Aga mida ta ütles? Ta ei saanud ju öelda, et ta soovib, et ma Fanny enda juurde võtaksin. Ma olen kindel, et oma südames ta ei soovi, et ma seda teeksin.”
„Ei, ta ütles, et peab seda väga tõenäoliseks – ka mina arvasin nii. Me mõlemad mõtlesime, et see oleks sulle lohutav. Aga kui see sulle ei meeldi, siis pole selle kohta midagi öelda. Ta ei ole siin kellelegi koormaks.”
„Kallis õde! Kui sa mõtled minu õnnetule olukorrale, siis kuidas ta saab mulle lohutuseks olla? Siin ma olen, vaene üksijäänud lesk, kes on kaotanud oma väga hea abikaasa. Tema põetamise ja tema eest hoolitsemisega olen kaotanud tervise, meeleolu on veelgi halvem, mu maapealne rahu rikutud. Mul on vaevalt vahendeid, et elada seisusekohaselt või vähemalt nii, et mitte häbistada kalli lahkunu mälestust – mis lohutust saaksin ma sellest, kui võtaksin enda peale niisuguse kohustuse nagu hoolisemise Fanny eest! Kui ma seda ka iseenda pärast sooviksin, poleks see õiglane vaese tüdruku suhtes. Ta on heades kätes ja talle tuleb see kindlasti kasuks. Ma pean ennast üksinda oma muredest ja raskustest läbi võitlema, nii nagu ma oskan.”
„Nii et sul ei ole midagi üksinda elamise vastu?”
„Kallis leedi Bertram! Milleks ma veel sobin peale üksioleku? Vahetevahel ma loodan, et mu väikses kotedžis oleks mul keegi sõber (mul on alati sõbra jaoks voodi olemas), aga suurem osa mu tulevastest päevadest möödub täielikus eraldatuses. Kui ma ainult ots-otsaga kokku tuleksin, rohkem ma ei soovi!”
„Ma loodan, õde, et su lood siiski nii kehvad ei ole, kui arvestada seda, mida ütles Sir Thomas: sinu käsutuses on kuussada naela aastas.”
„Ma ei kaeba, leedi Bertram. Ma tean, et ma ei saa enam elada nii, nagu ma elasin, pean kokku hoidma seal, kus see on võimalik, ja õppima paremini majandama. Varem pidasin ma maja küllalt laia joonega, aga nüüd ei salga, et pean kokku hoidma. Minu olukord on muutunud niisama palju nagu mu sissetulekudki. Vaeselt mister Norriselt kui kihelkonna vaimulikult nõuti paljusid asju, mida minult ei saa keegi nõuda. Keegi ei tea, kui paljud juhuslikud abivajajad meie köögis süüa said. Valges Majas tuleb kõigel paremini silma peal hoida. Ma pean elama oma sissetuleku piirides, muidu jään hätta. Ja ma pean tunnistama, et mulle pakub suurt rahuldust, kui saan teha veelgi enam – panna aasta lõpus isegi pisut kõrvale.”
„Küllap sa paned. Sa teed seda ju alati, eks ole?”
„Minu eesmärgiks on, leedi Bertram, olla kasulik nendele, kes pärast mind tulevad. Kui ma tahan olla rikkam, siis on see sinu laste pärast. Mul pole peale nende kedagi, kelle eest hoolitseda. Ma oleksin rõõmus, kui saaksin nendele pärandada summa, mis oleks nende vääriline.”
„Sa oled väga hea, aga ära nende pärast muretse. Nad on majanduslikult hästi kindlustatud, selle eest hoolitseb juba Sir Thomas.”
„Aga sa tead ju, et tema sissetulekud vähenevad tunduvalt, kui Antigua omand ka edaspidi nii vähe kasumit annab.”
„Oh, see asi saab varsti korda. Ma tean, et Sir Thomas saatis sinna juba ühe kirja.”
„Niisiis, leedi Bertram,” lausus Mrs Norris ennast minekule seades, „ma võin ainult öelda, et minu ainsaks sooviks on perekonnale vajalik olla, ja kui Sir Thomas peaks veel kunagi rääkima, et ma Fanny enda juurde võtan, siis võid sa öelda, et mu tervise ja meeleolu tõttu ei tule see kõne allagi, rääkimata sellest, et ma ei saa lapsele ka voodit loovutada, sest pean hoidma ühe toa sõbrale, kes võib juhuslikult külla tulla.”
Leedi Bertram kordas sellest vestlusest küllalt palju oma abikaasale, et kinnitada mehele, kui väga ta oli eksinud oma naiseõe kavatsuste suhtes, kellel sellest momendist alates polnud