Ma armastan sind, kuid ma ei usalda sind. Mira KirshenbaumЧитать онлайн книгу.
suhet parandada, kui on toimunud reetmine. Sest see kahju ei pea olema nii suur. Kaugeltki mitte. Te mõistate – ja see on kõige tähtsam asi – mitte reetmine ise ei tekita suuremat osa kahjust, vaid vilets viis, kuidas me tagajärgedega käitume.
Meie ebatäiusliku loomuse tõttu, sest me oleme ebatäiuslikud inimesed ebatäiuslikes suhetes, kes teevad teineteisele haiget, on usaldusküsimusi peaaegu igas suhtes. Meid häirivad mitte ainult suured reetmised. Isegi väikesed lekked võivad viimaks suure laeva põhja lasta, ja isegi väikesed reetmised – mõned väikesed valed siin, mõned mõtlematud märkused seal – võivad luua söövitava usaldamatuse õhkkonna.
Uurimused näitavat, et sõltuvalt sellest, kuidas me defineerime „usaldusküsimusi“, on 40 kuni 70 protsendil paaridest enda sõnul märkimisväärsed probleemid usaldusega. Vähemalt 90 protsendil paaridest on mingil hetkel usalduskriis.
Ja siin ongi näha usalduse parandamisvajadust. Me peame usaldust parandama, sest ma usun kindlalt, et kuigi inimesed reedavad sageli, arvestades ka väikesi reetmisi, ei saa samal ajal olla armastust usalduseta.
Usaldamine muudab armastuse elusaks. Usaldus pole ainult suhte alustala; see on jõud, mis hoiab suhte tervena.
Suurim muudatus, mille usaldus igasse suhtesse toob – ja mitte ainult intiimsesse –, on see, et võid lõdvestuda, avaneda, olla sina ise. Mõtle vaid sellele: kui sa ei saa olla sina ise, sest sa ei tunne end kindlalt, siis isegi kui teine inimene „sind armastab“, armastab ta tegelikult võõrast, isikut, keda sa esitad, kes pole tegelikult sina. Ja kuidas saad sa tunda, et sind armastatakse, kui see pole tõeline sina? Ja kuidas saad sa jätkata armastuse andmist, kui sa ei tunne, et sind armastatakse?
Aga kui te usaldate teineteist nii palju, et saate olla sina ise ja olla avatud, muutuvad armastuse juured väga tugevaiks. Nad kasvavad su enda olemusse.
Sina ja mina oleme määratud usaldama. See on kootud meie olemusse – vajadus usaldada teisi, vajadus olla usaldatud teiste poolt.
MIS TEEB MEID EDUKAIKS? Usaldus on juuritud meie sotsiaalsesse intelligentsi. See on osa sellest, mis muudab meid edukaks liigiks. Me pole edukad mitte ainult sellepärast, et oleme targad, vaid et oleme küllalt targad üksteisega koos töötamiseks. Ma ei ütle, et me pole kahtlustavad; me oleme seda. Kuid mõelge sellele: kui me vajame arsti, siis küsib enamik meist sõbralt soovitust, ja me usaldame oma sõpra, et too soovitab meile kedagi head. Kõige rohkem kaks või kolm protsenti meist teeb taustauuringuid. Ülejäänud meist usaldavad pimesi, võtavad riided seljast, tunnistavad üles kõige isiklikumaid detaile ja usaldavad oma elu võõra kätesse. Arsti juurest koju tulles astume läbi poest ja ostame toitu, mille tootjat usaldame, kas põhjusega või ilma. Siis teeme kõrvalepõike, et oma lapsed jalgpallitrennist ära tuua, ja treener, kes on meie laste eest vastutanud, on võõras, kelle kätte usaldasime oma kalleima vara. Me ei saa elada usaldamata.
KÕIK OLENEB USALDUSEST. Et mõista, kui tähtis on meile usaldus, võrrelgem end inimestega, kes on haiglaslikult paranoilised. Paranoikud on veendunud, et kõik püüavad neid jälitada. Paljudel on pettekujutelmi, kuidas see juhtub. Barista, kes teeb talle latte’t? Valitsuse spioon. Isik, kellega ta kontoris töötab? Püüab teda tappa. Tema õde? Magab tema abikaasaga. See on nagu ämblikuvõrgus siplemine: lõksud ja ohud igal pool.
Te näete, kui kurnav ja halvav on usaldamatus. Paranoikud ei suuda astuda suhtesse, mis võimaldaks neil kellegagi koos töötada. Ja nad kurnavad end, sest peavad elama koostööta.
Usaldamise vajadus on nii meie olemusse põimitud, et tegelikult on olemas usaldushormoon, oksütotsiin, mille peamine funktsioon ilmneb meile usaldusvõime andmises. Kasvav hulk katseid loomade ja inimestega näitab, et vastupidiselt paljude psühholoogide ja teadlaste arvamusele pole meil mitte ainult võime, vaid ka kalduvus suures hulgas olukordades teisi usaldada.
Usaldus – mitte usaldamatus – on meie kui liigi põhiline käitumisviis. Mõtle vaid sellele, mida oma suhtes hindad. Minu uurimistöö näitas, et mitte keegi ei oota tegelikult täiuslikku intiimsust ja täiuslikku suhtlemist täiusliku partneriga. Me oleme valmis astuma ebatäiuslikku suhtesse ebatäiusliku partneriga, nii kaua kui on usaldus. „Ma tean, et mis ka ei juhtuks, ta seisab mu selja taga,“ on ülim heakskiit ja paljude jaoks meist äärmine rahuldus. Tõesti, kõik oleneb usaldusest.
Nii et siin me oleme. Ma just rääkisin, et usaldus on suhtes kõige tähtsam asi, ja sa oled tõenäoliselt valmis karjuma… või nutma. Sest on võimalik, et sul pole enam usaldust. Sa oled haavunud ja vihane ja segaduses ja sa ei tea, mida teha. Meenutades seda, kuidas ma elasin läbi kohutavaid aegu oma abikaasaga, siis ma väga tahtsin – ja ma vean kihla, et ka teie tahate seda praegu –, et keegi juhiks mind välja sellest kohutavast paigast, kus ma olin. Paigast täis segadust, üksildast raevu. Ja sellest kaugemal oli igal pool lõputu, kõle kannatus. Kuid selle taga oli üksildase lapse kurbus, kes vaid tahab leida koduteed, just nagu ma tundsin end väikese tüdrukuna, kui mu vanemad viisid mind Coney Islandile ja kuidagi õnnestus mul välgukiirusel alati täiesti ära eksida.
Kuid siin on vaid üks erinevus. Kui olin laps ja ära eksisin, oli mul siiski kodu, kuhu tagasi tulla. Aga kui me tunneme, et ei saa enam kedagi usaldada, siis me ei tea, kas suhe saab enam toimida. Me mõtleme kogu aeg murelikult: mida ma peale hakkan? Kuhu lähen? Kuidas selle kõigega hakkama saan? Kõige rohkem mõtleme: saan ma seda inimest enam kunagi usaldada? Kuidas saaksin usalduse taastada? Ja isegi kui saaksin, kas ma üldse tahaksin seda suhet?
Kõigile neile küsimustele on vastused ja neid on lihtsam leida, kui arvata võid.
Annan sulle kõik, mida vajad, et leida oma vastuseid, nii et suudad näha, mis on sulle parim, ja viimaks sellest luupainajast üles ärgata.Ma tean, praegu tundub see võimatuna. Praegu tundub see nagu portselantassi kokkuliimimine, mille keegi on trampinud tuhandeks tükiks.
Kuid ma usun, et suudan aidata sul taastada usaldust, mille arvasid alatiseks kadunud olevat. Miks ma seda usun? Sest olen töötanud palju aastaid igasugustes suhetes inimestega, tegeledes igasuguste usaldamatustega, ja ma olen aidanud neil jõuda punkti, kus nad saavad jälle usaldada.
Ma ei ütle, et oleksin kogu siin pakutava abi ise välja mõelnud. Olen õppinud palju neilt, kes võitlesid ise reetmise tagajärgedega. Nad tegid palju vigu, kuid neile tuli ka suurepäraseid mõtteid. Nii et ma ei ütle selles raamatus sulle, mida teha. Ma näitan samasuguste inimeste edukust nagu sina ja ütlen: „Näed, tee, mis nemad tegid, ja sa tuled sellest läbi paremini, kui kunagi varem oli.”
USALDAMISE VALIMINE. Praegu olen väga rõõmus, et jäin oma abikaasa kõrvale, kui me rabelesime usalduse taastamise nimel. Kuid mina tegin selle läbi raskel viisil. See ei pea olema nii kohutavalt raske. Ma pole vahepeal mitte ainult enda vigadest õppinud. Olen õppinud ka nende lugematute inimeste kogemustest, kes on jaganud minuga oma lugusid, ja nende omadest, kes mulle appi tulid. See on raamat, mida ma meeleheitlikult vajasin, kui tegin läbi seda, mida sina praegu. Ma tean, kui rusutult sa end tunned. Ma tean, kui kohutavalt vaevavad sind seesmised konfliktid: sa tahad tagasi usaldust, mida pead kaotatuks, kuid mingi osa sinust ei usu, et sa saaksid end enam kunagi selle isikuga kindlalt tunda.
Ma ei tea, kas isiku usaldamisel, kes sulle haiget tegi, on mõtet, aga kui sa raamatu näpunäidete järgi otsustad, et võiks proovida uuesti usaldama hakata, siis võin aidata sul sinna jõuda. See nõuab pisut vaeva ja ma ei saa lubada, et see pole vahel valus. Aga kui sa tahad, et su suhe töötaks – ja osa sinust peab tahtma, kui sa seda raamatut loed – siis tuleb usaldus taastada.
KUIDAS MURTUD USALDUS PARANEB? Nii et kuidas me seda teeme? Kuidas usaldust taastada? Lähme kõigepealt tagasi reetmise enda juurde. Reetmine on see, kui sa ei arvesta teise inimesega, kes sinu peale loodab. Kui keegi lubab minuga lõunale tulla ega ilmu välja, siis tunnen end reedetuna, kuigi ainult pisut. See on reetmine, sest ma tunnen, et kui ma talle tähtis oleks, ei veaks ta mind niimoodi alt. Tema mitteilmumine tähendab, et ta ei arvesta minuga, sest – mis muul põhjusel see olla võiks? – ma polnud talle küllalt tähtis. Iga kord, kui kohtleme kedagi, nagu ta poleks tähtis, tunneb ta pisut pettumust ja reedetust.
Suures plaanis pole unustatud lõuna nii tähtis asi. Ta vabandab ja ehk parandab