Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kate MortonЧитать онлайн книгу.
reageeris. Jah, see oli romantiline lugu, aga temas tõstis pead uurija. Inimesed ei saanud lihtsalt asja ees, teist taga kaduda. Ta eiras Bertie reaktsiooni ja pöördus Louise’i poole. „Politsei uuris asja …” lausus ta. „Kahtlusaluseid ju ikka oli?”
„Arvatavasti küll, aga süüdi ei mõistetud kedagi. Niipalju kui ma mäletan, oli kogu selles loos palju salapärast. Mitte ühtki tõsiseltvõetavat niidiotsa. Poissi otsiti igalt poolt, esialgu arvati, et ta oli lihtsalt minema kõndinud ja ära eksinud, aga temast ei leitud vähimatki jälge.”
„Ja perekond ei pöördunudki sinna tagasi?”
„Mitte kunagi.”
„Maja nad ära ei müünud?”
„Minu teada küll mitte.”
„Veider,” lausus Bertie, „lasta hoonel kõik see aeg lihtsalt seista – üksildasena, uksed lukus.”
„Küllap nad lihtsalt ei suutnud sinna jääda,” ütles Louise, „majas oli liiga palju mälestusi. Raske on isegi ette kujutada, mida tähendab lapsest ilma jääda. Tohutu lein, jõuetustunne. Ma saan aru, miks nad otsustasid selle paiga hüljata, alustada kusagil mujal otsast peale. Puhtalt lehelt.”
Sadie ümatas nõusolevalt. Ta jättis lisamata selle, mida teadis oma kogemustest: ükskõik kui kiiresti ja kaugele inimene ka ei jookseks, ükskõik kui puhta lehe ta oma elus ka ette ei pööraks, kurikaval minevik saab ta ükskord ikkagi kätte.
Läinud sel õhtul tuppa, mille Bertie oli talle teisel korrusel sisse seadnud, võttis Sadie jälle kätte ümbriku, nagu oli teinud eelmisel ja üle-eelmiselgi õhtul. Kirja ta sealt siiski välja ei libistanud. Seda polnud tarvis, sisu oli tal juba mitu nädalat tagasi pähe kulunud. Ta vedas pöidlaga üle esikülje, kuhu oli aadressi kohale trükitähtedega kirjutatud: MITTE MURDA, SEES ON FOTO. Pildi oli ta endale samuti meelde jätnud. See oli asitõend. Käegakatsutav tõendusmaterjal selle kohta, millega ta hakkama oli saanud.
Koerad nahistasid tema voodijalutsi juures ja Ramsay niutsus unes. Et looma rahustada, asetas Sadie käe tema soojale küljele. „Kuss-kuss, vanapoiss, kõik läheb hästi.” Tal käis peast läbi, et peale koera püüdis ta sellega lohutada ka ennast. Viisteist aastat oli läinud, enne kui minevik ta kätte sai. Viisteist aastat, mille vältel ta oli otsustanud liikuda edasi, vaatamata kordagi selja taha. Ausalt öeldes tundus see uskumatu: pärast kõiki Sadie pingutusi ehitada oleviku ja mineviku vahele kaitsevall piisas ühest kirjast, et see põrmu variseks. Sadiel pruukis ainult silmad kinni panna ning juba ta nägigi ennast sellisena, nagu oli olnud toona: kuusteist aastat vana, ootamas vanemate hoolitsetud ridamaja ees telliskiviseina ääres. Nägi odavat sitskleiti, mis tal seljas oli, paksu huuleläikekihti, tumeda silmapliiatsiga tõmmatud kontuure. Ta mäletas veel praegu, kuidas ta neid joonistas: vaatas, tömp pliiatsijupp käes, oma peegelpilti, täis tahtmist teha sõõrid nii paksud, et võiks nende taha peitu pugeda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.