Mäeküla piimamees. Eduard VildeЧитать онлайн книгу.
teada, ta ise ka mitte! Siis aga: mõni kivi öösel aknast – õnn veel, kui mitte tükk tina – või punane kukk katusele! Neid ei või kunagi uskuda, mitte kunagi täiesti uskuda ja usaldada – neil on ikka üks vimm meiesuguste peale! Nii aga: kui kõik on õiguslik ja seaduslik, kui kogu vahekord on legaliseeritud – hakaku siis veel üks ühele või teine teisele hõlma! Siis võib haljas riistake öölaua sahtlis kas või laadimata seista.
Teadagi, selle eest tuleb temale tasu anda. Tal peab sellest tulu olema – temal nagu teiselgi. Huvide tasakaalus sisaldub rahu tagatis.
Kremer polnud aga veel sugugi selgusel, kuidas seda asjakülge korraldada. Ta võttis endale aega ja pidas aru. Ning jällegi pääses Ormuzd tema rinnas Ahrimani üle võidule.
Väljudes eeldusest, et tasuandja ei ole rikas, hakkas ta kavatsusega kaunis madalast peale. Rent kinkida, nagu Radeck kuuldavasti? – Aga seal oli täistalu, siin ainult kuuendikkoht. – Külast siis kuuepäevane? –
Aga neid oli tal ainult kolm ja ühegi rendileping ei lõppenud nii pea. –Mõisa võtta. – Peetri asemele kutsariks ja tallipoisiks, – muidugi parema palgaga? – Aga naisemehe korter puudub, – alttoa paar kambrit on neid paginal täis, paarisid, vallalisi ja lapsi; pesuköögiga ühendatud vihusaunaski elab üks poiss lese emaga.
– Kahju, et kõrtsi ei ole – jaa, sellest on kahju! Mis siis viga oleks: päris tavalise rendiga sisse – näe, külamees pealegi! Aga mis parata – naabervalla kõrts otse piiri peal ja kirikutrahter mitte kaugel teisel pool!
– Või teeme ehk sulaga? – Kõige lihtsam, kõige puhtam – mis? Kuid ei! Sellele mõttele tõugati kohe vastu, ja tugevasti. Näiks ju nagu kaup – nagu öine kaup linna uulitsal või teatud asutises. Ei, seda mitte, ei kummalegi sula – ei kummalegi paljalt pihku, leidub teisigi vorme!
– Ja ülepea, Ulrich: ara ole naljakas, ara tingi! Sa pole rikas, aga ka mitte vaene või ihne. Määra neile, mis nad õnnelikuks teeb – õnnelikuks ja tänulikuks!
Aga mida siis näiteks?
Neh, hm – kuuluta kohad sügisel müügile! Tahtsid seda küll alles paari aasta pärast teha – nende endi palvel –, nad on siin ju kõik nii kõhnakesed, aga võid ka kõhe, see on sinu õigus. Ja siis üks kingitusena noorpaarile – minugipärast üks väiksemaist! Sest vähemalt pooltest vanadest ostjaid ei saa, see on kindel.
Nõu meeldis vanahärrale ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. Mis siis, kui ühendusel pidet ei ole? Kui aasta või paari pärast – ükskõik mil põhjusel – lõpp tuleb! Nemad kui mina – inimesed oleme kõik kolm –
Kuid selsamal pilgul pisteti Kremerile midagi pähe, mis ta silmad suureks vedas ja käe põlve peale laskis laksuda. Ise kähvas istmelt.
Korras. Ainult nõnda. See on alus, mis kannab.
Ja ta meelest oli, nagu avaneks uks ja sisse astuks tuttavalt ja koduselt naeratades see suur laps. Nii oli aus. Teol oli kõrgustki. Mitte igaühe hoolde ei usta säärast elusoont, pealegi rahalise tagatiseta, sest kust ta seda võtakski. Otse hea õnne peale, täie riisikoga! Asi nõuab nimelt enam annet ja oskust, kui pealtnäha võiks arvata, ja Tõnu, tossike – aga olgu – meie mestame!
Ja nende külg! – Ma usun (härra von Kremer naeris ja vaatas kentsakalt paremale ja pahemale poole) – ma usun, et nad võivad rahul olla, kui nad pilgu Jaani peale löövad! Nad võiksid tänulikudki olla – jaa, tõepoolest, seda nad võiksid! –
Ta hakkas tõeleidja ärevusel nurgast nurka sammuma, käed püksi–taskuis ja turi kõrgel; mõned üksikkarvakesed pealael mänglesid tuule liigutusel. – Teadagi, aate teostusel on oma kisud, ja kaunis tüsedad. Jaanile tuleb kautsjon tagasi maksta – kautsjon ja ettevõetud raha. Viimast võib ehk vähehaaval kohe hakata kahandama, ja kui sügisel rikkam rüpp, siis oleme jüripäevaks tasa. Kuid kautsjon – see nõuab iseäralikku operatsiooni, ja mitte kerget – paraku mitte kerget. Aga olgu – meie võtame selle ohvri kanda!
Ta jäi peegli ette peatuma ja vaatas julgelt teisele Kremerile silmi. Ta tundis, et nende vahel nüüd üksmeel valitseb. Ja selsamal seisul täiendas ta oma mõttekäigu lõpule.
– Jaan muidugi läheb ära, siis annan Kuru kuuendiku neile. See oleks veel pealekauba. Selle peale on mõnigi maias olnud. – Ja kui ma veel edaspidi lehmi rohkendan, siis – naa, ühesõnaga: Der Vorhang kann aufgehen!5
Ta võttis kepi ning kübara ja läks jalutama.
Aga eesriie ei tõusnud ja Tõnu ei ilmunud. Puudus kutsuja. Kremer lükkas kutse päevast päeva edasi, teadmata, mis põhjusel. Ehk olgu siis sellel, et homme parem näis kui tänaja ülehomme veelgi parem.
Ühel hommikul silmas ta männiku all Tõnu ja hüüdis teda. Aga kui mees tuli, polnud hüüdjal midagi öelda.
“Ah tühja – meelest läks!”
Tõnu arvas, et ehk võlg, ja ütles: “Mis mul vajaka jäi kevade – eks ma tasu suvetööga ärrale ää.”
“Ei, ei, see oli miski muu asi,” vastas saks juba minekul. “Ehk astud üks õhta kunturi sisse, küll ma siis ütlen.”
Tõnu astus “kunturi” – see on Kremeri-härra kirjutuskabinetti – teise päeva õhtul sisse, tuli aga vist vara, sest saksal andis üsna mõelda, enne kui teadis peale hakataja siiski küsis ainult:
“Ah soo – kas sa Reemetiga kahaheina pärast juba rääkisid?”
“Reakisin küll.”
“No kust ta sulle lubas?”
“Eks ikke soost, kust mujalt.”
Vanahärra vahtis aknast välja ja mõmises midagi, kuuldus peaaegu nagu: “Võiksid kõrgemastki saada”, kuid selle peale vanduda ei võinud Tõnu mitte. Ja siis ütles ta korraga:
“Kuule, Tõnu, sa võiksid õige sügise mõisa põldude ligidalt kõik berberitsipõõsad välja juurida. Särgvere ärra luges ühest raamatust, et need olla viljale väga kahjulikud. Neist akatagi kõrreviljale see roostehaigus külge.”
“Aga sügise tulevad korudnikud linnast ja maksavad marjade eest ärrale raha.”
“Ah need kurgisoolajad? Mis nad raiped mulle maksavad? Kahju kümme korda suurem. Võid jo peale akata, kui nad tänavu ära on käinud. Aod võta omale.”
See oli kõik. Ja sügiseni palju aega. Tõnu ei mõistnud, mis häda tal nende paburitsidega juba praegu oli.–
Järgnevad päevad elas Ulrich loiult imelikus umbses tusas. Ta ei saanud endast aru, midagi temas pidi asemelt ära olema. Kõik oli joones, ja ometi mitte! Süda oli valmis, ja ometi mitte! Ta ei näinud enam mingit näppu, ei hoiatavat ega ähvardavat, ja tammus siiski paigal. Mis see võis olla, mis see veel võis olla?
Häbenes ta neid? Neid mõlemaid ja muid?
Ei, vastas ta naeratusega, mis põlgusest liiga kaugel ei olnud. Nemad ja nad kõik siin – nad võisid temast mõelda, mis tahavad, see ei teinud talle sooja ega külma. Nende pärast oli ta ennegi olnud ja teinud, kuidas ja mis ise heaks arvas, muidu peaks ju hobuseid ja vareseidki häbenema. Kolm hinge ainult ei tarvitsenud seda teada – need kolm Särgveres – need kolm pingviini, ja neid teadmatuses hoida ei võinud ju raske olla.
Aga Kremeri-härra istus lahtisel aknal ja meeliskles edasi, ehk küll kõik joones oli, ja tema mõtlemisel ep olnud enam õiget sigi, sest et kukulind kapsaaia taga varsti vaiki jäi. Vist lendas see jälle kuhugi ööbiku asemele, ergutust laulma mõnele muule visavõitu peale.
Kuid käolegi tuli asemik.
Aga see ei laulnud, vaid naeris.
Ta möhitas all soos naerda, nagu näeks ta sealt mõnd ennenägemata narri.
Mäeküla saks pidas teda esiti linnuks, sokuhäälega linnuks, hakkas aga viimati uskuma, et see on inimene – inimene või mõni temasarnane elukas. Ta arvas temas sagripead ja kikkhabet,
Eesriie võib avaneda (sks. k.)