Wayward Pines. II osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
ta ei teadnud, mida teha. Ta polnud kellegi koroner. Pilcher oli nõudnud, et ta laipa uuriks ja ettekande koostaks.
Ethan asetas kauboikübara kaalule, mis paiknes kraanikausi kohal.
Ta võttis ülevalt lambi.
Kalgis valguses tundusid haavad puhtad. Korrapärased. Nahk ei narmendanud kusagil. Aga see mustendas kümnetest torgetest.
Neiu oli kaame.
Ta uuris jäsemete torkehaavu.
Surnud neiust, kes lamas laual jäise kliinilise valguse paistel, oli järjest raskem mõelda kui Alyssast.
Ethan tõstis neiu vasema käe valguse poole ja uuris tema sõrmi. Küünte all oli pori või verd. Ethan kujutles, kuidas neiu võis meeleheitlikult püüda värskeid haavu pihkudega katta, et verevoolu tõkestada.
Miks oli ta siis puhas, kui mitte arvestada tammelehtede tükke tema juustes? Verevaene ja ilma vereplekkideta nahal? Kui Ethan neiu maanteelt leidis, ei näinud ta verest märkigi. Ilmselt oli neiu tapetud kusagil mujal ja tassitud maanteele. Miks oli ta verest tühjaks lastud? Et teda saaks vedada ilma, et jääks jälgi? Või mingil süngemal põhjusel?
Ethan uuris neiu teist kätt.
Tema jalgu.
Kuigi ta poleks seda parema meelega teinud, pidi ta korraks neiu reite vahele valgust näitama.
Ethani võhiklikule pilgule ei hakanud silma siniseid laike ega muid vigastusi, mis oleksid viidanud vägistamisele.
Kuna ta tahtis neiu surnukeha õrnalt kohelda, õnnestus tal see ümber keerata alles kolmandal katsel.
Neiu käed kolksusid vastu metall-lauda.
Ethan pühkis tema selja kruusast ja porist puhtaks.
Värske haav neiu reie tagaküljes oli siiski jõudnud armistuda.
Ethan oletas, et sisselõige oli tehtud mikrokiibi eemaldamiseks.
Ethan pani lambi kõrvale ning laskus reguleeritavale, terasest toolile. Teda pahandas, et ta pidi nägema üht naist niiviisi paljana ja alandatuna.
Ethan istus pimedas ja imestas, kas Kate oli tõesti selleks võimeline.
Mõne aja pärast tõusis ta püsti ja kõndis ukseni.
Pilcheri mehed jäid vaikseks, kui ta välja astus. Ta vaatas pikale blondile mehele otsa ja küsis: “Kas ma võiksin teiega veidi rääkida?”
“Seal?”
“Jah.”
Ethan hoidis ust lahti ja mees kõndis surnukuuri.
“Mis teie nimi on?” küsis Ethan.
“Alan.”
Ethan osutas toolile. “Võtke istet.”
“Mis see peaks tähendama?”
“Ma esitan teile mõne küsimuse.”
Alan vaatas teda kõhklevalt. “Jutt oli, et ma tooksin laiba siia ja paigutaksin sügavkülma, kui te olete lõpetanud.”
“Näete, et ma ei ole veel lõpetanud.”
“Küsimustele vastamisest pole küll juttu olnud.”
“Lõpetage puiklemine ja istuge maha.”
Mees ei liikunud. Tal olid muljetavaldavalt laiad õlad ja ta oli Ethanist tervelt kümme sentimeetrit pikem. Ethani keha tõmbus kakluse aimduses pingule ning süda hakkas kiiremini lööma. Kusagilt tekkis temas kaklustuhin. Talle ei meeldinud esimesena lüüa, aga ilma üllatusmomendita, ilma Alanit esimestel sekunditel pikali virutamata, tundus kahtlane, kas ta saaks sellest viikingimõõtu mehest jagu.
Ethan lasi lõua paar sentimeetrit madalamale.
Pool sekundit enne, kui ta oleks päkkadele tõusnud ja mehele otsmikuga näkku lajatanud, pöördus Alan ja istus toolile, nagu nõutud.
“Sellest polnud küll juttu,” torises Alan.
“David Pilcher, teie boss, andis mulle piiramatu ligipääsu ja piiramatud vahendid, et välja selgitada, kes seda tegi. Te ju tahate, et see läheks mul korda?”
“Muidugi.”
“Kas te tundsite Alyssat?”
“Jah. Meid ongi mäe sisemuses kõigest sada kuuskümmend.”
“Nii et te puutute pidevalt üksteisega kokku?”
“Vägagi, jah.”
“Kas teile oli teada, mida Alyssa Pinesis tegi?”
“Oli ikka.”
“Nii et te kaks olite lähedased?”
Alani pilk püsis naise laibal. Mehe lõualihased värelesid – raevust, kurbusest.
“Kas te olite intiimsuhetes, Alan?”
“Kas te kujutate ette, mis juhtub, kui sada kuuskümmend inimest elab lähestikku koos, teades, et nad on üldse viimased inimesed?”
“Kõik kepivad kõiki?”
“Täpselt nii. Mäe sisemuses oleme üksainus perekond. Oleme omi ennegi kaotanud. Peamiselt nomaade, kes ei tulnudki tagasi. Nad söödi ära. Aga midagi sellist pole varem juhtunud.”
“Kõik on vapustatud?”
“Kohutavalt. Saate ju aru, et see on ainus põhjus, miks Pilcher asja teile usaldas? Ta keelas teistel Alyssa surma uurimise ära.”
“Kättemaksu vältimiseks.”
Alani suunurgas võbeles kibe naeratus.
“Kas te mõistate, millise veretöö ma võiksin selles linnas koos kümne relvakandjaga toime panna?”
“Võtke arvesse, mitte kõik Wayward Pinesis pole Alyssa surmas süüdi.”
“Nagu ma ütlesin, Pilcheril oli põhjus, miks ta selle asja teile usaldas.”
“Rääkige mulle Alyssa ülesandest.”
“Teadsin vaid, et ta elas linlaste seas. Ei midagi rohkemat.”
“Millal te teda viimast korda nägite?”
“Üle-eelmisel öösel. Vahetevahel tuli Alyssa mäele ööbima. Tal oli selline veider komme. Kas te teate meie barakke?”
“Ausalt öelda, jah.”
“Aknaid pole. Toad on pisikesed, kitsukesed, isikupäratud. Pinesis oli Alyssa päralt terve maja, aga talle meeldis mäepõues oma toas magada. Mine võta kinni. Arvestades seda, kes ta oli, oleks ta võinud igal pool elada. Teha kõike, mida vaid soovis. Ent ta lõi igal pool käed külge. Ta oli üks meist.”
“Mis mõttes: “Arvestades seda, kes ta oli”?”
“Te siis ei teagi?”
“Mida ma ei tea?”
“Kuradile. Minu asi pole sellest kõnelda.”
“Millest ma olen ilma jäänud?”
“Unustage ära, aitab juba.”
Olgu peale. Praeguseks.
“Kus te viimati koos olite?” päris Ethan.
“Sööklas. Ma lõpetasin einet, kui ta sisse jalutas. Ta võttis oma kandiku ja astus ligi.”
“Millest te vestlesite?”
Alan põrnitses pimedust väljaspool valgussõõri.
Ta paistis üürikeseks rahunenud, nagu oleks meenutamine hõlpu toonud.
“Mitte midagi erilist. Mitte midagi, mida meeles pidada. Ainult argiaskeldustest. Olime mõlemad üritanud sama raamatut lugeda ning lobisesime oma senistest muljetest. Teistest asjadest ka, aga see on rohkem meeles. Alyssa oli alati minu sõber. Mõnikord rohkematki. Üksteise seltsis oli lihtsalt mõnus. Poleks pähe tulnudki, et see oli viimane kord teda elusana näha.”
“Kas te tema töö üle