Northangeri klooster. Jane AustenЧитать онлайн книгу.
Valule”.
Selles osas oli tema haridus küllaldane ja paljudes teistes valdkondades tegi ta suuri edusamme: ta küll ei osanud sonette kirjutada, ent suutis end neid lugema sundida; ja ehkki polnud erilist lootust, et ta mängiks klaveril enda loodud prelüüdi, mis kõik külalised vaimustusse viiks, suutis ta ometi teiste esinemist kuulata, ilma et oleks ära väsinud. Tema kõige suurem vajakajäämine oli kunstiande puudumine – ta ei osanud põrmugi joonistada, isegi mitte nii palju, et ta oleks suutnud ennast reeta oma armsama profiili joonistades. Selles osas ei vastanud ta põrmugi kangelannadele esitatavatele nõudmistele. Antud ajahetkel polnud ta aga oma puudusest teadlik, kuna tal polnud armastatut, keda joonistada. Ta oli saanud seitsmeteistkümneaastaseks, ilma et oleks kohanud kas või ühteainsatki meeldivat noormeest, kes oleks temas õrnu tundeid äratanud; ta polnud kelleski süüdanud tõelist kirge ega olnud äratanud isegi mitte imetlust, mis poleks olnud väga mõõdukas ja mööduv. See oli tõepoolest kummaline! Kuid kummalistele asjaoludele on enamasti võimalik leida seletust, kui üritada nende põhjuseid erapooletult välja selgitada. Morlandite naabrite seas polnud ainsatki lordi .isegi mitte baronetti. Nende tuttavate seas polnud ühtegi perekonda, kes oleks enda hoole alla võtnud ja üles kasvatanud juhuslikult oma ukselävelt leitud poisi; mitte ühtegi noormeest, kelle päritolu oleks jäänud saladuseks. Tema isa polnud kellegi eestkostjaks ja valla skvaieril polnud lapsi.
Ent kui noor daam on sündinud kangelannaks, ei saa neljakümne naabri vajakajäämised teda takistada. Mingil viisil peab elu teda kangelasega kokku viima – ja viibki.
Mr Allenil, kelle valdused paiknesid suuremalt jaolt Wiltshire’s, Fullertoni küla ümbruses, kus elasid Morlandid, kästi sõita Bathi oma podagrat ravima; ja tema abikaasa, heasüdamlik naine, kes oli miss Morlandisse kiindunud ning taipas tõenäoliselt, et kui noorel daamil pole võimalik omas külas seiklustesse sattuda, peab ta neid mujalt otsima minema, kutsus Catherine’i endaga kaasa. Mr ja mrs Morland olid meeleldi nõus ning Catherine oli üliõnnelik.
II PEATÜKK
OLEME juba öelnud üht-teist Catherine Morlandi välimuse ja vaimuannete kohta ajal, mil ta oli astumas vastu kõigile neile ohtudele ja raskustele, mida kuus nädalat Bathis elamist endaga kaasa tooma pidid. Siiski tuleks kindluse mõttes ühtteist lisada, juhuks kui järgmised leheküljed ei peaks lugejale tema iseloomust küllaldaselt täpset pilti andma. Catherine oli hella südamega, rõõmsaloomuline ja avameelne; talle polnud omane ei teesklus ega ka upsakus; ta oli just vabanenud noortele tüdrukutele omasest kohmakusest ja häbelikkusest; tema välimus oli meeldiv ja parematel hetkedel võis teda ilusakski pidada; ja nagu enamik seitsmeteistkümneaastaseid naisolevusi, teadis ka tema nii vähe, et teda võis vabalt rumalaks nimetada.
Oleks loomulik eeldada, et lahkumistunni lähenedes haarab mrs Morlandi emasüdant ülim ärevus. Teda peaksid vaevama tuhanded eelaimused õnnetusest, mis tema armastatud Catherine’i selle kohutava lahusoleku ajal tabada võivad, ja ta peaks paar viimast koosveedetud päeva pisaratesse uppuma; ning loomulikult peaks mrs Morland elukogenud naisena viimasel vestlusel oma buduaaris jagama tütrele ülimalt olulisi ning kasulikke näpunäiteid. Ta ei peaks leidma rahu enne, kui on hoiatanud tütart aadlimeeste ja baronettide eest, kellel on kombeks viia noori daame üksildastesse maamajadesse. Kas võiks lahkumist teisiti ette kujutada? Ent mrs Morland teadis lordidest ja baronettidest nii vähe, et tal polnud aimugi, kui pahelised nad kõik on, ja seetõttu ei osanud ta kahtlustadagi, et nad võiksid tema tütart kuidagi ohustada. Mrs Morlandi hoiatused piirdusid meeldetuletustega: „Catherine, palun sind, hoolitse selle eest, et su kurk oleks korralikult soojas, kui sa õhtul ballisaalist tuled; ja ma soovin ka, et sa oma kulutuste üle mingitki arvet peaksid; siin on sulle selle tarvis märkmik.”
Sally, või õigemini Sarah (sest milline ennast suursuguste isikute kilda arvav noor daam poleks jõudnud kuueteistkümnendaks eluaastaks nii palju kui võimalik oma nime muuta?), pidi olude sunnil etendama oma õe südamesõbra ja usaldusaluse rolli. Ent nii hämmastav, kui see ka polnud, ei nõudnud ta ei seda, et Catherine talle iga päev kirjutaks, ega võtnud talt ka lubadust kirjeldada iga uue tuttava iseloomu ega anda üksikasjalikult edasi igat huvitavat vestlust, mis Bathis aset leida võib. Õigupoolest suhtusid Morlandid sellesse tähtsasse reisi nii mõistlikult ja rahulikult nagu tavalist elu elavad, tavalise tundemaailmaga inimesed ikka – nad ei paistnud sugugi tundvat kõiki neid peenekoelisi õrnu tundeid, mida kangelanna esimene lahusolek perekonnast ometi esile kutsuma peaks. Selle asemel et teatada tütrele piiramatust krediidivõimalusest pangas või vähemalt pista talle pihku sajanaelane rahatäht, andis isa Catherine’ile üksnes kümme gini ja kinnitas, et vajaduse korral saab tütar raha juurde.
Selliste vähelubavare tulevikuennete all jäeti hüvasti ja reis algas. Nagu eeldada võiski, kulges see rahulikult, sündmustevaeselt ja turvaliselt. Nende vastu ei tundnud huvi ei röövlid ega tormid ja ette ei tulnud ainsatki õnnelikku juhust, mille abil nad oleksid võinud tutvuda kangelasega. Mrs Allen kartis küll, et on oma puukingad võõrastemajja unustanud, ent tema hirm osutus õnneks alusetuks – ja see jäigi kogu reisi kõige täbaramaks vahejuhtumiks.
Nad jõudsid Bathi. Catherine’i südant täitsid rõõm ja elevus; tal oli väga palju vaadata nii linna silmatorkavalt kenas ümbruses kui ka hiljem tänavatel, mida mööda nad hotelli sõitsid. Ta oli selle reisi ette võtnud kindla kavatsusega õnnelik olla ning tundiski ennast juba õnnelikuna.
Peagi olid nad end Pulteney Streetil mugavas üürikorteris sisse seadnud.
Nüüd on saabunud sobiv hetk tutvustada mrs Allenit pisut lähemalt, andmaks lugejale võimaluse ära arvata, mil moel võib ta meie loo käiku kurvemaks muuta ning milline on tema roll kõigis vaest Catherine’i tabavates õnnetustes, mis neiule, nagu kord ja kohus, viimases köites osaks saavad ja ta meeleheitele viivad. Kas ilmutab mrs Allen ettevaatamatust, käitub vulgaarselt, muutub armukadedaks, varastab Catherine’i kirjad, hävitab tema reputatsiooni või viskab ta tänavale?
Mrs Allen esindas seda arvukat naisetüüpi, kes ei ärata muid tundeid peale imestuse selle üle, et maailmas on leidunud mees, kes on teda kosimise vääriliseks pidanud. Ta polnud ilus, tal polnud mingeid vaimuandeid, seltskondlikku lihvi ega häid kombeid. Kuidas küll kosis mõistlik, intelligentne mr Allen naise, kelle ainsateks voorusteks olid suursuguse daami hoiak ja mõttelage meelelaad ning kes oli vaikne, rahulik ja enamasti heas tujus. Mõnes mõttes oli ta ülimalt sobiv isik noore daami seltskonda viimiseks, kuna talle endale meeldis kõikjal käia ja kõike näha sama palju kui noortele neiudelegi. Rõivastumine oli tema kirg. Talle valmistas süütut rõõmu näha välja elegantne; ja nii ei saanudki meie kangelanna suurilmaellu sukelduda enne, kui oli kulutatud kolm või neli päeva selgitamaks välja, mida enamasti kantakse, ja tema saatjadaam oli endale muretsenud viimase moe järgi õmmeldud kleidi. Ka Catherine tegi mõned ostud ja kui kõik need asjad korda olid aetud, saabuski see tähtis õhtu, mil meie kangelanna viidi suurde ballisaali. Juuksed parima juuksuri poolt lõigatud ja soengusse sätitud, nägi ta hoolikalt rõivastatuna nii mrs Alleni kui ka tolle toatüdruku arvates välja täpselt selline, nagu peab. Sellest julgust saanud, lootis Catherine, et tal õnnestub pääseda kriitikast; mis imetlusse puutus, oleks see muidugi olnud ülimalt teretulnud, ent ta parem ei hakanud sellele lootma.
Mrs Allenil kulus rõivastumisele nii palju aega, et nad jõudsid ballisaali üsna hilja. Hooaeg oli haripunkti jõudnud, ruum rahvast täis ning daamidel õnnestus ennast vaid läbi häda sisse nihverdada. Mr Allen aga tõmbus kohe kaardimängutuppa ning jättis oma kaaslannad omapead tunglemist nautima. Mrs Allen tegi endale ukse ees tunglevate meeste seas nii kiiresti teed, kui ohutus lubas, muretsedes küll rohkem oma uue kleidi ohutuse kui protežee mugavuse pärast; ent Catherine püsis mrs Alleni kõrval ning hoidis tal nii kõvasti käest kinni, et kellelgi ei õnnestunud teda tunglemise käigus kaaslasest lahutada. Kuid tema suureks hämmastuseks ei jäänud rahvast vähemaks ka siis, kui nad saalis edasi liikusid; pigem vastupidi; tema oli aga kujutlenud, et kui nad kord juba uksest sisse pääsevad, on neil lihtne leida istekohti, kust oleks mugav tantsimist pealt vaadata. Kaugel sellest; ja ehkki neil õnnestus kestvate pingutuste järel saali ülaosasse pääseda, leidsid nad end ikka samast olukorrast: nad nägid vaid mõnede tantsivate daamide soenguid kaunistavaid kõrgeid sulgi. Ent nad liikusid edasi: silmapiiril