Candide. VoltaireЧитать онлайн книгу.

      “Teie kurdate,” ütles neile vanaeit, “paraku pole te saanud tunda niisuguseid hädasid nagu mina.”

      Cunégonde pidi äärepealt naerma puhkema; see tubli naisterahvas, kes väitis end temast õnnetuma olevat, tegi talle üpris nalja.

      “Paraku ma ei mõista, kullake,” ütles ta, “kuidas te võiksite õnnetuses minust üle olla, vähemasti kui teid pole vägistanud kaks bulgaari, kui te pole saanud kaht noahoopi kõhtu, kui teil pole maatasa tehtud kaht lossi, kui teie silme all pole tapetud kaht ema ja kaht isa, ja kui te pole näinud, kuidas autodafeel piitsutatakse kaht teie armsamat; lisage siia juurde, et ma olen sündinud parunitar seitsmekümne teisest põlvest ja et ma olin köögitüdruk.”

      “Preili,” vastas vanaeit, “teie ei tea, mis soost mina olen; ja kui ma teile oma tagumikku näitaksin, ei kõneleks te enam nii nagu praegu ning viivitaksite otsuse langetamisega.”

      See jutt sünnitas Cunégonde’is ja Candide’is äärmist uudishimu. Vanaeit jutustas neile järgmise loo.

      XI PEATÜKK

      “Mitte alati pole mu silmad olnud verisoonis ja punetavate laugudega, mitte alati pole mu nina rippunud lõuani ja mitte alati pole ma olnud ümmardaja. Ma olen paavst Urbanus X24 ja Palestrina vürstinna tütar. Neljateistkümnenda eluaastani kasvasin ma palees, mille kõrval kõik teie Saksa parunilossid poleks hobusetallikski kõlvanud, ja üks minu kleit maksis enam kui kõik Vestfaali toredused kokku. Ma sirgusin kauniks, veetlevaks, anderikkaks, kesk lõbustusi, auavaldusi ja lootusi. Ma äratasin juba armastust; mu rind võttis kuju, ja milline rind! Valge, prink, voolitud nagu Medici Venusel; ja millised silmad! millised laud! millised mustad kulmud! millised leegid loitsid mu silmaterades, kuis varjutasid need tähtede sära, nagu kinnitasid meie kandi luuletajad. Naised, kes mind riietasid ja riidest lahti võtsid, sattusid vaimustusse mind eest ja tagant silmitsedes ja kõik mehed oleksid tahtnud nende asemel olla.

      Ma olin kihlatud Massa-Carrara suveräänse vürstiga, ja millise vürstiga! Niisama kaunis kui mina, täis mahedust ja veetlust, sädelevat vaimu ja armutuld; ma armastasin teda, nagu esimest korda armastatakse, jumaldades, kirega. Valmistuti pulmadeks, mis pidid tulema ennekuulmatult uhked ja hiilgavad: lakkamatud peod, karussellid,opera-buffa’d;25 ja kogu Itaalia luuletas mulle sonette, mille seas ei leidunud ainustki kõlbulikku. Mu õnnetund oli kätte jõudmas, kui üks vana markiis, minu vürsti endine armuke, kutsus ta enda poole šokolaadi jooma: vaevalt kaks tundi hiljem suri vürst kohutavais krampides, kuid see on veel tühiasi. Mu ema, meeleheitel, kuid mitte nii sügavas kurbuses kui mina, tahtis sellest õnnetusttoovast paigast mõneks ajaks lahkuda. Tal oli Gaeta lähedal väga ilus maatükk; me asusime ühele kohalikule galeerile, mis oli kullatud nagu Rooma Püha Peetruse kiriku altar. Seal tormas meile kallale üks Sale mereröövel ja juhtis oma laeva vastu meie parrast; meie sõdurid kaitsesid endid nagu paavsti sõdurid: nad langesid kõik relvi maha visates põlvili ja palusid mereröövlilt pattude andeksandmist in articulo mortis.26

      Sedamaid kooriti meid paljaks nagu porgandid, ka minu ema, mu seltsidaamid ja mina ise. Nobedus, millega need härrad inimesi riidest lahti võtavad, on lausa imetlusväärne; veel enam hämmastas mind aga asjaolu, et nad pistsid meile kõigile näpu kohta, kuhu meie, naisterahvad, lubame harilikult panna ainult klistiiritorukesi. See talitusviis näis mulle väga imelik: nõnda otsustab inimene kõige üle, kui ta pole jalga kodust kaugemale saanud. Õige pea sain ma teada: see on selleks, et vaadata, kas me pole sinna briljante peitnud. See on merd sõitvate kultuurrahvaste juures hallidest aegadest juurdunud komme. Sain teada, et vagad Malta rüütlihärrad27 ei jäta seda iial tegemata, kui nad on vangistanud türgi mehi ja naisi; see on üks rahvastevahelise õiguse seadusi, mille vastu pole kunagi eksitud.

      Ma ei hakka teile rääkima, kui julm on ühe noore vürstitari jaoks olla koos emaga Marokosse orjaks viidud; te mõistate isegi, mida kõike meil tuli mereröövli laeval kannatada. Mu ema oli veel väga ilus; meie seltsidaamidel, meie lihtsatel toatüdrukutel oli rohkem kaunidusi kui terves Aafrikas kokku; mina aga olin kütkestav, ma olin ilu ja veetlus ise, ja ma olin neitsi. Ma ei olnud seda kauaks: selle õie, mis oli hoitud Massa-Carrara üllale vürstile, riisus minult mereröövlite kapten, jälk neeger, kes arvas mulle sellega veel suurt au tegevat. Tõesti, Palestrina vürstiproual ja minul tuli olla väga tugev, et kõike seda välja kannatada, mis me enne Marokosse jõudmist taluma pidime! Kuid jätkem, need on nii harilikud asjad, et pole kõneväärt.