Jutud. Andrus KivirähkЧитать онлайн книгу.
seletamatu ärevus ning ta ei paotanud suud. Selle asemel asetas ta pärast üürikest kõhklust oma korvi kilesse keeratud stritsli. See oli isegi soe!
Kuum, ustav süda!
Kohe hakkas tal kergem, nagu võõral maal üksi rändaval mehel, kes on ootamatult leidnud enesele truu kaaslase.
“Tõesõna,” mõtles Pierre. “Täna söön ma stritslit!”
Ja siis ta läks ning ostis endale veel asju.
Kotkas
Ühel hommikul selgus, et loomaaia lõvi on surnud. Käis arst, seejärel veeretasid talitajad laiba kärusse, katsid presendiga kinni ja viisid ära.
Öökull Vladislav ja noor kotkas Prim jälgisid lõvi viimset teekonda läbi puurisõrestiku. Lõvi Safran polnud küll otseselt nende naaber, kuid tema puur oli neile siiski alati kenasti kätte paistnud ning nad tervitasid üksteist igal hommikul väärika peanoogutusega ja soovisid lõunatama asudes teise samasuguse noogutusega naabrile head isu.
“Jaa, suur teadusemees on lahkunud!” ütles öökull Vladislav mõtlikult. “Tema töö on nüüd tehtud ja ta võib rahus puhata! Safrani elu olgu meile kõigile eeskujuks! See ülim täpsus, millega ta oma katseid läbi viis! See piiritu eneseohverdus, mille lätteks oli armastus teaduse vastu ja uudishimu, soov teada veelgi rohkem! Oh, kes suudaks täita seda puuri, mis Safranist tühjaks jäi!”
“Ta töötas veel isegi eile õhtul!” ütles Prim. “Kõndis oma puuris kolmteist korda edasi-tagasi ning kontrollis siis pulssi. Seejärel kõndis veel kaheksa korda ja kontrollis taas. Alles siis uinus. Ja igaveseks…”
“Jah, meister ei lubanud endale kuni lõpuni puhkust.” nõustus öökull. “Safrani uurimistöö teemaks oligi ju lõvi südametegevus. Ta kõndis mööda puuri – ja luges seejärel kokku oma südamelöögid ühes minutis. Seejärel ta lamas tund aega ning fikseeris taas pulsi. Aga ma olen näinud teda puuris edasi-tagasi kõndimas ka näiteks kolmsada seitsekümmend viis korda. Milliseid pööraselt huvitavaid tulemusi võis tema pulss pärast sellist maratoni näidata! Või ükskord, jällegi, lebas Safran liikumatult tervelt kaks ööpäeva. Võime vaid ette kujutada, mida ütles selle peale tema süda. Kahjuks viis suur teadlane kõik need andmed hauda kaasa.”
“Kas see on tõsi, et Safran liitis kõik oma pulsilöögid kokku?” küsis noor kotkas. Öökull noogutas.
“Ma usun küll. Safran oli selleks suuteline. Ta oli väga tark.”
“Mis temaga nüüd tehakse?” küsis Prim.
“Ma usun, et ta leiab endale viimse puhkepaiga kõigi väljapaistvate loomade ja lindude pühapaigas – panteonis. Ta topitakse saepuru täis ja asetatakse klaasi taha, ühte ritta kõigi suurte teadlaste ja kunstnike põrmudega, et järeltulev sugupõlv nende topistele austust avaldamas saaks käia. Ka minu isa on seal, Rahvuslikuks Loodusloomuuseumiks nimetatud templis. Ning ma loodan, et olen ka ise oma teadustegevusega säärase au ära pälvinud ja satun pärast surma teiste topiste kõrvale.”
“Mis alaga su isa õieti tegeles?” küsis Prim.
“Ta uuris hiiri!” seletas öökull Vladislav. “Ta lahkas neid ja tegi kindlaks, et pole olemas kahte identse sisikonnaga hiirt. Pealiskaudsel vaatlemisel võib see ju niimoodi tunduda, aga isa kui kogenud teadlane rebis hiire lausa kildudeks ning suutis panna tähele ka kõige väiksemaid erinevusi. Ühel hiirel oli näiteks kühmuke maksal, teisel soolikas liivatera võrra lühem, kolmandal reieliha tooni võrra punakam. Isa jõudis elu jooksul kirjeldada tuhandeid erinevaid hiiri ja teda austati terves meie loomaaias nagu elavat klassikut.”
Talitaja tuli hommikusele ringkäigule, ta valas lindude joogikaussidesse puhast vett ning viskas puuri paar käntsakat verist liha. Öökull Vladislav noogutas rahulolevalt.
“Teener on oma töö teinud ja teadustööks vajalikud vahendid on kohal!” kiitis ta. “Võite minna!” poetas ta seejärel talitajale noka otsast ning lendas üles oma pesakasti juurde. Sinna oli ta juba varem kuhjanud terve virna kivikesi, konditükke ja muud pisiprahti. Nüüd hakkas Vladislav neid ükshaaval ning erakordselt hoolikalt oma veekaussi pilduma.
Pärast iga viset kummardus ta ettepoole ja silmitses tähelepanelikult veepinnale tekkinud ringe.
“Suur ovaal…” pomises ta süvenenult. “Kolm… ei, neli täisringi! Kiired ringikesed… Kaks suurt! Väike ellips!”
Juba aastaid oli ta uurinud tahkete materjalide mõju joogiveele ning saavutanud märkimisväärseid tulemusi. Ta teadis juba ette, milliseid ringe tekitab vees kivike, milliseid hiire kont, milliseid tibukese pealuu. Aga tõelise teadlasena jätkas ta päevast päeva andmete kontrollimist ja täpsustamist.
Lisaks oli Vladislav alustanud uue tööga. Ta kuulatas teraselt vette kukkuvate esemete tekitatud sulpse, võrdles neid ja jättis meelde, et hiljem kuuldut analüüsida ning järeldusi teha. Helide maailm oli väga kirev ja esmapilgul hoomamatu, kuid juba oli öökull avastanud esimesi seaduspärasusi. Iga veekaussi visatud esemeke plärtsus üksnes pealtnäha ettearvamatult, treenitud teadlasekõrv tabas kõiges varjatud seoseid. Öökull teadis, et suur avastus pole enam kaugel. Tuli vaid katsete tegemist jätkata ja loopida vette aina uusi tahkeid kehasid.
Sedasi töötas Vladislav süvenenult terve päeva.
Noor kotkas Prim silmitses tarka öökulli lugupidavalt ning hüples lihatüki juurde. See oli tore kondiga tükk, justkui loodud modelleerimiseks. Prim kugistas paar liigset liharibakest alla, kustutades sellega nälja. Siis asus ta käntsakat igast kandist silmitsema, veeretas seda mööda puuri ning püüdis tabada lihas peituvat figuuri. Prim oli kunstnik – ta valmistas oma lihatükkidest kujusid.
Osavalt nokaga raiudes, siit-sealt palukesi rebides ja punases lihamassis väänlevaid sooni sikutades hakkas Prim tööle, püüdes anda lihatükile lahkunud lõvi kuju. Pehme aine kuulas meistri sõna, alistus tema teravale nokale ning võimsatele küünistele ja laskis end muuta vastavalt kunstniku soovile. Juba oli käntsaka ülemine osa omandanud Safrani majesteetliku ilme, kondist välja raiutud näoosa ümber lehvisid narmasteks käristatud liharibad nagu uhke lakk. Prim taganes paar sammu ja silmitses rahulolevalt oma kätetööd. Enne käppade ning kere modelleerimist läks ta veeküna juurde ja jõi.
Öökull töötas endise usinusega, pomisedes noka alla veeringide arve ja klassifitseerides mõttes plärtsusid. Kõrvalpuuri hiireviu oli seevastu süvenenud musitseerimisse, vedades noka vahele haaratud kondiga mööda trelle. Primile ei meeldinud see muusika kuigivõrd, aga ta austas sellest hoolimata hallisulist maestrot, kes toonitas alati, et ei mängi mitte publikule, vaid temas endas peidus olevad helid vajavad lihtsalt vallapäästmist. Hiireviu silmad olid suletud, hetkel ei eksisteerinud tema ümber midagi muud peale muusika.
Prim läks jälle oma lihalaadungi kallale. Käppade raiumine läks kergelt, ühe lihakiu venitas kotkas lõvile sabaks ja näksis tuti otsa. Kuna konti oli vähe, ei seisnud kuju püsti, vaid vajus pehmelt pikali – aga sellest polnud midagi, ka kadunud Safran oli sageli lesinud, käppa südame peal hoidnud ja lugenud üha aeglustuvaid tukseid, tehes selle põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi nagu kogenud teadlasele kohane.
Päris noore kotkapojana oli ka Prim soovinud teadust teha ning valinud oma uurimisvaldkonnaks õlgede ning roheliste taimede vahelised erinevused. Kuid see teema oli osutunud liiga keerukaks: Prim kaotas kiiresti huvi võrdleva botaanika vastu ning asus selle asemel tegelema kunstiga. Iga päev toodi talle puuri käntsakas liha, mille kallal ta siis terve päeva mässas. Vahel läks tema töö ka nurja ja sellisel juhul sõi ta ebaõnnestunud kuju lihtsalt ära. Kuid aeg-ajalt – ja viimasel ajal aina sagedamini – õnnestus tal luua midagi säärast, millega ta ka rahule jäi. Mille üle ta oli i segi uhke! Neid, kunstiliselt ümber kujundatud lihatükke ei söönud ta muidugi iial, vaid vedas need puuri keskele, et ka kõik teised tema kätetööd imetleda saaksid. Oma naabritelt oli ta pälvinud hulgaliselt kiidusõnu, erilist vaimustust ilmutasid aga noore kotka tööde vastu talitajad, kes ära songitud lihatükid alati puurist minema viisid – kahtlemata muuseumisse, nagu uskus Prim. Talitajate vaimustust tõestas seegi, et nad Primile igal hommikul uut materjali tõid,