Marslane. Andy WeirЧитать онлайн книгу.
vett saada). Taimi ei oota ees halb ilm, neid ei tule kimbutama ükski parasiit ning ükski umbrohi ei hakka nendega mulla ega toitainete pärast võistlema. Selliste heade eeldustega peaks neljakümne päeva pärast olema minu saagiks hulk terveid ja idanevaid mugulaid.
Otsustasin, et üheks päevaks piisas nüüd farmer Marki mängimisest küll.
Õhtusöögiks võtsin terve toidupaki. Olin selle ära teeninud. Pealegi olin kulutanud hulga kaloreid ja tahtsin neid tagasi saada.
Sobrasin komandör Lewise asjades, kuni leidsin tema isikliku mälupulga. Kõik võisid Marsile kaasa võtta täpselt sellist digitaalset meelelahutust, nagu tahtsid, ja mul oli nüüdseks Johansseni The Beatlesi albumite kuulamisest kõrini. Oli aeg vaadata, mida Lewisel mulle pakkuda on.
Viletsad telesarjad. Seda oligi tal pakkuda. Lugematul hulgal iidsetest aegadest pärinevate telesarjade hooaegu.
Nojah. Ega vaesel valida ole. Vaatame siis sarja „Three’s Company”4.
Olen viimaste päevade töö tulemusena kogu vajamineva pinnase majja sisse saanud. Valmistasin lauad ja koid ette, et need mulla kaalule vastu peaksid, ja tõstsin pinnase juba peale. Mul ei ole ikka veel vett, et pinnast viljakandvaks muuta, aga mul on mõned mõtted. Tõeliselt halvad mõtted, aga mõtted sellegipoolest.
Tänaseks suureks saavutuseks oli kulgurite iseavanevate telkide püstipanek. Probleemiks on aga see, et need ei ole loodud pidevaks kasutamiseks.
Telgi tööpõhimõtteks on, et see tuleb avada, siis sinna sisse pugeda ja abi ootama jääda. Selle õhulüüs koosneb tegelikult ainult ventiilidest ja kahest uksest. Õhulüüsis olev rõhk tuleb muuta vastavaks sellele, kummal pool ise parasjagu oled, astuda siis sisse, muuta rõhk vastavaks teisel pool olevaga, ja siis väljuda. See tähendab, et iga kasutuskorraga läheb kaduma palju õhku. Pean aga käima seal sees vähemalt korra päevas. Mõlema telgi ruumala on küllaltki väike ja seetõttu ei saa ma õhukadu lubada.
Kulutasin tunde, et välja mõelda, kuidas saaksin iseavanevate telkide õhulüüsid Marsi-maja õhulüüside külge ühendada. Mul on majas kolm õhulüüsi. Oleksin valmis neist kaks telkide kasutusse andma. See oleks olnud vaimustav.
Eriti masendavaks teeb olukorra see, et iseavanevate telkide õhulüüse saab teiste õhulüüside külge ühendada! Telkides võivad olla inimesed, kes on saanud viga või kellel ei ole piisavalt skafandreid. Inimesed on vaja sealt niimoodi välja saada, et nad kaitseta Marsi atmosfääri meelevalda ei jääks.
Ent nood telgid olid valmistatud selle mõttega, et kaaslased tulevad hättajäänuid kulguriga päästma. Marsi-maja õhulüüsid on palju suuremad ja erinevad märkimisväärselt kulgurite õhulüüsidest. Kui asja üle pikemalt järele mõelda, siis ei ole ju tegelikult ühtki põhjust, miks keegi peaks tahtma iseavanevat telki Marsi-majaga ühendada.
Kui sa just ei ole üksinda Marsil lõksus, nii et kõik arvavad, et oled surnud, ja pead elus püsimise nimel meeleheitlikku võitlust aja ja loodusjõududega. Aga teate, kui see äärmuslik juhus välja arvata, siis ei ole selleks tõesti ühtki põhjust.
Seega otsustasin lõpuks, et pean olukorraga leppima. Kaotan iga kord telk sisenedes või sealt väljudes õhku. Hea uudis on, et mõlemal iseavaneval telgil on väliküljel õhu toiteventiilid. Telgis olijad võivad lisaõhku vajada ja seda saab kulgurist telki lasta, kui need omavahel õhuvoolikuga ühendada. Tegelikult ei kujuta see endast midagi muud kui voolikut, mille abil jagavad telk ja kulgur sama õhku.
Marsi-maja ja kulgurid kasutavad ühesuguse standardse suurusega voolikuid ja ventiile ning sain tänu sellele telgid otse Marsi-maja külge ühendada. Seeläbi taastub telkides automaatselt õhk, mis läheb minu sisse-välja käimiste tõttu kaduma (meie, NASA kutid, kutsume seda sisse- ja väljalaskeks).
NASA ei teinud nende iseavanevate telkide osas sugugi nalja. Kohe kui kulguris paanikanupule vajutasin, kostis kõrvulukustav vilin ja telk paiskus lahti, jäädes kulguri õhulüüsi otsa. Avanemiseks kulus umbes kaks sekundit.
Sulgesin õhulüüsi kulguripoolse ukse ja sain nii endale kena isoleeritud telgi. Õhuvooliku ühendamine oli lihtne (kasutan seadmeid ka ometi kord niimoodi, nagu ette nähtud). Siis tõin telki sisse vajamineva pinnase, käies paar korda õhulüüsi kaudu sisse-välja (Marsi-maja neutraliseeris automaatselt tekkinud õhukao).
Kordasin sama protseduuri ka teise telgiga. Kõik läks hõlpsasti.
Oeh … vesi.
Sisustasin keskkoolis käies oma aega tihti mänguga Dungeons & Dragons. (Võib-olla ei oleks te osanud arvata, et see botaanik/mehaanikainsener oli keskkoolis väheke nohiklik, aga näete, olin küll.) Minu tegelaseks oli mängus vaimulik. Ja üks minu loitsudest kõlas nii: „Loo vett”. Arvasin alati, et see on tõeliselt rumal loits ja ei kasutanud seda kunagi. Oh sa poiss, mida ma küll ei annaks, et saaksin seda praegu päriselt kasutada.
Igatahes. Las see probleem jääb homseks.
Pean naasma „Three’s Company” juurde. Lõpetasin eile õhtul vaatamise kesk üht osa, kus härra Roper nägi midagi ja rebis selle kontekstist täiesti välja.
Mul on vee saamiseks idiootselt ohtlik plaan. Ja oh sa pagan, kui ohtlikku plaani ma mõtlen. Aga mul ei ole erilist muud valikut. Mul on ideed otsas ja mind ootab paari päeva pärast ees järjekordne mulla topeldamine. Kui topeldan mulda viimast korda, siis kasutan selleks ära kogu uue pinnase, mille olen sisse toonud. Kui ma seda enne ei niisuta, siis sureb see lihtsalt ära.
Siin Marsil ei ole just palju vett. Jääd leidub poolustel, aga need on liiga kaugel. Kui tahan vett, siis pean seda nullist ise valmistama. Õnneks tean ma retsepti. Võta vesinikku. Lisa hapnikku. Süüta.
Vaatame neid koostisosi siis ükshaaval. Alustan hapnikuga.
Mul on päris korralikud O2 varud, aga 250 liitri vee valmistamiseks neist ei piisa. Kogu mu varu koosneb Marsi-maja ühes otsas asuvast kahest suruõhumahutist (lisaks veel muidugi majas endas olev õhk). Mõlemas mahutis on 25 liitrit veeldatud O2. Kasutaksin neid ainult hädaolukorras, sest majal on õhu koostise tasakaalustamiseks olemas oksügenaator. O2 mahutid on olemas üldse vaid seepärast, et neist saavad õhku juurde skafandrid ja kulgurid.
Igatahes on varuhapnikku ainult nii palju, et sellest saaks valmistada 100 liitrit vett (50 liitrit O2 teeb kokku 100 liitrit molekule, milles kõigis on ainult üks O). See tähendaks, et ma ei saaks käia EVA-del ja mul ei oleks mingeid eriolukordadeks mõeldud varusid. Ja saaksin niimoodi vähem kui poole vajaminevast veekogusest. See ei tule kõne allagi.
Kuid Marsil on hapnikku palju kergem leida, kui arvatagi oskate. Marsi atmosfäär koosneb 95 protsendi ulatuses CO2-st. Ja juhuslikult on mul olemas masin, mille ainsaks tööülesandeks on CO2-st hapniku vabastamine. Elagu oksügenaator!
On ainult üks probleem. Marsi atmosfäär on väga hõre – selle õhurõhk moodustab Maa omast vähem kui ühe protsendi. Seetõttu on hapnikku raske koguda. Väljast Marsi-majja õhu saamine on peaaegu võimatu. Maja mõte seisnebki selles, et midagi taolist ei juhtuks. See Marsi õhu kogus, mis pääseb õhulüüsi kasutades sisse, on naeruväärselt tilluke.
Siinkohal tuleb aga mängu MAV-i kütusetootmise üksus.
Minu meeskonnakaaslased lendasid mitu nädalat tagasi MAV-iga minema. Kuid selle alumine osa jäi maha. NASA-l ei ole harjumust orbiidile üleliigset massi saata. Maandumisvarustus, sisselaske ramp ja kütusetootmise üksus on ikka veel siin. Mäletate, et MAV tootis endale ise Marsi atmosfääri abil kütust? Tootmisprotsessi esimeseks sammuks on CO2 kogumine ja selle survestatud mahutisse hoiustamine. Kui saan kütusetootmise üksuse Marsi-maja vooluvõrguga ühendatud, siis toodab see mulle kas või igavesti ühes tunnis pool liitrit veeldatud CO2. Kümne soli pärast on see tootnud mulle 125 liitrit CO2, mis tähendab, et saan pärast CO2 oksügenaatorist läbilaskmist 125 liitrit O2.
Sellest piisab 250 liitri vee valmistamiseks. Niisiis on mul olemas plaan, kuidas saada hapnikku.
Vesiniku
Ameerika situatsioonikomöödia (1977–1984), peaosades Joyce DeWitt, Suzanne Somers ja ohn Ritter.