Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider HaggardЧитать онлайн книгу.
teemandiväljadele, müüsin maha selle natukese elevandiluud, mis mul oli, niisamuti vankri ja härjad, maksin oma küttidele palga välja ja asusin postitõllas teele Kaplinna poole. Kui olin veetnud seal nädalapäevad, taibanud, et mind hotellis nööritakse, ja vaadanud ära, mis vaadata oli, muuhulgas ka botaanikaaia, mis minu arvates maale suurt kasu toob, ja uue parlamendihoone, millest küll mingit tulu loota ei ole, otsustasin sõita tagasi Natalisse. Kavatsesin reisida Dunkeldiga – see seisis parajasti sadamas ja ootas Edinburgh Castle’it, mis oli saabumas Inglismaalt. Panin koha kinni ja läksin pardale. Samal õhtupoolikul tulid Edinburgh Castle’i reisijad, kes edasi Natalisse sõitsid, Dunkeldi pardale üle, me hiivasime ankru ja läksime merele.
Äsja pardale tulnud uute reisijate hulgas oli kaks meest, kes äratasid minus uudishimu. Üks neist oli umbes kolmekümneaastane džentelmen ja laiemat turja ning pikemaid käsi kui temal pole ma vist iial näinud. Tal olid heledad juuksed, tihe kollane habe, teravad näojooned ja sügaval koobastes asetsevad suured hallid silmad. Ma pole kunagi näinud toredama välimusega meest ja ta meenutas mulle millegipärast muistset taanlast. Ma ei taha sellega öelda, nagu teaksin palju muistsetest taanlastest, kuigi tundsin kunagi üht tänapäeva taanlast, kes minult kümme naela välja pettis, aga ma mäletan, et olen paari niisugust kuskil pildil näinud ja mulle on jäänud mulje, et nad on midagi valgete suulude taolist. Pilt kujutas neid joomas suurtest sarvedest ja nende pikad juuksed langesid mööda selga alla. Silmitsedes oma kaasreisijat, kes seisis kajutitrepi kõrval, mõtlesin, et kui ta juukseid väheke kasvada laseks, rõngashame üle oma laiade õlgade tõmbaks ja haaraks pihku sõjakirve ning joogisarve, oleks ta võinud täie eduga sellele pildile modelliks olla. Ja muide – kummaline lugu küll, mis aga näitab, kui visalt tõutunnused alal hoiduvad –, nagu ma hiljem teada sain, voolaski Sir Henry Curtise soonis taani verd. Lisaks meenutas ta mulle väga veel kedagi teist, kuid tol korral ei suutnud ma meelde tuletada, keda nimelt.
Teine mees, kes seisis Sir Henry kõrval ja ajas temaga juttu, oli jässakas ja tõmmu ning hoopis teist tüüpi. Pidasin teda otsekohe mereväeohvitseriks. Ei tea, miks see nii on, aga mereväelase võib alati peaaegu eksimatult ära tunda. Olen oma elu jooksul mitmetega neist jahiretkedel käinud ja alati on nad end näidanud parimate ja vahvaimate kaaslastena, keda ma kunagi olen kohanud, kuigi nad kahjuks pahatihti kalduvad tarvitama labaseid vandesõnu. Paar lehekülge tagasi küsisin, kes on õieti džentelmen. Vastan nüüd: kuningliku sõjalaevastiku ohvitser on seda enamasti alati, ent muidugi võib ka nende hulka aeg-ajalt eksida mõni must lammas. Usun, et piiritu meri ja vabade tuulte hingus puhastab nende südameid, puhub nende hingest minema kibeduse ja teeb neist mehed, nagu mehed olema peavad.
Ent tuleme oma loo juurde tagasi. Selgus, et mul oli ka seekord õigus: tõmmu isand oli mereväelane, kolmekümne ühe aastane ohvitser, kes pärast seitsmeteistkümne aasta pikkust teenistust oli tühipalja kaptenleitnandi aukraadiga Tema Majesteedi laevastikust vabastatud, sest ülendus ei võinud tema puhul kõne alla tulla. Selline on inimeste saatus, kes kuningannat8 teenivad: just siis, kui nad hakkavad oma tööd tõeliselt mõistma ja jõuavad parimasse ikka, heidetakse nad vaenulikku maailma, kus neil tuleb hakata uut elukutset otsima. Nähtavasti ei pane nad seda pahaks, kuid mina isiklikult eelistan siiski küttimisega leiba teenida. Sellega teenite võib-olla küll ainult penne, aga vähemalt ei saa te nii palju jalahoope tagumikku.
Ohvitseri nimi, nagu ma reisijate nimestikust järele uurisin, oli Good, kapten John Good. Ta oli laia kondiga, keskmist kasvu, tõmmu ja turske – kokkuvõttes üsna huvitava välimusega. Ta oli äärmiselt puhas, hästi raseeritud ja kandis alati paremas silmas monoklit. See näis olevat sinna kinni kasvanud, sest klaasil polnud nööri küljes ja ta võttis selle ära ainult siis, kui ta seda puhastas. Algul mõtlesin, et see on tal ka magades ees, kuid hiljem selgus, et eksisin. Voodisse heites pistis ta monokli püksitaskusse koos oma valehammastega – neid oli tal kaks ilusat komplekti, ja kuna minu enda omad polnud kaugeltki parimat sorti, rikkusin nende pärast korduvalt kümnendat käsku. Ent ma ruttan sündmuste käigust ette.
Varsti pärast väljasõitu pimenes ja öö tulekul muutus ilm üpris sandiks. Hakkas puhuma tugev maatuul, ja hullem udu kui Šotimaa oma kihutas kõik reisijad tekilt minema. Dunkeld on muide lamedapõhjaline küna, ja kuna purjetasime ilma lastita, rullas ta koledasti. Alatasa oli tunne, et nüüd vajub ta otsemaid kummuli, kuid ometi ei juhtunud seda. Oli täiesti võimatu ringi liikuda ja seepärast seisin ma masinaruumi lähedal, kus oli soe, ja jälgisin ajaviiteks laeva pendlit, mis rippus otse minu vastas, võnkudes vastavalt laeva kõikumisele aeglaselt edasi-tagasi ja märkides igakordset kaldenurka.
“See pendel on korrast ära, ta pole õigesti reguleeritud,” ütles äkki minu kõrval kellegi pisut nagu pahur hääl. Ümber pöördudes märkasin mereväeohvitseri, keda olin laevale tulevaid reisijaid silmitsedes tähele pannud.
“Nonoh, miks te seda arvate?” küsisin.
“Arvan! Siin polegi midagi arvata. Asi on lihtsalt selles,” jätkas ta, kui laev end pärast küljele kaldumist jälle püsti ajas, “et kui see aurik oleks tõesti rullanud nii sügavalt, nagu see värk seal näitab, siis oleks tema rullamisel igaveseks lõpp olnud. Aga see on just nende kaubalaevnike moodi, nad on alati nii neetult ettevaatamatud.”
Sel hetkel helises söögikell ja see oli mulle päris meeltmööda, sest on talumatu kuulata mereväeohvitseri, kui ta niisugusele jutuainele satub. Tean ainult ühte asja, mis on veelgi talumatum – nimelt kuulata kaubalaevastiku kipri avameelseid arvamusavaldusi kuningliku sõjalaevastiku ohvitseride kohta.
Kapten Good ja mina läksime koos alla söögisaali, kus leidsime Sir Henry Curtise juba eest. Tema ja kapten Goodi kohad olid kõrvuti, mina istusin nende vastu. Kapten ja mina sattusime peagi vestlusse küttimisest ja muust tühjast-tähjast. Good esitas mulle rohkesti küsimusi, sest ta oli väga teadmishimuline, ning mina vastasin talle nii hästi, kui oskasin.
Lõpuks jõudis ta välja elevantide juurde.
“Ohoo, härra,” hüüdis keegi minu lähedal istujaist, “selles küsimuses olete küll õige mehe peale juhtunud! Kui keegi teile elevantidest üldse midagi jutustada teab, siis on see igatahes kütt Quatermain!”
Sir Henry, kes seni üsna vaikselt istus ja meie kõnelust pealt kuulas, võpatas märgatavalt ja kummardus üle laua minu poole:
“Vabandage, härra,” ütles ta sügaval kõmiseval häälel, just niisugusel häälel, nagu see minu arvates sellisest võimsast rinnast kõlama pidi, “vabandage, härra, kas teie nimi on Allan Quatermain?”
Kinnitasin talle, et nii see on.
Hiiglane ei lausunud enam midagi, aga ma kuulsin, kuidas ta endale habemesse pomises: “Õnnega koos!”
Lõunasöök jõudis peagi lõpule ja me olime juba salongist lahkumas, kui Sir Henry minu juurde astus ja küsis, kas ma ei tahaks korraks tema kajutisse tulla, et teha koos üks piip. Nõustusin ning ta viis mu Dunkeldi tekikajutisse, mis on tõesti väga hea kajut. Kunagi oli seal olnud õieti kaks kajutit, aga kord, kui Sir Garnet Wolseley või keegi teine tähtis tegelane Dunkeldil mööda rannikut üles sõitis, võeti vahesein maha ega ole seda sest ajast peale enam üles seatud. Kajutis oli diivan ja selle ees väike lauake. Sir Henry saatis stjuuardi pudeli viski järele, me võtsime kõik kolmekesi istet ja täitsime piibud.
“Härra Quatermain,” sõnas Sir Henry Curtis, kui mees oli viski kohale toonud ja lambi põlema süüdanud, “kui ma ei eksi, viibisite ülemöödunud aastal umbes samal ajal Transvaali põhjaosas, ühes paigas, mida nimetatakse Bamangvatoks?”
“Olin küll,” vastasin mina, olles õige üllatatud, et too džentelmen oli minu retkedest nii hästi informeeritud, sest niipalju kui mina teadsin, polnud need sugugi laialdast tähelepanu võitnud.
“Te olite seal kauplemas, eks ole?” pistis kapten Good kärmesti vahele, nagu see tal viisiks oli.
“Nii see oli. Võtsin kaasa vankritäie kaupu, lõin asunduse lähedal laagri üles ja jäin sinna, kuni olin kõik maha müünud.”
Sir Henry istus minu vastas korvtoolis, käed toetatud lauale. Nüüd tõstis ta pilgu ja uuris oma suurte hallide silmadega teravalt minu
Mõeldakse Inglise kuningannat Victoriat (1819–1901).