Vallimäe neitsi. Jaak JärvЧитать онлайн книгу.
oma õpetaja, küllap ma temaga toime saan.“
Nad olid käies Valuoja äärde jõudnud, mis varememägede lõuna poolt küljest alla järve poole jookseb. Albert otsis niiske oja kalda päält kuu- ja ehavalguse kasinal paistel mõne lillekese, mis sääl lõunapäikese meelitusel oma nuppusid juba lahti oli ajanud, pistis siis toodud lilled Hildale rinda ja küsis: „Ütle nüüd, kallim, kas sa tahad elutee käimiseks minu käekõrvale astuda, nüüd, kus minu vanemad seda ära on keelanud – kas sa tahad oma vanematest ja kodumaast lahkuda ja võõrausulise mehega võõrale maale elama minna!“
Hilda oli vait. Viimaks kostis ta: „Mina olen juba ütelnud, et ma ei tohi seda, aga et sa enesel iseseisva seadusliku õiguse ütled olevat vanemate keelu vastu teha, siis kordan: ma tahan sinu seltsis minna ka kõige sügavamasse hädasse, sest sinu seltsis ei või ma häda tunda – sinu seltsis on ainult õnn.“
Nagu unes vajus ta Alberti rinna najale – õnnelikult naeratades, äraseletamatus õnnetundmuses vaatasid tema silmad üles Alberti silmadesse ja tasane, pehme hääl sõnas: „Minu tulevane mees…“
Ta tegi ennast kallima kaisust lahti ja astus oja äärde, pesi enda käsi ja rääkis: „Nüüd on tehtud, minu käed on puhtad, mina olen valmis üksinda maailma ära kaduma, aga sinu kindel tahtmine, Albert, hoidis mind tagasi, sidus mind sinu külge kinni. Sinule olen ma siin sõnakuulelik olnud, mitte oma lõhkevale südamele. Sina julgustasid mind seega: Rootsi riigi seadus ei keela. Ka mina olen Rootsi riigi alam, ma võisin siis sinu tahtmist tähele panna.“
Albert võttis ta uuesti käekõrvale. „Nüüd lähme koju ja homme valmistame kohe laulatuse vastu. Kolme päeva pärast oleme ühendatud.“
„Seda ei pea saama!“ hüüdis hääl puhmaste tagant. „Meie oleme kõike kuulnud!“
Albert ja Hilda nägid kaht inimesekogu eemal mäekülje pääl puude vahel ülespoole minevat, üks meeste-, teine naisterahvas.
„Needsamad, keda ma natukene aega enne sinu tulekut mägedes eemal nägin,“ rääkis Albert. „Aga las nad kuulda ja teha, mis tahavad, pole sellest viga. Ma tunnen juba teie kirikuõpetajat; muud ei ole meil vaja kui teda ja temaga saame vististi valmis. Esiti räägib ta ehk küll vastu, aga täiekäeline palve mõjub ka midagi. Ja kui tema tõesti mitte ei taha laulatada, siis võime ka ilma selleta siit lahkuda ja Rootsis endid ühendada lasta, kui aga sinu vanemad seega rahul on.“
„Vististi on nad rahul,“ kostis Hilda. „Nad on juba mitu korda meie nõu kohta ütelnud: üks Jumal ja üks jumalasõna olevat luteri kui ka katoliku usul, kuid inimene pidavat selle jumalasõna järele õigesti ja hästi elama.“
Nad läksid ümbert mäe koju, Hilda köstrimajasse vanemate juurde, Albert südalinna oma majasse. Jumalaga jättes tulid Hildale uuesti pisarad palgele. Mitmesugused ägedad tundmused kohasid tema noores, lapselikus südames, kuum rõõm ja õnn, äkiline elumuutus, äkiline lahkumine vanematest ja lapsepõlve kasvukohast, teadmata tulevik, Alberti vanemate kange keeld – see kõik tegi tema mõistuse nagu segaseks ja oma imelikus tundmustesegaduses kuulis ta ikka nagu Alberti trööstisõna oma kõrvus helisevat: „Hilda, ära nuta!“
Pulmasõit
Kõik ilm hingas vaikses unerahus, ükski silm ei valvanud väikses Viljandi linnakeses, aga Hilda – tema silmale ei saanud sel ööl uneviirastustki. Tema oli õnnelik – ta süda tuksus õnnetundel nii kuldavalt, et ta ise seda peaaegu kartma hakkas – ja ta ei saanud aru, mispärast ta magada ei tahtnudki, kuna ta ennast üsna väsinud teadis ja tundis olevat.
Öö oli möödas. Hilda talitas jälle oma majatöös nagu ennegi, kuid vaiksem oli ta kui enne ja tööd tikkusid tal käes segi minema. Varsti oli ka majasõber Albert Gamla sääl, misläbi Hilda küll elavamaks ja rõõmsaks muutus, talitustega aga mitte kindlamale joonele ei saanud.
Kui elatanud köstriisand noore kaupmehe kindlat nõu äkiliste pulmade ja ärareisimiste pärast kuulis, kohkus ta esiti küll ära ja püüdis temale pühakirja järele mõne manitsemise ja järelemõtlemise sõna ütelda, aga Alberti kindel ja südi olek ning ka tema enese pikem meelisklemine avatlesid teda aegapidi teistele mõtetele. Päälegi oli tema teatus käes. Et rikas väimees teda ka vanaduses kõiksuguste eluraskuste ja puuduste vastu kaitseb, ja au ning tähtsus nii rikka ja kuulsa, nii hää ja ilusa mehe äiataadiks saada kohe näpupäält, oli veel päälekauba. Oli ju Albert Gamla sel ajal Viljandi linnakeses üsna esimene mees ja sellele pidi tema oma tütart keelata tahtma! Ei iial! Et laulatus ja kaugele rändamine kohe järsku tulid, see oli kõrvaline asi. Päälegi oli tütar ise ka kahel käel valmis, seda teadis isa juba mitu aega, ja ema tundis ennast veel kõige enam austatud olevat. Tal oli nüüd kui kõige tähtsama tütre ema üle maa, sest kõikide teiste neidude ja preilide hulgast oli tema tütar see ainuke, kelle rikas ja ilus kaupmees ja mõisnik omaks oli valinud. Köster õnnistas siis oma lapsi rõõmusilmaveel ja soovis neile kõige rohkemat Jumala õnnistust. Ka lubas õpetajaga rääkida, et see laulatamisega takistust ei teeks.
Kaks päeva hiljem oli ühe suurema Viljandi linna maja ümber rohkesti rahvast koos. Maja aknad ja uksed olid noortest lehtedest punutud vanikutega kenasti ehitud ja kõik nähtav tunnistas pidulikku olekut. Pidurahvast polnud aga palju kuskil näha ja kedagi tähtsamatest inimestest ei nähtud ka linna sõitvat. Alles õhtul, kui tuled juba akende pääl särasid, tulid mõned alampoolsed pidulised ja viimaks sõitis ka kohalik kirikuõpetaja ukse ette. Majast tuli köster õpetajale vastu ja läks temaga sisse. Varsti tõusis õpetaja laua tagant üles, seepääle astusid kaks noort inimest, üks meeste-, teine naisterahvas – Albert ja Hilda – käsikäes teisele poole lauda õpetaja vastu. Mõlemad olid oma aja moodulistes nägusates ehetes. Kõik oli peenike ja kena, kuid üleliigset ilu ja kalliskivide sära ei olnud näha. Pääle peenikese valge siidkleidi ei olnud Hilda juures palju muud suuremat ehet näha kui aga ilusaist lehtedest pärg tema valkjaspruunikate juuste pääl.
Laulatus oli möödas ja õpetaja kohe ära sõitnud. Ta tundis ja teadis enesel põhjust olevat mitte kauaks sinna jääda. Ja pulmamaja oli üsna vaikne, ei muusikakõla ega tantsimismüha, kuid noorpaar oli õnnelikum kui sagedasti muusikahääle helinal ja rõõmsate tantsijate kahinal. Paar tundi hiljem oli pulmamaja pidulistest tühigi, köster ja ta emand läksid ka ainult kahekesi koju ja Hilda ei tulnud enam neile järele. Vanakesed olid küll õnnelikud oma laste õnne üle, aga siiski tikkus ka igavus ja peaaegu kurbus neile vaeva tegema: nemad ei leidnud enam oma majatalituse kallal noort Hilda nobedat kätt, ei näinud tema lahket, viisakat olemist, ei maitsnud tema puhast lapselikku armastust. Nagu inglikene oli Hilda elatanud vanemaid, rõõmustanud ja aidanud, oli nende meelt lahutanud ja neile nende elu õnnelikuks ja armsaks teinud. Aga nüüd oli igavus ja tühjus tema asemel ja väikene koerakene ulis igal õhtul haledasti, kui ta nägi, et hää Hilda koju ei tulnud.
Ligi paar nädalat läks veel mööda, enne kui Albert Viljandis oma poe ja maja müümisega valmis sai. Ka oma mõisa Pilistvere kihelkonnas oli ta rendi pääle andnud, kuna see seniajani ühe ustava valitseja ülevaatuse all oli seisnud. Siis tahtis ta veel enne päris ärareisimist Tartusse sõita, kus tema kaubatoimetusel rahaasju õiendada oli. Ta jättis Hilda südamest jumalaga, palus teda ettevaatuste pärast mitte ilma teenri ega vanemate seltsita üksi olla, lubas mõne päeva pärast tagasi tulla, et siis jäädavalt ära reisida. Hilda lahkus raske südamega oma palavasti armastatud mehest, soovis temale kõigest hingest õnnelikku teekäiku ja rutulist tagasisaamist. Albert ihaldas enesele edasisaamiseks tuuletiibu, ta tahtis nii kiiresti kui iganes võimalik on, jälle tagasi saada. Pikasillal tuli talle üks neljahobusetõld vastu; tõllaaknast nägi ta üht tundmatut inimest välja vaatavat ja kedagi teist, keda Albert mitte ei näinud, kuuldi tõlla sees rääkivat: „Väga mõnus! Õnn tahab tõesti hää olla.“ Albert lõi kahtlema, kas ehk see sõna tema külge ei puutu, ja seepärast küsis ta kutsarilt, kuhupoole nad sõitvat. „Pärnusse, ikka Pärnusse, härrakene.“ Ta sõitis rutuga edasi ja, kui ta Tartusse sai, siis hakkas ta kohe oma asju toimetama, aga vanemate juurde ei tahtnudki ta sisse minna, arvates, et sellest ei temale ega neile hääd ei või tulla.
Kaks päeva oli Alberti ärasõitmisest möödas. Hilda hakkas teda juba tagasi ootama, ta kartis,