Kaardimaja. Michael DobbsЧитать онлайн книгу.
võlgnevad selle meile. Kui kaotame, Jumal aidaku meid …” Ta aevastas äkki ülikõvasti. „Kurat! Vabanda mind. Neetud heinapalavik. Aga kui kaotame, siis tahan kogu kuramuse maailmale näidata, et kommunikatsioonimängus olime vastaspoolest selgelt üle ning vaid poliitika vedas kõik sohu.” Ta kummardus lähemale, kuni nende otsaesised peaaegu kokku puutusid. „Sa tead, mida vaja läheb, Jeremy. Kaalul on meie reputatsioon, mitte vaid poliitikute oma, seega ära keera seda perse. Hiljemalt laupäeva hommikuks peab kõik valmis olema. Ma tahan, et see jõuaks pühapäevastesse lehtedesse, ja ma tahan, et see oleks sama nähtaval kohal kui mõne kuulsa tibi tagumik.”
„Ja ma arvasin, et mina pean siin see loovam pool olema,” mõtiskles Jeremy šampanjat rüübates. „Aga meil pole siis kuigi palju aega.”
O’Neill madaldas häält ja tuli veel lähemale, nii et reklaamimees tundis tema hingeõhus prantsuse tubaka hapukat lehka. „Kui sul pole kuskilt numbreid võtta, siis mõtle see jama välja. Nad on nagunii liiga väsinud, et lähemalt uurida, aga kui meie karjume esimestena ja kõige valjemalt, siis on kõik korras.” Ta peatus vaid selleks, et nina nuusata, mis vestluskaaslase ilmset ebamugavustunnet vähimalgi määral ei leevendanud. „Ja ära unusta lilli. Tahan, et saadaksid hommikul esimese asjana peaministri naisele Downing Streetile kõige suurema buketi. Suure C-tähe kujulise. Vaata, et ta saaks need kohe peale ärkamist kätte.”
„Mõistagi sinu poolt.”
„Ta läheb närvi, kui see ei saabu, sest ma lubasin talle. Ma tahan, et telekaamerad filmivad, kui lilled kohale jõuavad.”
„Ja et nad teaksid, kes need saatis,” lisas teine.
„Me oleme ühe asja eest väljas, Jeremy.”
Aga õnnitluskaardil on vaid sinu nimi, tahtnuks Jeremy lisada, kuid ei teinud seda. Vahel võib ka siirusega liiga kaugele minna. Ta oli kliendi hingeldavate monoloogidega juba harjunud, samuti korrapäratute instruktsioonide ja raamatupidamisprotseduuridega, mida O’Neill eelistas. Poliitiline partei pole mingi tavaline klient: nad mängivad teistsuguste ja vahel ka ohtlike reeglite järgi. Kuid too klient oli kahe viimase aastaga Jeremy ja tema agentuuri mainet piisavalt tõstnud, et igasugused kahtlused juba eos summutada. Ent närviliselt tulemusi oodates haaras teda sõnatu hirm, kui ta kaotamise võimalusele mõtles. Hoolimata O’Neilli kinnitusest, et nad on mõlemad ühe asja eest väljas, polnud kahtlust, et patuoinaks jääks agentuur. Kui nad tööga alustasid, tundus kõik hoopis erinev, sest arvamusküsitlused ennustasid mugavat võitu, kuid tema enesekindlus hakkas hääletusjärgsete tulemuste valguses murenema. See oli kuvandist sõltuv äri, kus reputatsioonid närtsisid nagu eilsed lilled.
O’Neill latras edasi, pulbitsev ja vaigistamatu, kuni nende tähelepanu haaras kuuejalane kujutis Sir Alastairist, kes nüüd pead kallutas ja käe kõrva juurde asetas. Kõrva küljes oleva mikrofoni kaudu edastati talle uut teavet.
„Usun, et oleme nüüd valmis õhtu esimestest tulemustest teada andma. Mulle räägitakse, et need tulevad taas Torbayst. See lööb kõik varasemad rekordid üle. Vaid nelikümmend kolm minutit peale jaoskondade sulgemist kogunevad kandidaadid juba valimisvoliniku selja taha. Läheme otse-eetrisse …”
Volikogu saal, Torbay. Viktoriaanlik, ülerahvastatud, niiske ja lootusetult palava, pingest laetud õhuga. Loetud häälte pakid toestatud laudadel laiali, tühjad mustad tinast hääletuskastid seina äärde ritta seatud. Poodiumi ühte serva, hüatsintide ja ämblikorhideede, rosettide ja linnapea ametimärkide värvikirevuse sekka kogunevad kõik kandidaadid. Kohe antakse teada esimestest valimistulemustest, kuid stseen meenutab pigem külateatri pantomiimi kui valimisi: üleriigilise eetriaja lootuses leidus siin tavalisest enam kloun-kandidaate, kes oma suurhetke ära kasutasid ning õhupallide ja värvikirevate kübaratega vehkides kaamera tähelepanu püüdsid.
Päikesepaiste partei kandidaat, pealaest jalatallani erkkollasesse trikoosse riietunud, lehvitades plastmassist päevalille, mis oli niisama suur kui tobe, oli ilmselt sihilikult koha sisse võtnud otse soliidset ülikonda kandva tooride kandidaadi ees. Toori, pressitud ülikonnaga, tähtsa päeva puhul juuksuris käinud, üritas vasakule liikuda, et seda häbi vältida, kuid põrkas kokku rahvarinde mehega, kes tõstis oma tätoveeritud käsivarre ja ähvardas teda rusikaga, nõnda rahva seas segadust tekitades. Toori soovis iga hinna eest õigesti käituda, kuid polnud kindel, mida kandidaadi käsiraamat sellisel puhul ette näeb, ning tõmbus seega vastumeelselt päevalille varju tagasi. Samal ajal kõndis sinisesse ja rohelisse õhulisse kleiti riietunud noor naine Hoiame Mered Puhtana parteist kõigi teiste ees edasi-tagasi ja tema taga voogas jardide kaupa riiet justkui tõusulained rannal.
Linnapea köhatas mikrofoni ees. „Tänan teid, daamid ja härrad. Mina, Torbay ringkonna valimisvolinik, annan teada, et hääletamise tulemused olid järgmised …”
„Kuulsime tulemusi maalilisest Torbayst,” sekkus Sir Alastairi hauatagune hääl. „Valitsuspartei sai oma esimese koha parlamendis, kuid seekord väiksema enamusega, sest arvutiandmete põhjal oli langus ligi kaheksa protsenti. Mida see tähendada võiks, Peter?” küsis uudisteankur, kui kaamera liikus telekanali akadeemikust asjatundjale. Prille kandev ja veidi salkus väljanägemisega figuur Oxfordi tviidpintsakus sai ekraani endale.
„See tähendab, et hääletusjärgsed küsitlustulemused olid küllaltki täpsed, Alastair.”
VIIES PEATÜKK
„Vägev värk, Roger, kas pole? Järjekordne enamus. Mul on raske kirjeldada, kui õhevil ma olen. Tunnen kergendust. Mul on hea meel. Hästi tehtud. Tõesti hästi tehtud!” Ühe Grunt & Groansi suurima jaemüügikliendi juhatuse esimehe hingeldav entusiasm tabas O’Neilli otse näkku, märgatavat kahju tegemata. Jämeda vöökohaga tööstur nautis sündmusi, ise higistav ja naeratav. Õhtust oli saamas võidupidu, hoolimata sellest, et valitsuspartei kaotas just esimesed kaks parlamendikohta.
„See on sinust väga kena, Harold. Jah, ma arvan, et kolmekümne-neljakümnekohalisest enamusest piisab. Ja eks sinulgi on selles oma osa,” vastas O’Neill. „Tuletasin just hiljuti peaministrile meelde, et sinu toetus ei piirdu vaid firma annetusega. Mul on hästi meeles too kõne, mille sa pidasid eelmisel märtsil Tööstusseltsi lantšil. Jumala nimel, see oli vägev, seda see oli, andesta mulle mu otsekohesus, aga tõesti, su sõnum jõudis neile kohale. Kindlasti oled kõnekursustel käinud?” Vastust ära ootamata lasi O’Neill edasi. „Ütlesin Henryle – vabandust, peaministrile! –, kui tubli sa oled ja et peame sinutaolisi tööstusliidreid rohkem kaasama. Et saaks selgeks, mida tööinimesed mõtlevad.”
„Olen kindel, et seda polnud vaja,” vastas tööstusliider täiesti ebasiiral moel. Šampanja oli ta loomupärast ettevaatlikkust vähendanud ning juba tõusis ta silme ette kujutluspilt ülemkoja liikme kärbinahkse kraega rüüst. „Kuule, kui see kõik läbi saab, siis vahest võiksime koos lõunatada. Kusagil vaiksemas kohas, ah? Mul on veel mõned ideed, mis võivad talle huvi pakkuda, ja sooviksin teada, mida sina neist arvad.” Silmad läksid ootusärevusest punni. Ta võttis veel ühe suure veinilonksu. „Aga rääkides sõnumi kohalejõudmisest, Roger, ütle mulle, kas see su tilluke sekretärineiu …”
Enne tolle mõtte edasiarendamist tabas O’Neilli rida plahvatuslikke aevastusi, mis ta kõverasse kiskusid, pannes ta silmavalged punetama ja muutes edasise vestluse võimatuks. „Vabandust,” pudistas ta, üritades sellest taastuda. „Heinapalavik. Mulle tuleb see alati varakult kallale.” Justkui väite rõhutamiseks nuuskas ta nina, mis kõlas kui trompetikoor koos paari basstrummiga. Tööstur leidis, et sobiv hetk on nähtavasti möödas, ja tõmbus eemale.
Valitsuspartei kaotas veel ühe koha; too oli nooremminister, kes vastutas transpordi eest, alles algaja, kes oli viimased neli aastat veetnud iga tõsisema maanteeavarii toimumispaika kiirustades, mis meedia kohale meelitas. Ta paistis kõhklematult uskuvat, et inimkonna iha end vägivaldselt ohverdada on vaibumatu, ent iseenda ohvrikstoomine polnud sellevõrra kergem. Ta ajas lõua ette, et saatuselöök vastu võtta, kui abikaasa tema kõrval pisaratesse uppus.
„Järjekordne