Wayward Pines. II osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
kui väike must suu, mis oli uudishimust lahti vajunud. Küllap rinnahaav oligi ta tapnud. Muidugi võisid surma põhjustada ka teised haavad. Ent verest polnud surnukehal jälgegi. Õigupoolest võis neiu nahalt leida vaid rehvivorbi, mille Bronco oli kõhule jätnud. Rehvi muster oli selgelt näha.
Esimene mõte oli politsei kutsuda.
Sina oledki politsei.
Oli jutuks olnud, et Ethan võiks endale paar abilist võtta, aga seda polnud veel juhtunud.
Ethan istus teele maha.
Avariist saadud põrutus oli kadumas ning tal hakkas külm.
Mõne aja pärast ajas ta end püsti. Surnut ei saanud isegi paariks tunniks siia jätta. Ta tõstis neiu üles ja tassis metsa. Laip polnud nii jahtunud, nagu ta oli eeldanud. See oli lausa soe. Verest tühi, aga soe – veider kombinatsioon. Kuue meetri pärast leidis Ethan madalate tammede salu. Ta asetas neiu õrnalt koltunud lehtedele ja seadis selle käed kõhule risti. Ethan haaras värisevate kätega oma ülemisest särginööbist ja rebis särgi seljast, et neidu sellega katta.
“Luban sulle, et tulen veel tagasi.”
Ethan suundus maantee poole. Mõnda aega ta kaalus, kas panna Broncol sisse vabakäik, et see teepeenrale veereks. Aga ei paistnud, nagu võiks lähitundidel keegi siia sõita. Karjatalust hakatakse piima vedama alles homme õhtupoolikul. Ta jõuab enne kõik korda teha.
Ethan hakkas tagasi linna kõndima. Orus vilkusid kutsuvalt Pinesi majade tuled.
Nii rahumeelne.
Nii petlikult rahumeelne.
Ethan jõudis koju, kui juba koitis.
Ta täitis esimese korruse malmvanni nii kuuma veega, kui vähegi kannatas. Siis pesi nägu. Hõõrus maha vere. Kuum vesi aitas tuhmistada ihu valusid ja tuiklemist silmade taga.
Päike oli kõrgel taevas, kui Ethan voodisse puges.
Voodilina oli külm, aga naine soe.
Ta oleks pidanud Pilcherile helistama. Ta oleks pidanud bossile helistama kohe, kui ta koju astus, aga ta oli mõtlemiseks liiga väsinud. Kõigepealt tahtis ta end välja magada.
“Sa oled tagasi,” sosistas Theresa.
Mees pani käe naise ümber ja tõmbas ta ligemale.
Kui ta sügavalt sisse hingas, tegid ribid vasemal küljel valu.
“Kas kõik on korras?” küsis naine. Mees mõtles Peterile, kes oli pärast elektrilööki tossanud ja särisenud. Alasti neiule, kes oli lamanud surnuna keset teed. Kuidas ta oleks ise äärepealt surma saanud ega osanud aimatagi, mida see kõik tähendas.
“Jah, kallis,” ütles ta abikaasat kaisutades. “Minuga on hästi.”
3. PEATÜKK
Ethan avas silmad ning oleks siis peaaegu asemelt üles karanud.
Voodijalutsi juures toolil istus Pilcher, kes nahka köidetud raamatu kohalt teda jälgis.
“Kus on Theresa?” küsis Ethan. “Kus on minu poeg?”
“Kas sa tead, mis kell on?”
“Kus on minu perekond?”
“Sinu naine on tööl, nagu tema kohus. Ben on koolis.”
“Mida kuradit sa minu magamistoas teed?” nõudis Ethan.
“Õhtupoolik on juba käes. Sa ei tulnudki tööle.”
Ränk surve kuklas sundis Ethanit silmi sulgema.
“Raske öö, mis?” küsis Pilcher.
Ethan võttis öökapilt veeklaasi. Tema ihu oli kange. Ta oleks justkui tuhandeks tükiks purunenud ja seejärel huupi kokku pandud.
Ta jõi klaasi tilgatumaks.
“Kas te leidsite mu auto?” küsis Ethan.
Pilcher noogutas. “Võid isegi aimata, et olime tõsiselt mures. Reklaamtahvli juures pole kaameraid. Me ei näinud, mis juhtus. Ainult tagajärgi.”
Aknast tulvas nii ohtralt valgust, et Ethan pidi silmi kissitama.
Ta põrnitses Pilcherit ega suutnud kuidagi ära arvata, mis raamatut mees luges. Miljardär kandis teksasid, valget Oxfordi-stiilis triiksärki, halli sviitrit. Pilcher oli riides tagasihoidlikult, nagu ikka linnas käies, kus teda peeti kohalikuks psühholoogiks. Arvatavasti külastasid tema ja Pam täna oma hoolealuseid.
Ethan alustas: “Pärast Peter McCalli sõitsin Pinesi tagasi. Oletan, et te kuulsite, mis seal juhtus.”
“Pam tegi ettekande. Väga traagiline.”
“Jäin viivuks karjamaad vaatama ning järsku oli midagi keset teed. Sõitsin sellele otsa ja kaldusin kõrvale. Kuna ma reageerisin liiga järsult, siis keerasin Bronco kummuli.”
“Avarii oli ränk. Sul vedas, et ellu jäid.”
“Jah.”
“Mis seal tee peal oli, Ethan? Minu mehed ei leidnud midagi peale Bronco vraki.”
Ethan ei taibanud, kas Pilcheril oli tõsi taga. Kas teelt leitud neiu oli olnud keegi vagabundidest? Jutud käisid linlastest, kes olid avastanud endal mikrokiibi ja selle välja lõiganud. Kes teadsid kaamerate paigutusest ja varjatud punktidest. Inimestest, kes kandsid päeval kiipi kaasas, ent aeg-ajalt jätsid selle voodisse, et öösel märkamatult uidata. Jutustati, et kaamerat peljates kandsid nad alati kapuutsiga jakki või dressipluusi.
“Mind häirib,” ütles Pilcher toolilt tõustes, “kui ma näen sind maadlemas küsimusega, millele vastamine peaks olema imelihtne. Või on su pea veel avariist sassis. Kas see selgitabki ebalust? Miks sa silmanähtavalt pead murrad?”
Ta teab. Ta paneb mind proovile. Või teab ainult seda, et neiu oli seal, aga mitte seda, kuhu ma ta panin.
“Ethan?”
“Üks neiu oli tee peal siruli.”
Pilcher võttis taskust foto ja hoidis seda Ethani näo ees.
See oli tema. Hetkvõte. Reibas neiu naeratas või naeris millegi peale, mida polnud näha. Taust oli ähmane, aga rohelusest võis arvata, et foto oli tehtud ühisel peenramaal.
Ethan tunnistas: “See on tema.”
Pilcheri nägu süngenes. Ta pani foto taskusse.
“Kas ta on surnud?” Ta küsis seda rusutult.
“Tal olid torkehaavad.”
“Kus?”
“Igal pool.”
“Kas teda piinati?”
“Paistab küll.”
“Kus ta on?”
“Viisin ta teelt ära,” ütles Ethan.
“Miks?”
“Ei paistnud õige jätta ta alasti keset teed, nii et kõik näeksid.”
“Kus ta laip praegu on?”
“Reklaamtahvli vastas üle tee madalate tammede salus.”
Pilcher istus voodile.
“Nii et sa viisid ta varjule, tulid koju, heitsid magama.”
“Läksin kõigepealt vanni.”
“Huvitav taktika.”
“Mis ma oleksin siis pidanud tegema?”
“Otsekohe mulle helistama.”
“Olin kakskümmend neli tundi üleval olnud. Rampväsinud. Tahtsin kõigepealt välja magada. Siis oleksin sulle helistanud.”
“Muidugi, muidugi. Vabandust, et ma sinus kahtlesin. Saa aru, Ethan, juhtunud on midagi enneolematut. Wayward Pinesis pole varem mõrva olnud.”
“Sa mõtled omavolilist mõrva.”
“Kas