Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes MarquesЧитать онлайн книгу.

      Neli tundi ja kakskümmend seitse minutit lendu, Berliinist õhkutõusmine selle sees, oli aeg, mis kulus laitmatu maandumiseni Krakówi Johannes Paulus II lennuväljal. Vallandus plaksutuste valing, liiga vali, eriti lennuki tagaosast, kus istusid Lissabonist tulnud reisijad. Carlos tundis häbi. Mõne hetke ei soovinud ta muud kui pugeda peitu, või siis olla sündinud teise perekonnanimega. See “herr Silva” ei petnud kedagi ära, paljud sakslastest reisijad lausa sõid teda silmadega. Kogu see stseen tekitas ebamugavust, vilistati – see tagumiste ridade seltskond ei kõlvanud tõepoolest kuhugi.

      Ainult see võib seletada Carlosi väikest lapsus linguae’t, mingit sügavamat tähendust sellel polnud – mis muud põhjust siin ikka sai olla, et ta “Tere tulemast Krakówisse!” asemel teatas “Tere tulemast Craiovasse!”? See oli tühine puhtinimlik eksitus, tal polnud siis veel kõiki jäävhambaidki suus, kui onu Zé ta Estádio da Luzile Benfica ja Craiova ülikooli vahelist matši viis vaatama, kui meenutada vaid ühte neist mustmiljonist UEFA võistlustest. Lisaks sellele arutati just neil päevil Magicu Berliini peakorteris uute sihtkohtade avamist Rumeenias. Peaaegu alati välja müüdud Berliin-Bukarest-Berliini lendude edu võiks õigustada ka Berliin-Constanţa, Berliin-Craiova ja Berliin-Braşovi liine (kas pole vapustav see tung külastada verise krahv Dracula lossi üha uuesti ja uuesti?). Karolingide maa muutus uue sõidusihina värvikamaks ka tänu ühele hiljutisele, pealegi apokrüüfsele intsidendile: nimelt oli üks eakas Evora abielupaar, kes oli juba mitukümmend aastat plaaninud sõita vaatama lund in loco ja tõelist teutooni talve külma kogema, langenud lennukis hoolimatu jahutussüsteemi ohvriks. Noortele piisas oma kehasoojusest, aga kahe vanakese abistamiseks pidi Schönefeldis paiknev Berliini tuletõrjeüksus kohale ruttama. Mõlemal diagnoositi teise astme hüpotermia, härra seisund oli kehvem kui proual, üksikasjad jätame siinkohal enda teada. Mis aga oli oluline ja sööbis Carlosi valikulisse mällu kogu eluks, oli imelik tunne kõhus, mis teda sel pimedal detsembriõhtul valdas. Rahuololu. Tunne, et ta on millegagi hakkama saanud. Midagi ära teinud. Oli võimatu ilma tagasi vaatamata lahkuda. Külmavärin jooksis üle ta selja, kui ta veel kord – juba teise terminali jõudnuna – hetkeks peatus ja jäi silmitsema hiiglaslikku puna-kollast olendit, mis magnetina tihedalt lennusilla vastu liibus ja seisis seal nagu noobel ebamaine isand.

      See hiigellind kuulus nüüd temale, ja Carlos kuulus hiigellinnule. Nad väärisid teineteist.

      Ärgu lugeja kahelgu, kas need Magicud ikka olid teisest puust, teisest võistlusklassist. Ei midagi ühist tolle väikese eemaletõukava puna-rohelise Alitalia reaktiivlennukiga või EasyJeti Airbus 319-ga (need oranžid masinad meenutasid pigem päästeveste, täielik õudus) või nende kahe Iiri Ryanairi Boeing 737-ga, mis olid Magicu lennukitega muidu identsed, aga mida inetas kole keldi harfi kujutis, meenutades Lidli, Saksa päritolu Lidli supermarketite logo.

      [“Andke siis keisrile, mis keisri kohus.”]

      Paremat poleks soovida osanudki: kõik sujus nagu muinasjutus.

      Naeratades, MagicRimowa raudkindlad kohvrid kõnniteel järele vuramas, lahkusid Franz Beckenbaueri juhikabiini neli töötajat Johannes Paulus II-lt ja kiirustasid lähima takso poole. Vaatamata juhistele sireenilaulust heaga eemale hoida, arvestades, et Poola on rahvusvaheliselt tuntud taksodes kasutatavate “kiirendajate”, ebaseaduslikult timmitud taksomeetrite poolest. Rääkimata pöörastest tariifidest või pealesurutud city tour’idest. Just sel põhjusel ongi igal poolakal oma isiklik taksojuht ja tänu rahva kõrgele sündimusele pole neil kunagi mingit raskust vajaduse korral leida mõni taksoga ranna lähedal tiirutav lehmalellepoeg, kes neile küüti pakuks.^[32^]

      Edasi.

      Carlosile ei läinud need tärnid ja numbrid, mida arveraamatusse märkisid kontoris konutavad raamatupidajad, kes päriselust midagi ei teadnud, üldse korda. Temal oli vaja jõuda Edenisse, Ulica Ciemna 15, mis oli MagicWingsi töötajate uus majutuskoht Krakówis (piloodid välja arvatud, peab rõhutama, sest nende ametiühing oli võidelnud võiduka lõpuni ja nõudnud töötajate hierarhia säilitamist ka odavlendude puhul, mistõttu ööbisidki piloodid enamasti Radissonis või Kempinskis, kadudes radarilt koos Dieter Toppiga, kes oli nagu ikka oma eralennukil kohale sõitnud, et mõni uus lennuliin sisse õnnistada ja pidada maha mõni uhke pressikonverents Magicu eepilisest staatusest ja saatusest). Kakskümmend minutit ja 86 zlotti hiljem (mis ümardati 90-ks) olid nad lõpuks Edeni ukse taga. See oli ajahambast pisut puretud ning kõrvalisele tänavale peidetud kena rohekas hoone. Kontrast detsembrikuu esimese lumega andis talle muinasjutulise varjundi.

      “Väga sobiv nimi muidugi,” ironiseeris Carlos õnnetundest tiivustatuna, veel kunagi polnud ta lund laiade räitsakatena langemas näinud. Kõhus laperdasid liblikad. Ta polnud veel pilvedest päris maa peale tagasi tulnud, nõudis endale isegi kohta juhi kõrval eespingis, “et paremini ümbrust uurida”.

      “Ära hakkad keerama või?” vastas Viktor, pea alati emotsioonide koha pealt kõige kainem. Tagaistmel vahetasid nende sümpaatne kolleeg Eva Slovakkiast ja seltskonna ainus sakslane Petra vandeseltslasliku naeratuse, mis varsti ka Viktori suule kandus. Paari nädala tiheda suhtluse peale olid nad selle vapra noormehe psüühikat juba tasapisi mõistma hakanud. Nad olid temast paar sammu ees.

      Carlos sai endale toa number 323, kahju, et see polnud 707 – ükskõik milline seitsmega algav ja lõppev arv oleks sobinud. Tuba asus kolmandal korrusel, see oli rohelistes toonides ja stiilne, esimesena köitis pilku ilus taevasinise musliinpäevatekiga voodi. Toas oli väike tualettlaud peegli ja sahtlitega, millesse oli ootama sätitud väike õmbluskarp ning kõiki võimalikke sorte reisijuhte ja kaarte Krakówi ja selle ümbruskonna kohta. Õhtul võis neist kasugi olla, ainuüksi sisukorrast leidis Carlos vähemalt sada restorani, baari, puhkesaali ja diskoteeki. Heureka! Televiisor polnud ka just kõige pisem ja näitas 54 kanalit, muuhulgas BBC-d, CNN-i, TV5-t, TVE-d, RAI-d ja koguni RTP Internacionali (kuigi antenn oli vanast harjumusest alati ZDF-i peale seatud).

      Ka minibaari sisu polnud paha: “Gordoni džinn – hea märk!” Carlos teadis, et MagicWings poleks teda eluilmas kuskile Poola urkasse saatnud. Saksalikus kokkuhoidlikkuses on piisav annus tervet mõistust. Küllap oli ka see üks varjatud põhjustest, miks MagicWings juba tükk aega tagasi Saksamaale, adopteeritud kodumaale, oli kolinud. Ta riputas oma neitsilikkuse kaotanud Lagerfeldi vormi hoolikalt riidepuule – punane lips kollase särgi peal jäägu siiski erisündmustepuhuseks vaatemänguks, aga lõppude lõpuks oli seekord ikkagi tema päris esimene lend – ning suundus siis teenitult duši alla. Värskendatuna tagasi tuppa astudes jäid talle silma sinakad kardinad. Siiani polnud tal aega olnud neid hoolikamalt vaadata, aga need kardinad olid ilusad, sobisid hästi kokku voodiga. Siis märkas ta, et käes on juba öö, kahju, olgugi et kahe suure kangatüki taga avanesid kindlasti ilusad linnavaated. Ta tõmbas kardinad eest:

      “Surnu…” ta ei suutnud seda väljagi öelda. Võib-olla ta ei näinud hästi ja sellepärast… Aga… Temaga polnud kunagi midagi sellist juhtunud, mitte et ta oleks surnute vaime või kättemaksuhimulisi zombisid kartnud. Küsimus oli surnute austamises. Vihast puhisedes kiirustas ta telefoni juurde ja valis 221:

      “Ära ütle, et sinu aknast paistab ka surnuaed…”

      “Surnuaed? Mis surnuaed?” päris üllatunud Viktor, kes oli Edeni üheses toas teises tiivas, vaatega peasissekäigule Ulica Ciemnal.

      “Just sellest ma räägingi. Tõmbasin just kardinad eest ära, ja kui ma ei eksi, paistab mu toa aknast surnuaed?” Carlos tahtis kinnitust. “Ma vihkan sellist tsirkust! Kellega neil siin enda arust tegemist on?”

      “Rahune maha, mis sul viga on? Küll sa näed, sa võib-olla isegi puhkad pare…”

      Ühendus katkestati järsult ja Viktor kuulis Carlosit uuesti alles mõni minut hiljem vastuvõtus. Ta kuulis oma toast ärritunud hääli ja kiirustas esimesele korrusele asja uurima. Sõber oli vihast keemas ja räuskas hapra blondi näritud küüntega tüdruku peale, kes ette ja taha muudkui vabandas, et ta saksa keelt ei oska.

      “Olgu, see ei ole mulle raske, ma seletan teile siis inglise keeles,” teatas Carlos surmtõsiselt, üritades matkida BBC seriaalide stiilis hääldust, mis tal küll kunagi