Vaht. Emile ZolaЧитать онлайн книгу.
augu.
„Kas teie keelasite Adèle’il homseks kreemi valmistada?” päris naine viimaks.
Lõpuks söandas jahmunud mees pea tõsta. „Kes, kas mina, kullake?” „Teie muidugi eitate nagu alati… Miks ta siis ei teinud kreemi, mida ma käskisin teha? Te ju teate väga hästi, et homme enne külaliste tulekut lõunatab meie juures onu Bachelard, kellel on nimepäev. Kahjuks langeb see kokku minu vastuvõtupäevaga. Kui kreemi ei ole, siis tuleb tellida jäätist ja jälle viis franki tuulde lasta!”
Mees ei üritanudki end õigustada. Söandamata tööd jätkata, hakkas ta sulepead käes keerutama. Valitses vaikus.
„Homme hommikul,” jätkas proua Josserand, „võtate vaevaks Campardonide poole minna ja neile viisakalt meelde tuletada, et me ootame neid õhtuks enda poole. Täna jõudis ka see noormees nende juurde kohale. Paluge, et nad temagi kaasa võtaksid. Kas kuulete: ma tahan, et ta tuleks.”
„Mis noormees?” „On üks noormees, selgitamine läheks liiga pikale… Ma uurisin järele. Ma pean igast õlekõrrest kinni haarama, sest teie ju jätate need lollikesed tütred minu kaela peale ja nende mehelepanek huvitab teid niisama vähe kui mullune lumi!”
Selle mõtte juures lahvatas ta viha uue jõuga. „Näete ise, ma pean vastu, ehkki see on mind surmani ära tüüdanud! Ei ühtki sõna, härra, või ma lähen endast täiesti välja.”
Mehe suu jäi lukku, ent proua läks ometi endast välja. „Lõppude lõpuks on see lihtsalt talumatu! Ma hoiatan teid, et ühel ilusal päeval lasen ma siit jalga ja jätan teid maha koos nende tolvanitest tütardega! Kas ma tõesti sündisin siia ilma niisuguse näruse elu jaoks? Kogu aeg iga krossi pärast väriseda, lubamata endale kingapaarigi, saamata korralikult külalisi vastu võtta! Ja see kõik on teie süü! Oh, ärge vangutage midagi pead, ärge pange mu kannatust proovile! Muidugi on see teie süü! Te olete mind petnud, härra – alatult petnud. Pole vaja abielluda, kui teatakse, et naine peab kõigest loobuma. Teie aga arvasite end ei tea kelleks, uhkustasite, et teid ootab ilus tulevik, kinnitasite end olevat oma ülemuse poegade, nende Bernheimi-vendade sõbra, kes nüüd teist karvavõrdki ei hooli… Kuidas – kas te julgete veel vastu vaielda? Teist oleks juba ammu pidanud nende kaasosanik saama. Vaid tänu teile on nende kristallivabrik tänaseks üks Pariisi suuremaid ettevõtteid, teie aga olete jäänudki nende kassiiriks, alluvaks ja armualuseks… Teate, mis ma ütlen: teil pole südant, nii et olge vait!”
„Aga mu palk on ju kaheksa tuhat franki,” pomises teenistuja. „See on väga hea koht.”
„Hea koht – ja seda pärast kolmekümmet teenistusaastat!” protestis proua Josserand. „Teist imetakse mahl välja ja teie veel rõõmustate. Teate, mis mina teie asemel oleks teinud – ma oleksin juba ammu terve nende firma taskusse ajanud! Teiega abielludes oli mulle selge, et see pole üldse raske, ja muud ma ei teinudki, kui õhutasin teid takka. Kuid see nõudnuks ettevõtlikkust ja nutikust, mitte tugitoolis tukkumist.”
„No kuule,” katkestas teda Josserand, „ega sa mulle ometi ausust ette heida?”
Naine tõusis püsti ja astus Lamartine’i köitega vehkides mehele lähemale.
„Mis aususest te siin räägite? Olge kõigepealt minu vastu aus. Pärast mõelge teiste peale. Ja ma kordan veel, mu härra: mis ausus see on, kui noort tütarlast rikkaks saamise lubadustega ninapidi veetakse, ise aga vireletakse teiste varakirstu valvates. Kuidas mind küll alt tõmmati! Oh, kui vaid saaks otsast alata, ja oleks ma teie perekonda paremini tundnud!”
Mornilt tammus proua Josserand mööda tuba. Kuigi ta soovis üksnes rahu, ei suutnud härra Josserand enam kasvavat ärritust maha suruda.
„Éléonore, sa peaksid magama minema,” kostis ta. „Kell on juba üks läbi ja nagu ma ütlesin, on mul kiire töö… Minu perekond pole sulle midagi halba teinud, nii et jäta see rahule.”
„Või nii? Ja mispärast? Teie perekond pole sugugi püham kui mõni teine… Clermontis pole kellelegi saladuseks, et pärast seda kui teie isa oma advokaadikontori maha müüs, laskis ta end ühel teenijaplikal laostada! Poleks ta rohkem kui seitsmekümneaastasena lõtvade kommetega plikade järel jooksnud, oleksid teie tütred juba abielus. Veel üks, kes mind lolliks tegi!”
Härra Josserand oli kahvatunud. Ta vastas väriseval, üha valjeneval häälel:
„Kuulge, jätame selle teineteise perekondade sarjamise… Teie isa jättis mulle välja maksmata teile kaasavaraks lubatud kolmkümmend tuhat franki.”
„Mida veel, ah? Kolmkümmend tuhat franki?” „Täpselt, ärge tehke midagi imestunud nägu! Kui minu isa sattus igasuguste õnnetute asjaolude ohvriks, siis teie oma käitus meie suhtes kõige alatumal moel. Tema päranduseasjust pole ma kunagi täit sotti saanud. Käiku lasti igasugused mahhinatsioonid, et Fossés-Saint-Victori tänava pansionaat läheks teie õemehe, selle läbikukkunud õpetaja valdusesse, kes meid praegu isegi ei tereta… Meid tehti paljaks nagu tühjal maanteel!”
Üleni kaame proua Josserand ähkis ja puhkis raevust oma abikaasa ennekuulmatu häbematuse peale.
„Kuidas te julgete minu isast niiviisi rääkida! Nelikümmend aastat oli ta õpetajaameti au ja uhkus! Minge ainult ja küsige Panthéoni kvartalis Bachelardi õppeasutuse kohta! Ja mis puutub mu õesse ja tolle mehesse, siis olgu kuidas on – ma tean, et nad mind paljaks varastasid, aga pole teie asi seda öelda, kas kuulete! Kas mina viskan teile nina peale teie õde Andelys’d, kes ohvitseriga jalga laskis? Kena perekond küll see teie oma!”
„Ohvitseriga, kes temaga abiellus, proua… Teie vend onu Bachelard aga on täiesti ebamoraalne inimene.”
„Te olete püstihull, mu härra! Ta on rikas, võtab komisjonitasu palju tahab, ning lubas Berthe’ile kaasavara… Teile pole vist enam miski püha?”
„Või tema annab Berthe’ile kaasavara! Veame kihla, et ta ei anna krossigi ning et me talume asjatult tema vastikuid kombeid. Mul on tema pärast häbi, kui ta siin käib. Igavene valetaja, prassija ja ekspluateerija, kes kasutab ära inimeste olukorda. Näinud, kuidas me tema varanduse ees kummardame, sunnib ta mind juba viisteist aastat igal laupäeval kaks tundi oma kontoris arveraamatuid kontrollima! Sellega hoiab ta paar krossi kokku. Me veel saame näha tema kingitusi!”
Proua Josserandil jäi hing kinni. Ent ta kogus end kohe ning pahvatas:
„Aga teil, härra, teenib ju vennapoeg politseis!” Toas valitses vaikus. Lambike hakkas kustuma. Härra Josserandi ägedad liigutused ajasid panderollipaberid segamini. Täis otsustavust suu puhtaks rääkida, ise värisedes oma kohatu julguse pärast, piidles ta paljastavas kleidis abikaasat enda vastas.
„Kaheksa tuhande frangiga võib täiesti korralikult ära elada,” jätkas ta. „Teie aga kaeblete pidevalt. Pole vaja laiemalt elada, kui rahakott võimaldab. Teil on nagu mingisugune haigus külalisi kutsuda ja ise vastuvisiite teha, ning korraldada kindlal päeval vastuvõtte tee ja kookidega…”
Naine ei lasknud tal lõpetada. „Ah nüüd jõudsime selleni! Pange mind siis juba kohe nelja seina vahele kinni. Tehke etteheiteid, et ma lausa alasti väljas ei käi! Ja teie tütred – kellega nad siis abielluvad, kui me kuskil ei käi? Tuttavaid pole niigi kuigi palju… Ohverda veel ennast, et pärast sinust nii häbematult räägitaks!”
„Igaüks meist, proua, on omal ajal midagi ohvriks toonud. Léon tuli vastu oma õdedele: ta lahkus kodust, sest peale iseenda polnud tal kellelegi loota. Saturnini vaesekest aga ei õpetatud isegi lugema. Mina olen kõigest loobunud, istun ööd läbi üleval.”
„Mispärast, armuline härra, te üleüldse tütred soetasite? Viimaks heidate neile ka seda ette, et nad hariduse said? Iga teine teie asemel tunneks uhkust Hortense’i diplomi ja Berthe’i annete üle. Alles täna õhtul vaimustas ta kõiki, mängides valssi „Oise’i kaldal”, ja tema viimane joonistus võlub homme kindlasti meie külalisi… Teie, härra, ei vääri üldse, et teid isaks kutsutaks, teie saadaksite nad pansioni asemel meelsamini lehmakarja.”
„Lubage, ma ju tegin Berthe’ile kindlustuse. Ja kas mitte teie, mu proua, ei kasutanud