Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider HaggardЧитать онлайн книгу.
astusime hütti, mille leidsime olevat rikkalikult ja meie mugavusi silmas pidades sisustatud. Pargitud nahast magamisasemed olid meie jaoks maha laotatud ja pesemiseks oli valmis pandud vett.
Peagi kuulsime väljas hüüdeid ja uksele astudes nägime tervet rodu neide, kes kandsid piima, maisikooke ja meepotti. Nende selja taga ajasid mõned noormehed lihavat noort härga. Võtsime kingid vastu, seejärel tõmbas üks noormees vöölt noa ja lõikas härjal osavalt kõri läbi. Kümne minutiga oli loom tapetud, nülitud ja tükeldatud. Parimad lihatükid lõigati meile, ülejäänud pakkusin oma kaaslaste nimel meie ümber seisvatele sõjameestele, kes selle vastu võtsid ja “valgete isandate kingi” ära jagasid.
Umbopa asus ühe väga veetleva noore naise kaasabil tööle ja hakkas keetma meie osa suures savipotis tule kohal, mis süüdati hüti ees. Kui see peaaegu valmis oli, saatis ta käskjala Infaduusi ja kuningapoja Skraga juurde, paludes neid koos meiega einestama.
Nad tulidki kohe, istusid madalatele järidele – kukuaanad ei armasta kandadel kükitada nagu suulud – ja aitasid meil lõunasöögist jagu saada. Vana džentelmen oli äärmiselt lahke ja viisakas, aga mulle torkas silma, et nooruk vaatles meid kahtlustavalt. Nagu ta kaaslasedki, oli ta meie valge naha ja nõiakunstide vastu aukartust tundnud, aga mulle paistis, et nähes meid söövat, joovat ja magavat kõigi tavaliste surelike kombel, hakkas ta aukartus haihtuma ja asendus vähehaaval vaenuliku kahtlusega – ja see tegi mind kaunikesti rahutuks.
Eine jooksul käis Sir Henry mulle peale, et me teeksime katset välja uurida, kas meie võõrustajad ei tea ehk midagi ta venna saatusest, kas nad pole temast kunagi midagi kuulnud või teda näinud. Aga kõike arvesse võttes otsustasin, et targem on esialgu sellest asjast mitte sõnagi lausuda. Raske oleks olnud seletada, kuidas võis mõni meie omastest “tähtedelt” kaduma minna.
Kui olime eine lõpetanud, võtsime välja piibud ja läitsime need. Viimane tegevus täitis Infaduusi ja Skraga suurima imestusega. Kukuaanadele olid tubakasuitsetamise jumalikud mõnud ilmselt tundmatud. Seda taime leidub nende maal rohkesti, aga nad kasutavad seda ainult nuusktubakana nagu suuludki ega osanud teda ta uuel kujul ära tunda.
Küsisin Infaduusilt, millal me oma reisi jätkame, ja kuulsin rõõmuga, et on juba tehtud ettevalmistusi, et asuda teele järgmisel hommikul. Kullerid, kes pidid kuningas Tvalale meie tulekust teate viima, olid juba teele läkitatud.
Selgus, et Tvala asub oma pearesidentsis, kohas, mida nimetati Looks, ja valmistab ette iga-aastasi suuri pidustusi, mida peetakse juunikuu esimesel nädalal. Selleks puhuks tuuakse kokku kõik rügemendid, välja arvatud mõned väikesed üksused, mis jäetakse garnisoniteenistusse, ja lastakse neil kuninga ees defileerida. Samuti toimub suur iga-aastane nõiajaht, millest jutustan varsti lähemalt.
Pidime teele asuma koidu ajal ja Infaduus, kes pidi meid saatma, arvas, et jõuame Loosse järgmise päeva õhtuks, kui meid mõni ettenägematu vahejuhtum või üle kallaste tõusnud jõgi kinni ei pea.
Kui meie külalised olid seda kõike meile teatanud, soovisid nad head ööd ja läksid minema. Leppisime omavahel kokku, et valvame kordamööda; kolm meist heitsid pikali ja vajusid väsinud inimese magusasse unne, kuna neljas jäi valvele, et võimaliku reetmise puhul teisi hoiatada.
IX PEATÜKK
KUNINGAS TVALA
Mul pole vajadust pikalt ja üksikasjaliselt kirjeldada kõiki sündmusi meie reisil Loosse. See nõudis meilt kaks pikka päeva. Matkasime mööda Suurt Saalomoni teed, mis viis otsejoones Kukuaanamaa südamesse. Piisab kui öelda, et mida kaugemale me jõudsime, seda jõukamaks näis muutuvat maa ja arvukamaks kraalid, mida ümbritses lai põldudevöö. Kõik need olid ehitatud samal põhimõttel nagu esimene, kus peatusime, ja neid kaitsesid rohkearvulised garnisonid. Nagu germaanlaste, suulude ja masaide juures, nii on ka Kukuaanamaal iga terve mees sõdur, nii et sõja puhul võib rahvas kohe välja panna kogu oma löögijõu, olgu siis kaitseks või pealetungiks. Teel möödusid meist tuhanded sõdurid, kes tõttasid Loosse, et osa võtta iga-aastasest vägede ülevaatusest ning pidustustest, ja toredamaid sõjaväeüksusi pole ma oma elus näinud.
Teisel päeval tegime päikeseloojangul lühikese peatuse väikese künka tipul, millest tee üle viis, ja seal meie jalge ees, kaunil ja viljakandval tasandikul asuski Loo ise. Pärismaalaste linna kohta oli ta tohutu suur, ma usun, et tubli viiemiilise ümbermõõduga, ning tema ümber laiusid eeslinnataolised väiksemad kraalid, mida suurte rahvakogunemiste puhul kasutatakse sõjavägede majutamiseks. Kaugemal põhja pool, umbes kaks miili linnast, asus kummaline hobuserauakujuline mägi, millega meil edaspidi tuli lähemat tutvust teha. Linn asub väga ilusas maakohas. Kraali keskelt voolab läbi jõgi, millest viib üle mitu silda, – õieti on see sama jõgi, mida olime juba näinud Seeba Kuninganna mägede nõlvakuil. Kuuekümne või seitsmekümne miili kaugusel tõusevad tasaselt lagendikult kolm lumemütsiga mäetippu, moodustades kolmnurga. Need järsud teravatipulised mäed erinevad tunduvalt Seeba Kuninganna mägedest, mis on lamedad ja ümmargused.
Infaduus pani tähele, et me noid mägesid silmitseme, ja pidas vajalikuks seletusi anda.
“Tee lõpeb seal,” sõnas ta, osutades käega mägede poole, mida kukuaanad nimetasid Kolmeks Nõiaks.
“Miks ta seal lõpeb?” küsisin.
“Kes võiks seda öelda,” vastas ta õlgu kehitades. “Mäed on täis koopaid ja nende vahel on sügav kuristik. Sinna läksid muistsel ajal targad mehed, et sealt tuua seda, mida nad meie maalt otsima tulid, kuigi me ei tea, mis see oli, ja sinna, Surma koopasse maetakse nüüd meie kuningad.”
“Mida nad siit küll otsisid?” küsisin õhinal.
“Ma ei tea seda. Mu isandad, kes lendasid meie juurde tähtedelt, peaksid aga teadma,” vastas ta, heites mulle kiire pilgu. Ilmselt teadis ta rohkem, kui arvas heaks öelda.
“Jah,” kinnitasin mina, “sul on õigus. Tähtedel saame me paljudest asjadest teada. Ma olen näiteks kuulnud, et vana aja targad mehed tulid neisse mägedesse otsima säravaid kive, ilusaid mänguasjakesi ja kollast rauda.”
“Mu isand on tark,” vastas ta külmalt. “Mina olen vaid lapsuke ega oska oma isandaga niisugustest asjadest rääkida. Mu isand peab kõnelema vana Gaguuliga kuningakojas, sest tema on niisama tark kui mu isand.” Ja ta eemaldus.
Niipea kui ta oli läinud, pöördusin oma kaaslaste poole ja osutasin neile mägedele. “Seal ongi Saalomoni teemandikaevandused,” ütlesin neile.
Umbopa seisis meie kõrval, olles nähtavasti vajunud sügavasse mõtiskellu, mis oli tema juures tavaline. Kuid ta kuulis mu sõnu.
“Jah, Makumazahn,” sõnas ta suulu keeles, “teemandid on kindlasti seal ja te saate need endale, sest teie, valged mehed, armastate ju nii väga neid iluasjakesi ja raha.”
“Kuidas sina seda tead, Umbopa?” küsisin teravalt, sest mulle ei meeldinud tema salapäratsemised.
Ta hakkas naerma. “Nägin seda unes, valged mehed.” Seepeale pöördus ta kannal ümber ja läks minema.
“Millele meie must sõber küll sihib?” imestas Sir Henry. “On selge, et ta teab rohkem, kui suvatseb öelda. Muuseas, Quatermain, ega ta ole kuulnud midagi.. minu vennast?”
“Mitte kõige vähematki. Ta on küsinud igaühelt, kellega sõbraliku jutu peale on saanud, kuid kõik nad kinnitavad, et siin maal pole kunagi varem nähtud ühtki valget meest.”
“Kas te usute, et ta üldse siia jõudis?” küsis Good. “Meiegi jõudsime siia ainult ime läbi. Kas on mõeldav, et tema oskas siia tulla ilma kaardita?”
“Ma ei tea,” vastas Sir Henry süngelt, “aga mul on siiski tunne, et ma ta leian.”
Päike vajus pikkamööda silmapiiri taha ja siis langes maa peale äkki pimedus, otsekui oleks see midagi ainelist ja kombatavat. Päeva ja öö vahel polnud siin mingit hingetõmbamishetke, polnud mahedat üleminekut. Sellel laiuskraadil videvikku ei tunta. Päeva muutumine ööks on niisama kiire ja täielik kui elu vaheldumine surmaga. Päike loojus ja