Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu. Elizabeth GilbertЧитать онлайн книгу.

      PEIDETUD AARE

      Elas kord mees nimega Jack Gilbert, kes pole mu sugulane – paraku.

      Jack Gilbert oli suur luuletaja, aga kui te temast kuulnud ei ole, siis pole lugu. See pole teie süü. Tuntus ei läinud talle ilmaski suuremat korda. Aga mina teadsin teda ja armastasin teda aupaklikust kaugusest kogu südamest, nii et las ma jutustan teile temast.

      Jack Gilbert sündis 1925. aastal Pittsburghis ja kasvas keset selle linna suitsu, müra ja tööstust. Noorpõlves töötas ta vabrikutes ja terasetehastes, aga tundis juba õrnas eas kutsumust kirjutada luulet. Ta vastas kutsumusele kõhklematult. Temast sai luuletaja, nagu mõnest teisest saab munk: vagadusest, armastusest ning eluaegsest pühendumusest armu ja ülevuse otsingutele. Minu meelest on see üsna hea viis saada luuletajaks. Või ükskõik kelleks, peaasi et kutsumus kõnetaks südant ja elustaks hinge.

      Jack oleks võinud olla kuulus, aga ta ei hoolinud sellest. Kuulsaks saamiseks vajalikku annet ja sarmi tal oli, aga huvi mitte. Tema esimene luulekogu, mis ilmus 1962. aastal, võitis maineka Yale’i noorte luuletajate auhinna ja esitati Pulitzeri auhinnale. Veel enam: ta võitis peale kriitikute ka lugejate südamed, mis on tänapäeva luuletajale üsnagi raske. Miski temas meelitas ligi ja kütkestas. Jack oli nägus, kirglik, seksikas ja oskas laval särada. Ta oli naistemagnet ja meeste ebajumal. Teda pildistati Vogue’ile, fotol oli ta võrratu ja romantiline. Tema pärast mindi arust ära. Ta oleks võinud olla rokkstaar.

      Aga tema kadus hoopis ära. Ta ei tahtnud, et liigne melu tema tähelepanu hajutaks. Hiljem teatas ta, et kuulsus oli teda tüüdanud – mitte sellepärast, et see oli kõlvatu, vaid lihtsalt sellepärast, et iga päev kordus täpselt üks ja sama. Ta otsis midagi värvikamat, peenekoelisemat, mitmekesisemat. Seepärast astus ta mängust välja. Ta kolis Euroopasse ja jäi sinna kahekümneks aastaks. Ta elas mõnda aega Itaalias, mõnda aega Taanis, aga enamalt jaolt Kreekas lambakarjuse mägionnis. Seal mõtiskles ta igaveste saladuste üle, vaatas, kuidas valgus vaheldub, ja kirjutas üksinduses luuletusi. Tal olid oma armulood, raskused, võidud. Ta oli õnnelik. Ta tuli hädapärast ots otsaga kokku, teenis elatist siin ja seal. Ta vajas väga vähe. Ta laskis oma nime unustusse vajuda.

      Kaks aastakümmet hiljem ilmus Jack Gilbert jälle välja ning avaldas järjekordse luulekogu. Kirjandusmaailm armus temasse taas. Taas oleks ta võinud saada kuulsaks. Taas kadus ta ära – sedakorda kümneks aastaks. Nii käitus ta elu lõpuni: erakupõlvele järgnes üleva teose ilmumine ja sellele jälle erakupõli. Ta oli nagu haruldane orhidee, mis õitseb korra paljude aastate tagant. Ta ei reklaaminud end iial mitte natukestki. (Ühes intervjuus – neid andis Gilbert oma elus väga vähe – küsiti, kuidas oli kirjastusmaailmast kõrvalhoidmine mõjunud karjäärile. Ta vastas naerdes: „Küllap saatuslikult.”)

      Mina kuulsin Jack Gilbertist ainuüksi sel põhjusel, et ta naasis eluõhtul Ameerikasse ja läks teadmata põhjusel Knoxville’i Tennessee ülikooli kirjandusosakonda ajutiseks õppejõuks. Juhtumisi astusin mina aasta hiljem, 2005. aastal täpselt samasse ametisse. (Üliõpilaslinnakus hakati seda ametiposti naljaviluks Gilberti õppetooliks hüüdma.) Leidsin Jacki raamatuid oma kabinetist, see tähendab tema endisest kabinetist. Kabinetis oli justkui ikka veel tunda tema soojust. Ma lugesin Jacki luuletusi, olin lummatud nende väärikusest ja tema kirjutamisstiilist, mis meenutas Whitmani oma. („Me peame söandama vaimustuda,” kirjutas ta. „Meil peab jätkuma jonni sülelda õnnetunnet selle maailma halastamatus ääsis.”)

      Meil oli üks ja sama liignimi, üks ja sama amet, me olime töötanud ühes ja samas kabinetis, õpetanud ühtesid ja samu tudengeid, nüüd olin ma armunud tema sõnadesse – loomulik, et minus tärkas tema vastu sügav uudishimu. Hakkasin ühelt kui teiselt küsima, kes Jack Gilbert õieti oli.

      Tudengid rääkisid mulle, et ta oli kõige ebatavalisem inimene, kellega nad olid iial kokku puutunud. Ta justkui polnud päris sellest ilmast, ütlesid nad. Ta oleks justkui elanud katkematu imestamise seisundis ja õhutas neidki sedasama tegema. Ta ei õpetanud neile, kuidas luulet kirjutada, vaid pigem miks: vaimustuse pärast. Jonnaka õnnetunde pärast. Ta ütles neile, et nad peavad elama ülimalt loovalt, et võidelda selle maailma halastamatu ääsiga.

      Eelkõige aga palus ta, et tudengid oleksid vaprad. Vapruseta, õpetas ta, ei hooma nad iial oma võimete määratut ulatust. Vapruseta ei õpi nad maailma iial tundma nii külluslikuna, nagu see tahab end tunda anda. Vapruseta jääb nende elu pisikeseks – palju pisemateks, kui nad sooviksid.

      Mul ei õnnestunud Jack Gilbertiga kohtuda ja enam teda pole: ta lahkus 2012. aastal. Oleksin ehk võinud siis, kui ta veel elas, võtta tema ülesotsimise oma südameasjaks, aga ausalt öeldes polnud mul selleks õiget isu. (Kogemus on mulle õpetanud, et kangelastega kohtudes tasub olla ettevaatlik, sest see võib osutuda koledaks pettumuseks.) Tõttöelda meeldis mulle, et ta elas mu kujutluses mõjuvõimsa isiksusena, kes koosnes luuletustest ja lugudest, mida olin tema kohta kuulnud. Niisiis võtsin nõuks, et õpingi teda tundma ainult oma kujutluste vahendusel. Nii on see tänini: ta elab endiselt üksnes mu meeltes, otsekui oleksin ta välja mõelnud.

      Ent ma ei unusta iial, mida tõeline Jack Gilbert ütles ühele lihast ja verest neiule, Tennessee ülikooli häbelikule tudengile. Neiu jutustas mulle, et Jack oli ta ühel päeval pärast luuletundi kõrvale kutsunud. Ta oli neiu tööd kiitnud ja küsinud, mida too tahab oma eluga peale hakata. Neiu oli kõheldes tunnistanud, et tahab vist kirjanikuks saada.

      Jack naeratas talle otsata kaastundlikult ja küsis: „Kas teil jätkub vaprust? Kas teil jätkub vaprust oma teoseid ilmale tuua? Aarded, mis on peidus teie sisemuses, loodavad, et vastate jah.”

      LOOVA ELU MÄÄRATLUS

      See vist ongi keskne küsimus, millest sõltub kogu loov elu. Kas teil jätkub vaprust tuua ilmale aarded, mis on peidus teie sisemuses?

      Mina muidugi ei tea, mis on teis peidus. Kust võiksin mina sellist asja teada? Võimalik, et teiegi ei tea seda õieti, kuigi arvata võib, et olete seda vilksamisi silmanud. Ma ei tea midagi teie võimetest, püüdlustest, igatsustest ega salajastest annetest. Ent on päris kindel, et teis on tallel midagi imelist. Ütlen seda täie kindlusega, sest juhtumisi usun, et me kõik oleme peidetud aarete varasalved. Usun, et see on vanimaid ja heldemaid vigureid, mille universum inimolenditele viskab: nii iseenda kui ka meie lustiks. Universum matab meisse kõigisse isevärki kalliskive ja astub ise eemale, et vaadata, kas me leiame need üles.

      Jaht neile kalliskividele – see ongi loov elu.

      Vaprus asuda sellele jahiretkele – see eristab argist eksistentsi ülevamast.

      Üllatusi, millega see jahiretk tihti lõpeb, nimetan ma suureks võluväeks.

      VÕIMENDATUD ELU

      Ma räägin küll loovast elust, aga palun saage aru, et jutt ei pruugi tingimata käia kutselise kunstniku elust ega peaaegu ainuüksi kunstile pühendatud elust. Ma ei väida, et peaksite hakkama poeediks, kes elab Kreeka mäetipul, või et peaksite esinema Carnegie Hallis või võitma Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa. (Ehkki kui tahate üht, teist või kolmandat proovida, siis muidugi mõista proovige. Mulle meeldib väga vaadata tribüünile pürgijaid.) Ei, loovale elule viidates pean ma silmas midagi palju laiahaardelisemat. Ma räägin elust, mida ajendab pigem uudishimu kui hirm.

      Loova elu vahvaimaid näiteid, mida olen viimastel aastatel näinud, on mu sõbratar Susan, kes hakkas neljakümneaastasena iluuisutamist õppima. Täpsustan: tegelikult ta oskas uisutada. Ta oli lapsepõlves võistelnud ja iluuisutamist väga armastanud, kuid loobunud sellest teismeeas, kui oli selgunud, et ta polnud piisavalt andekas, et tulla meistriks. (Oh seda võluvat teismeiga, kui „andekad” eraldatakse ametlikult karjast; kui ühiskonna loominguliste unistuste kogu koorem laotakse väheste väljavalitute õblukestele õlgadele, kõiki teisi aga määratakse lihtlabasemasse, loomepalanguvabasse oleskellu! On alles süsteem …)

      Mu sõbratar Susan ei uisutanud järgmised kakskümmend viis aastat. Milleks vaeva näha, kui ei saa olla parim? Siis sai ta neljakümneaastaseks. Ta jäi loiuks. Oli rahutu. Igavles ja oli rusutud. Susan urgitses pisut oma hinges, nagu ümmarguste sünnipäevade eel ikka tehakse. Ta küsis endalt, millal ta oli viimati tundnud helgust, rõõmu ja – jah! – loomepalangut. Oma vapustuseks tõdes ta, et seda polnud juba aastakümneid juhtunud. Tegelikult oli ta seda viimati kogenud teismelisena – siis, kui ta veel uisutas. Avastus, et ta oli seda elujaatavat harrastust