Käsk tappa. James DashnerЧитать онлайн книгу.
on mägi,” teatas Konn, ilma et oleks pidanud. „Mida …”
See oli esimene kord, kui Mark üht neist hiiglaslikest lendlaevadest pärast päikeseplahvatusi nägi, ja see vaatepilt oli ehmatav. Tal ei turgatanud pähe ühtki põhjust, miks peaks mägi – mis on katastroofist puhtalt pääsenud – mäetippude vahel lendama. Aga seal ta ometigi oli, suur, läikiv ja ümmargune, sinised põtkurid tuliselt ja lärmakalt põlemas, kui laev asunduse keskpaika laskus.
„Mida see siin teeb?” küsis Trina, kui nende väike seltskond kitsastel teedel jooksis, järgnedes mäele. „Nad on jätnud varud alati suurematesse asundustesse, näiteks Asheville’i.”
„Võib-olla …” alustas Misty. „Võib-olla nad päästavad meid või midagi? Viivad meid mujale?”
„Ei mingil juhul,” ühmas Darnell. „Seda oleksid nad juba ammu teinud.”
Mark ei öelnud midagi, joostes grupi tagumises otsas, ikka veel pisut jahmunud hiiglasliku mäe ootamatust saabumisest. Teised viitasid muudkui mingisugustele müstilistele nendele, kuigi keegi ei teadnud, kes need nemad on. Oli olnud märke ja kõmu, et koondumas on teatav keskvalitsus, kuid ei mingeid uudiseid, mida võiks kaugeltki tõsiselt võtta. Ja kohe kindlasti ei mingit ametlikku kontakti nendega. Oli tõsi, et varusid ja toitu toodi Asheville’i ümbritsevatesse laagritesse ja sealsed inimesed jagasid neid tavaliselt ümberkaudsetega.
Mägi peatus eespool, sinised põtkurid alla suunatud, hõljudes umbes viieteistkümne meetri kõrgusel keskplatsi kohal, milleks oli üldjoontes ruudukujuline ala, mis oli asundust ehitades tühjaks jäetud. Grupp tõstis tempot ja saabus väljakule, leides eest juba kogunenud rahvasumma, inimesed vahtimas üles lendava masina poole, nagu oleks see mingi müütiline elukas. Mürina ja pimestava sinise valgusega see ju seda peaaegu oligi, eriti pärast nii pikka aega, mil nad nägid viimati mingit märki kõrgtasemel tehnoloogiast.
Enamik rahvast oli kogunenud väljaku keskele, nägudel ootus ja ärevus. Nagu oleksid nad kõik jõudnud samale järeldusele – et mägi tuli neid päästma või vähemalt häid uudiseid tooma. Aga Mark suhtus sellesse ettevaatlikkusega. Pärast möödunud aastat oli ta liigagi mitmel korral õppinud, et ei tasu liialt loota.
Trina sakutas teda varrukast ja naaldus temaga rääkima. „Mida see masin kavatseb? Siin pole maandumiseks piisavalt ruumi.”
„Ma ei tea. Pole mingeid silte ega midagi, mis ütleks, kelle mägi see on või kust see tuli.”
Alec oli lähedal ja tal õnnestus kuidagi nende vestlust üle põtkurite mühina kuulda. Tõenäoliselt oma ülivõimsa sõdurikuulmise abil. „Räägitakse, et nendel, mis Asheville’i varusid viivad, on suurte tähtedega kirjutatud PJK. Plahvatusjärgne Koalitsioon.” Ta vaat et karjus. „Imelik, et sellele pole midagi kirjutatud.”
Mark kehitas vastuseks õlgu, teadmata, kas Aleci info tähendas midagi või mitte. Ta taipas, et oli millegipärast täielikus hämmingus. Ta tõstis taas pilgu, mõtiskledes, kes küll võis sellel alusel viibida ja mis eesmärgil. Trina pigistas Markil kätt ja poiss vastas samaga. Nad mõlemad higistasid.
„Võib-olla on seal Jumal,” sõnas Konn kõrgel häälel – ta kõlas alati nii, kui karjus. „Tuli ütlema, et tal on selle päikeseplahvatuste värgi pärast kahju.”
Mark märkas silmanurgast, kuidas Darnell hingas sisse, suu avanemas, arvatavasti selleks, et Konnale midagi naljakat vastu öelda. Kuid teda katkestas poole pealt ülevalt kostev vali väändumise hääl, millele järgnes mürin ja hüdraulika kriiksumine. Mark jälgis hämmeldusega, kuidas suur ruudukujuline luuk hakkas mäe all avanema, pööreldes hingedel, et rambina lahti vajuda. Sees valitses pimedus ning pisikesed tossuvined kerkisid õhku, kui ava suurenes.
Ahhetused ja hüüded levisid üle rahvasumma; käed olid üles tõstetud, sõrmed näitasid üles. Mark rebis hetkeks mäelt pilgu, et kõike hoomata, ja oli jahmunud aukartusest, mida enese ümber nägi. Neist oli saanud meeleheitlik rahvas, kes elas iga päev rusuva tundega, et järgmine võib jääda neile viimaseks. Ja siin nad kõik olid, vaatamas taevasse, justkui oleks Konna nali olnud midagi enamat kui nali. Paljude silmis oli igatsus, nagu inimesed tõsimeeli usuksid, et mingisugune jumalik jõud päästab nad. See ajas Markil südame pisut pahaks.
Uus ahhetuste laine levis üle väljaku ja Mark vaatas taas üles. Mäe pimedusest oli nähtavale ilmunud viis inimest, seljas riided, mis saatsid judinad üle Marki selgroo. Rohelised, kummist, raskepärased, ühest tükist koosnevad kombinesoonid, mis katsid võõraid pealaest jalatallani. Kombinesoonide peaosa küljes oli läbipaistev visiir, millest kandjad said läbi vaadata, kuid valguse ja kauguse tõttu oli Markil ilmvõimatu nende nägusid näha. Nad astusid ettevaatlikul sammul, jalas suured mustad saapad, mis olid tõmmatud üle rohelise materjali, kuni kõik viis ääristasid alla lastud luugi välisserva, jäik kehakeel reetmas pingutust, mida nõudis tasakaalu hoidmine.
Igaüks neist hoidis käes musta toru, justkui see oleks relv. Kuid torud ei sarnanenud välimuselt ühegi relvaga, mida Mark oli kunagi näinud. Need olid kõhnad ja pikad, jätkuga lõpus, mis jättis mulje, nagu oleks need mõne tööstusliku pumba küljest rebitud torustikuosad. Ja kui võõrad kohad sisse võtsid, tõstsid nad need toru moodi esemed üles ja sihtisid otse nende all olevat rahvast.
Mark märkas, et Alec karjus täiest kõrist, tõugates ja lükates inimesi, et neid eemale saada. Nende ümber vallandus kaos, kisa ja paanika, kuid Mark oli langenud transsi ja jälgis, kuidas kummalistes rõivastes võõrad ja nende ähvardavad relvad tungisid mäest väljapoole, samal ajal kui rahvas taipas viimaks, et need inimesed polnud küll kedagi päästma tulnud. Mis oli saanud sellest Markist, kes suutis kähku reageerida ja kes elas üle põrguliku aasta, kui plahvatused Maad räsisid?
Ta oli ikka veel tardunud ja vaatas pealt, kui ülalt vallandus esimene lask. Sähviv liikumine, kiire vilksatus, kui midagi tumedat, väikest ja kärmet ühest torust välja paiskus. Marki pilk jälgis selle teekonda. Ta kuulis õõvastavat mütsatust, pea pööramas kõrvale just nii palju, et näha, kuidas Darnelli õlast turritas välja umbes kaheteistkümne sentimeetri pikkune nool, kõhn metallvars sügaval lihases. Haavast immitses verd. Poiss tõi maha varisedes kuuldavale kummalise urahtuse.
See tõi Marki viimaks tagasi maa peale.
4. PEATÜKK
Õhk kaikus karjetest, kui paanikas inimesed igasse suunda pagesid. Mark kummardus ja haaras Darnellist, haakides küünarnukid poisi käte alla. Lendavate noolte hääli kostis vasemalt ja paremalt, need tabasid sihtmärke, innustasid Marki kiirustama, kustutama kõik muud mõtted peast.
Mark sikutas Darnelli, lohistades tema keha üle maapinna. Trina oli kukkunud, kuid Lana aitas tüdruku püsti. Nad mõlemad jooksid appi, haarates kumbki Darnellil jalast. Sünkroonsete ühmatuste taustal hiivasid nad poisi üles ja viisid väljakult, avarusest eemale. Oli ime, et keegi teine nende väikesest grupist polnud noolega pihta saanud.
Siuh, siuh, siuh. Müts, müts, müts. Karjatused ja langevad kehad.
Nooled ei lõppenud, vaid maandusid kõikjale nende ümber, ning Mark, Trina ja Lana liikusid nii kiiresti, kui suutsid, tassides Darnelli kohmakalt enese vahel. Nad möödusid puudest – Mark kuulis paari tugevat mütsatust, kui nooled okstesse ja tüvedesse maandusid – ja siis olid nad taas avaruses. Nad kiirustasid üle väikese lagendiku umbropsu ehitatud puuonnide vahelisse orgu. Inimesed olid igal pool, koputasid meeleheitlikult ustele, kargasid läbi avatud akende.
Siis kuulis Mark põtkurite mürinat ja soe tuul vuhises üle näo. Mürin valjenes, tuul tugevnes. Ta vaatas üles, järgides pilguga lärmi, ja nägi, et mägi oli asukohta vahetanud ja jälitas nüüd põgenevaid inimesi. Ta märkas Konna ja Mistyt, kes utsitasid inimesi kiirustama, hüüatused summutatud mäe mürast.
Mark ei teadnud, mida teha. Varju leida näis parim variant, kuid liigagi paljud üritasid sama teha ja kui nad püüaksid selles kaoses Darnelli pukseerida, lõpeks see nende jalge alla trampimisega. Mägi peatus taas, kummalistes kombinesoonides võõrad tõstsid uuesti relvad ja avasid tule.
Siuh, siuh, siuh. Müts, müts,