Euromant. Maniakkide TänavЧитать онлайн книгу.
rohi peale. Ja paus. Pidi tuulutama 24 tundi enne kinni liimimist. Palavik oli endiselt kõrge, kuid mu pea ei valutanud enam nii hullusti. Võiks isegi öelda, et võrreldes viimase nädalaga hakkas mul inimese tunne peale tulema. Süüvisin ajaviiteks jälle oma kilpkonna keerdkäikudesse. Siis kuulsin samme. Vidutasin silmi, jätsin proge rahule ja püüdsin reaalsesse maailma tulla. Tõmbasin hiinaka välja. Silme ees virvendas alles.
Üritasin pilti teravamaks saada ja videosilm surises vaevukuuldavalt. Aga tulija kuulis ära.
«Vaata, et kõmmutama ei hakka!»
Sirts. Huhh. Panin šokkeri ära.
Ta tuli ja istus raskelt õunakastile. Toetas end vastu seina, sulges silmad ja oli tükk aega vait.
«Meil ei ole kuskile minna,» lausus ta. «Ma ei leidnud mingit kohta.»
Klõpsasin hajameelselt mälupanga oma oimukohalt lahti ja tagasi kinni. Kui näppida, siis oli neurokontakt endiselt valus.
Tuimestus hakkas vist üle minema. Valu tuli aegamööda tagasi.
Neelasin uue antibiootikumitableti ja paratsetamoole kaks tükki.
Sirts istus, ebaharilikult kössis ja murelik.
«Võrreldes hommikusega on asi hullemaks läinud. Ilmaasjata käisin sulle kraami toomas. Oleks pidanud ootama, kuni net tagasi tuleb. Meie näod on hoopis laiemalt üleval. Tänavaekraanidel.
Võrgus. Igal pool. Papikuhja on veelgi suurendatud. Me ei saa kolme sammugi astuda, ilma et keegi näpuga näitama hakkaks.»
Ma ei uskunud oma kõrvu. Kas tõesti Sirtsu hääl värises?Vist küll. Nägu oli endiselt karmi tibi oma, aga ta hääl värises. Vaene naine. Ta oli pidanud nii kaua meie kahe eest üksi väljas olema.
«Ära nuta,» ütlesin talle. «Ma olen jälle sadulas.»
Sirts avas silmad – need olid punased ja paistes. Ta vaatas mind nagu võõrast.
«Me läheme siit praegu minema ja ükski koer ei haugu,» laususin.
«Jää magama,» arvas Sirts. «Ma ei jaksa praegu su sonimist kuulata.»
«Tõsijutt.»
«闲话!»
«Kuula nüüd. See saast, mis me Sisevõrgust saime. Kui ta muuks ei kõlba, siis minema saame selle abil siit küll.»
«Ise ütlesid, et ta on poolik ja vigane.»
«Jah,» möönsin. «Aga ega mina ka sita pealt riisutud ei ole. Kuu aega tegin kõvasti tööd…»
«Ma vist lähen varsti kartuleid panema…»
Ma vakatasin korraks segadusse sattudes. Mis ta sellega mõtles?
«Igatahes,» jätkasin. «Kuu aega tegin ja…tulin siin väikse retseptiga lagedale.»
«Mis retseptiga?»
«Kilpkonnasupi retseptiga.»
Sirts silmitses mind nagu sõgedat.
«Vaatasid sa oppi tehes ikka õiget õpetust? Mulle tundub, et sa oled endale vist lobotoomiat teinud.»
Ta ilmselgelt ei uskunud minusse. Ehk oli ka põhjust. Siiski. «Hakkame minema,» ütlesin.
«Kuhu?»
«Ma arvan, et lähme kuskile vaiksesse maakohta. Kus pole võrku ja on üldse võimalikult vähe kaasaegset jura.»
«Sa mõtled mu vanaema juurde. Tema lüpsab käsitsi lehma ja rakendab vanaisa adra ette, kui on vaja kartulivaod sisse ajada.»
«Sobiv paik. Pluss maarohud.» Puudutasin õrnalt oma neurokontakti. «Nüüd edasi on kõik puha taastusravi.»
Sirts ei muianud.
«Kaugel su op on?» küsis ta.
«Sellega on ok.»
Ajasin end jalule ja läksin ukse poole. Sirts vaatas tuimalt järele. Tundus, et ta oli kaotanud igasuguse lootuse. Patsutasin talle õlale ja läksin trepist üles. Trepikotta. Seisatasin õueukse taga.
Noh, proovime siis. Pea huugas, aga implantaat töötas kenasti.
Olin selle õnneliku vähemuse sees, kellel mingeid kõrvalnähte ei tekkinud. Teisel pool ust sebisid inimesed edasi-tagasi. Igaühel neist oli kaasas mingi elektrooniline vidin. Nutitelefon või võrguimplantaat või elektrooniline märkmik, sülearvuti, tehisintellektiga auto, pleier, sada muud pisiasja ja vidinat. Enamusel neist otsis tarkvara aktiivselt uusi värskendusi. Ja minu kilpkonnapoeg pakkus neile kõigile seda. Sisevõrgu mehed olid näinud omajagu vaeva, et imiteerida sellist platvormi, mille tunnistaksid omaks kõik teised formaadid. See oli nagu kameeleon, kes muutis vastavalt vajadusele nii sisu kui värvi. Ja mina panin kameeleoni ennast kõigile pakkuma. Näiliselt justkui tarkvarauuendusi. Ja kõik tunnistasid kameeleoni omaks. Ja kui olid sellelt enda jao kätte saanud, siis jagasid seda kõigile teistele sarnase tarkvaraga seadmetele oma levipiirkonnas edasi.
Vaatasin üle õla. Ma olin üksi. Sirts ei olnud mulle järgnenud. Mingi raskus vajus hinge. Seisin väsinult ja tühjana trepikojas ja tundsin… ma ei teagi, mida ma tundsin. Vist mitte midagi. Aga siis kostsid trepilt Sirtsu kergetes tennistes sammud.
«Noh, kuidas on?» küsis ta.
Mulle tundus hoobilt, et neuroühenduse kiirus suureneb kahekordseks.
«Muidugi hästi,» laususin. Kümne minuti pärast keeb seal väljas kogu läheduses olev tarkvara supiks. Ja mida rohkem see supiks keeb, seda rohkem koormust langeb teistele seadmetele ja siis hakkavad need kokku jooksma juba ainuüksi selle pärast, et ei suuda kogu liiklust ära vedada. Säh teile pilveteenuseid. Täna kukub taevas alla.
Ja taevas kukkus. Esimese vihje sain sellest, et kuskil eemal käik kõva pauk, siis teine, sekka klirinat ja kisa, siis kolmas. Pistsin pea uksest välja, et olukorda hinnata. Kogu tänava tulikirjad, niipalju kui silm seletas, olid kustunud. Tänavavalgustus veel töötas, kuid kirjud hieroglüüfidega reklaamtahvlid olid kustunud. Post kolm maja edasi oli maha sõidetud ja avariikohal oli näha kolme uppis sõidukit. Üks neist põles, kaks tossasid niisama. Ma ei olnud kindel, kas see oli minu kameeleoni temp, sest ehkki masinad on tehisintellektiga, jagub manuaalrooliga rallimehi küll ja küll.
Inimesed jooksid karjas sinna ümber kokku. Isegi majadest tuldi välja uudistama. Siis märkasin, et minu lähedal lamab üks mees selili maas ja tõmbleb vaikselt. Ju vist keegi, kelle ajju oli tublisti jublakaid pandud, kuid mõistust, nagu näha, talle ei siirdatud.
Iga teine oleks juba esimesel päeval pärast implantaatide saamist keeranud kinni kõik, mis talle automaatselt mingit jura ajusse laeb.
Mitte tema. Aga noh, olin ka varem näinud selliseid selle, kellele võisid rääkida turvalisusest päevade kaupa. Sihuke noogutab ja noogutab ning laeb siis sekund hiljem endale mingilt suva lehelt porri pähe. No mis teha. On selline arvamus, et idioodid on progressi toit. Muidugi, looduslik valik toimib. Aga mitte päriselt niimoodi, et rumalad teevad rohkem vigu ja seetõttu saavad hukka ja surevad välja. Sest lollid kompenseerivad omaenda lolluse läbi tekitatud kaotused lihtsalt suurema sigivusega. Rumalus paljuneb kiiremini. Lollused levivad laiemalt.
Taamal kostis veel paar avariipauku. Plastiku ja klaasi klirin kajas mööda tänavat kaugele. Veel paar inimest kukkusid kokku.
Sirts tuli ja pistis pea ukse vahelt välja. Ta nägu oli üsna morn.
«Sinu kätetöö?» küsis ta.
«Vist küll,» arvasin.
Trepikojast meie selja taga hakkas kostma kisa. Kellegi gaasipliit ei allunud enam korraldustele ja pani üha vunki juurde.
Nüüd hakkasin ma veidi pelgama. Kuskilt paistis tulekahjukuma.
«Keerasid äkki liiga suure supi kokku?» küsis Sirts.
«Tegin, mis suutsin,» vastasin. Selja tagant kostis trepist allajooksmise müdinat.
«Lähme,» ütlesin. «Praegu ei hakka keegi näpuga näitama.»
Astusime uksest välja ja