Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider HaggardЧитать онлайн книгу.
Minge ja küttige elevante, isandad. Ma olen rääkinud.”
Sõnagi rohkem lausumata tõstis ta jumalagajätuks oma oda ning pöördus tagasi laagrisse, kus me ta veidi aja pärast leidsime püssi puhastamas nagu teisedki kahvrid.
“Ta on kummaline mees,” ütles Sir Henry.
“Jah,” vastasin mina, “peaaegu et liigagi kummaline. Mulle tema kombed ei meeldi. Ta teab midagi, aga ei taha sellest rääkida. Kuid ma usun, et pole mõtet temaga tülli minna. Me oleme niigi väga ebaharilikul retkel ja üks salapäratsev suulu ei muuda eriti asja.”
Järgmisel päeval seadsime end teeleasumiseks valmis. Iseendast mõista polnud võimalik raskeid elevandipüsse ja muud varustust kõrbesse kaasa vedada. Niisiis maksime oma kandjatele palga välja ja leppisime kokku ühe vana pärismaalasega, lähedal asuva kraali vanemaga, et ta need meie tagasitulekuni oma hoole alla võtaks. Mu süda kiskus kokku, et pidime sellised toredad riistad jätma metslasest varganäo hirmu ja armu alla, kes, nagu ma tähele panin, neid aplal pilgul luuras. Kuid ma võtsin tarvitusele mõned ettevaatusabinõud.
Esiteks laadisin kõik relvad, seadsin need laskevalmis ning teatasin pealikule, et niipea kui ta neid puudutab, lähevad need lahti. Ta tegi minu “kaheksasega” otsekohe katset ja see läks tõesti lahti ning kihutas kuuli kerre ühele ta oma härgadest, keda parajasti kraali juurde aeti, rääkimata sellest, et relva tagasilöök virutas mehikese uperkuuti. Ta ajas end üsna kohkunult püsti, üpris nördinud härja kaotusest, mille eest tal jätkus häbematust minult tasu nõuda, ja ükski vägi poleks teda enam sundinud relvi puudutama.
“Pane need elusad kuradid siit eest ära üles katuse alla,” ütles ta, “muidu nad tapavad veel meid kõiki.”
Seejärel kinnitasin talle, et kui me tagasi tulles leiame ühe neist asjadest puudu olevat, tapan ma oma nõiakunstiga tema ja ta rahva. Kui me aga peaksime surema ja tema peaks katsuma püsse varastada, tulen teda vaimuna kollitama, ajan ta karja marru ning teen lehmade piima kibedaks, nii et tal eluisu kaob, lasen kuradid relvadest välja tulla ning käsin neid temaga rääkida viisil, mis talle sugugi meele järele ei ole. Ühesõnaga, andsin talle üsna hea ettekujutuse ähvardavast kohtumõistmisest. Selle peale tõotas ta relvi hoida nagu oma isa vaimu. Ta oli väga ebausklik vana kahver ja suur suli.
Kui olime üleliigse varustuse sel kombel ära paigutanud, panime kokku kõik, mis meie viiekesi – Sir Henry, Good, mina ise, Umbopa ja hotentott Ventvögel – retkele kaasa pidime võtma. Seda oli küllaltki vähe, aga kuidas me ka ei proovinud, ei suutnud me selle kaalu vähendada palju alla neljakümne naela mehe peale. Meie varustus oli järgmine.
Kolm ekspresspüssi ja kakssada padrunit.
Kaks Winchester-automaatpüssi (Umbopa ja Ventvögeli jaoks) kahesaja padruniga.
Kolm kolti tüüpi revolvrit ja kuuskümmend padrunit.
Viis Cochrane’i veepudelit, igaüks mahuga neli pinti25.
Viis vaipa.
Kakskümmend viis naela biltongi, see tähendab päikese käes kuivatatud ulukiliha.
Kümme naela parimaid kirjusid helmeid kingituseks pärismaalastele.
Komplekt ravimeid, kus leidus muuseas üks unts26 hiniini ja mõned lihtsad kirurgiriistad.
Noad ja mõningad pisiasjad, nagu kompass ja tikud, väike veefilter, tubakas, käsilabidas, pudel konjakit ja seljariided.
See oligi kogu meie varustus, tõesti väga napp selliseks retkeks, aga me ei julgenud rohkem selga võtta. Kandam mehe kohta oli niigi küllalt raske teekonnal läbi kõrvetavalt kuuma kõrbe, sest sellises kohas annab iga liigne unts end valusasti tunda. Aga me ei osanud varustuse kaalu enam kuidagi vähendada. Kaasas ei olnud midagi peale hädavajaliku.
Suure vaevaga ja lubadusega kinkida igale mehele hea jahinuga õnnestus mul keelitada kolme pärismaalast samast külast meiega esimesel etapil – umbes kahekümne miili kaugusele – kaasa tulema ja kandma suuri kõrvitspudeleid, millest igaüks mahutas ühe galloni27 vett. Sellega saavutasin, et võisime täita oma veepudelid pärast esimese öö rännakut, sest me kavatsesime teele asuda õhtujaheduses. Pärismaalastele andsin mõista, et läheme küttima jaanalinde, keda kõrbes rohkesti leidus. Nad vadistasid ja kehitasid õlgu, kinnitades, et oleme hullud ja sureme janusse, ning ma pean ütlema, et see näis üsna tõenäolisena. Aga kuna nad väga himustasid nuge, mis olid siin kaugel peaaegu tundmatuiks aardeiks, nõustusid nad tulema, mõeldes arvatavasti, et meie hukkumine pole juba enam nende asi.
Kogu järgneva päeva me puhkasime ja magasime. Päevaloojangul kinnitasime keha tubli värske härjapraega, rüübates peale teed, mida, nagu Good kurvalt tähendas, me vist tükk aega enam ei näe. Ning kui olime teinud viimased ettevalmistused, heitsime pikali ja jäime ootama kuu tõusmist.
Kella üheksa ajal kerkiski see lõpuks täies hiilguses, valades metsiku kõnnumaa valgusega üle ning laotades hõbedase liniku üle piiritu lainetava kõrbe meie ees, mis näis niisama pühalik ja vaikne ning niisama kättesaamatu kui tähtedest sirendav taevavõlv meie pea kohal. Me tõusime ja olime mõne minutiga minekuvalmis, kõhklesime aga siiski veel hetke, nagu on inimloomusele omane – kõhelda, enne kui astutakse otsustav samm, mida hiljem pole võimalik muuta. Meie, kolm valget meest, seisime kõrvuti. Umbopa, assegai peos ja püss seljas, silmitses meist mõni samm eespool teraselt kõrbet. Palgatud pärismaalased veepudelitega ja Ventvögel olid kogunenud väikesesse salka meie selja taha.
“Mu härrad,” ütles äkki Sir Henry oma sügaval häälel, “meil seisab ees kõige ohtlikum ja tundmatum tee, mida inimene siin maailmas üldse võib jalge alla võtta. On väga kahtlane, kas meil sel teel õnne on. Aga me oleme kolm meest, kes nii õnnes kui õnnetuses viimse hingetõmbeni kokku hoiavad. Palvetagem nüüd enne teeleasumist selle ees, kes inimsaatusi kujundab, et ta võtaks juhtida meie samme, nii nagu see tema tahtmine on.”
Ta võttis kübara peast ja peitis umbes minutiks näo kätesse ning Good ja mina tegime niisamuti.
“Ja nüüd,” ütles Sir Henry, “teele!”
Asusime minekule.
Meil polnud muid teejuhte kui vaid kauged mäed ning vana José da Silvestra kaart, ja kui arvestada asjaolu, et selle oli tervelt kolm sajandit tagasi riidetükile joonistanud surev mees, kelle mõistus polnud ehk enam täiesti selge, siis ei olnud see just eriti usaldusväärne. Ent oli ta milline tahes, meie edu sõltus ainult sellest. Kui meil ei õnnestu leida veelompi, mille asukoha vana dom oli märkinud keset kõrbet, umbes kuuskümmend miili teekonna lähtepunktist ja niisama kaugel mägedest, on väga tõenäoline, et sureme janusse. Ja minu arvates olid meie lootused seda tolles piiritus liiva ja karruupõõsaste meres leida lausa mikroskoopilised. Isegi oletades, et da Silvestra oli veelombi asukoha tähistanud täpselt, siis mis andis meile alust arvata, et see pole juba mitu inimpõlve tagasi päikesest kuivatatud, loomade poolt kinni trambitud või täitunud tuiskliivaga?
Vaikselt nagu varjud sammusime edasi läbi öö ja pehme liiva. Meie jalad takerdusid karruupõõsastesse, mis aeglustasid edasiliikumist, ning liiv tungis meie veldtschoon’idesse ja Goodi jahisaabastesse, nii et iga paari miili tagant olime sunnitud peatuma ja need tühjaks puistama. Kuigi õhk oli paks ja raske, nii et see tundus nagu rõõsk koor, oli öö siiski mõnusalt jahe ja me liikusime jõudsalt edasi. Kõrb oli nii väga vaikne ja mahajäetud, et see meid otse masendas. Ka Good tundis seda ja hakkas korraks vilistama laulukest “Mul koju jäi üks neiu”, aga vile kõlas tolles avaruses haledalt ja ta jättis järele.
Veidi aja pärast leidis aset väike vahejuhtum, mis meid algul küll ehmatas, siis aga naerma ajas. Good sammus kõige ees. Tema käes oli kompass, mida ta kui meremees muidugi põhjalikult tundis, ning meie teised rühkisime hanereas tema järel. Äkki kostis ehmatushüüd ja Good kadus silmist. Järgmisel hetkel algas kõikjal meie ümber imelik segane kära: norskamine, möirgamine ja metsikult tormavate jalgade müdin. Kahvatus kuuvalguses märkasime ähmaseid sagivaid kujusid, mida poolenisti varjasid liivapilved.
Pärismaalased
Pint – 0,5679 liitrit.
Unts – 28,349 grammi.
Gallon – 4,543 liitrit.