Noored hinged. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.

      1

      „Ometi kord tulid sa, ma ootan sind juba tükk aega,“ ütles Karl toolilt üles tõustes ja Ainole wastu astudes, kui see õhetawa näoga uksest sisse tormas.

      Wiimasel ajal tuli sagedasti ette, et üliõpilane neiut kodust ei leidnud, ja need juhtumised näisiwad järjekindlamaks muutuwat. Juba waremalt oli noormees seda tähele pannud, kuid täna, kus ta oodates neiu raamatuid soris, mõtles ta selle üle iseäranis järele. Oli midagi uut ilmunud, mille ees Karl arusaamatuses seisatama jäi. Tema tõsine, pikkamisi mõtlew pääaju ei suutnud sellest uuest nii pea läbi tungida ja tema esimeses õhinas pakitsew rind kippus tuksumises peatama jääma.

      „Kas me ei lähe mitte jalutama?“ küsis noormees.

      Selle küsimise juures näis neiule midagi meelde tulewat; terwest tema olewusest käis wäike nõksatus läbi.

      „Jalutama…“ kordas ta ja istus lähema tooli pääle.

      „Mis sul täna on? Kus sa käisid?“ küsis üliõpilane neiut silmitsedes.

      „Wäljas…“

      „Sa oled nii iseäralik.“

      „Mul on palaw.“

      „Aga ilm polegi ju nii soe, ennem on wilu.“

      Neiu tõusis toolilt ülesse, nagu tahaks ta millegi eest ära põgeneda, liigutades enesest midagi eemale peletada.

      „Lähme jällegi wälja, ükskõik kuhu, sääl on lahkem“, ütles ta siis järsku. Kui nad aga uksele lähenesiwad, tuli ema neile kõrwalolewast toast wastu ja ütles tütre poole pöörates:

      „Jälle oled sa jooksnud. Waata, et sa ennast tuule käes ära ei külmeta. Herra Raismik, pidage Teie teda silmas, Teie olete mõistlikum. Mul on tema pärast alati hirm, tema saab kõigega walmis.“

      „Pole wiga“, sõnas Karl wastu.

      „Lähme“, ütles Aino.

      Ja nad kadusiwad kärmesti ukse taha. Ema ruttas aga akna juurde ja waatas noortele järele. Sääl läksiwad nad kahekesi: noormees suur ja tugew, kõrgete õladega ja ette poole wimmas, tütarlaps sale ja painduw, sirge kui jõeosi. Ohe samm raske, poolkohmetu ja rõhuw, teisel – kerge, hüppaw, lendaw.

      Proua Wõsand oli sagedasti neile nõnda aknast järele waadanud. Nendes polnud nähtawasti midagi ühist. Ka wastutulijad uulitsal oliwad wististi selles arwamises. Imestades waatasiwad nad nooremehe ja neiu pääle, nagu tahaksiwad nad küsida: „Kudas on need kaks kokku juhtunud?“ Siiski waatas proua Wõsand nii häämeelega tütrele ja Karlile järele. Kõige selle wälimuse wastolu pääle waatamata näis nendes siiski nii palju kokkukõla peituwat; ainult terawat silma oli waja, mis seda tähele suutis panna. Ja proua Wõsand arwas omal niisuguse silma olewat. Kui noored inimesed lähema uulitsanurga taha ära oliwad kadunud, mõtles proua hääl meelel selle üle järele, et tema Ainol niisugune mõistlik noormees kaaslaseks on. Ta on alati tõsine, mõttes ja ei tee midagi järelekaalumata. Mis wõiks küll Ainoga juhtuda, kui tema kaaslane ta enese sarnane oleks! Jumal hoidku selle eest!

      Sel ajal, kui proua Wõsand akna all seistes nõnda arutas, astusiwad Karl ja Aino kärmesti uulitsat mööda edasi. Nagu hirw jooksis neiu; waewalt suutis noormees oma pikkade jalgadega talle järele.

      „Miks sa täna nõnda ruttad?“ küsis Karl.

      „Metsa tahan“, wastas neiu. „Aga tead, ole wagane, ära lausu sõnagi, ma ei taha. Metsas, sääl…“

      Ja nad sammusiwad tummalt. Neiu wahtis otsekohe oma ette maha. Noormees heitis paar pilku kõrwalt tema pääle. Aino kaunis pikk nina näis weel pikemaks weninud olewat, nina pääl olew waewalt tähelpandaw kühm kõrgemaks kerkinud; paled lõkendasiwad tal leekides. Tuul wiskas aeg ajalt mustad lokid silmade ette, kuid ka läbi lokkide helkis nende sinihallikate pilk.

      See kõik oli nooremehele nii tuttaw, täna siiski nii uus. Kui nad linna taha wäljale jõudsiwad, tegi Aino jaki nööbid lahti ja laskis hõlmad tuule käes lehwida.

      „Karl, mul on sulle midagi rääkida,“ ütles neiu tõsise häälega ja pööras silmad nooremehe poole. Nendes näis kahetsus ja andekspalumine helkiwat.

      Karl waikis. ё

      Kui nad metsa lähedale oliwad jõudnud, ütles neiu:

      „Miks sa midagi ei räägi?“

      „Sa käskisid ju waikida,“ wastas üliõpilane, ja tema hääles kõlas waewalt tunduw kibedus. Neiu ei pannud seda aga tähelegi, kui ta ütles:

      „Aga see oli ju linnas, nüüd oleme metsas. Nüüd räägi, lobise, naera. Ma tahaksin hõisata, kõigest jõust karjuda. Mets ja maa peaks rõkkama, siis oleks parem.“

      „On sul siis täna halb? Harilikult on sul ju ikka hää.“

      „Mul oli täna kole, hirmus hää! Aga nüüd on halb, sinu pärast halb.“

      „Minu pärast?“

      „Jah … Mäletad, me lubasime üksteise wastu otsekohesed olla. Ja awalikud. See oli juba ammugi. On sul weel meeles? Mul näib, nagu oleks see alles eila olnud. Ja nüüd on mul walus: ma pole oma sõna pidanud.“

      Selle juures waatas noormees oma pea-aegu wärwita silmadega neiu sinistesse põhjatutesse laugastesse. Kerge etteheide ühes sõnadega: „Seda ootasin ma juba ammugi“ helkis Karli pilgus. Aino tundis seda ja see tegi talle weel rohkem haiget.

      „Sa ei tohi pahandada,“ ütles neiu: „Sa tead ju, missugune ma olen. Kõik nimetawad mind pilgates tuulepääks, juba lapsepõlwest saadik. Sina oled ainuke, kes minust teisiti on rääkinud ja arwanud.“

      „Ja eksinud?“ lisas Karl küsides juurde, mis pääle ta naeratada püüdis. Sellesse naerusse ähwardasiwad aga kibedusejooned tekkida.

      „Ei, wast mitte,“ wastas Aino palawalt. „Sind ei saa ma eksiteele wiia, ei saa petta. Ka teisi ei peta ma, kuid nemad ei saa minust aru. Ma olen ju niisugune, nagu ma olla saan, nemad aga tahaksiwad, et ma nõnda oleksin, nagu ma olla ei saa, ei tahagi olla. Sina aga oled minuga rahul, ükskõik mis ma teen. Ja seda walusam on mul praegu. Siiski olen ma õnnelik, õnnelik! Sellepärast tahaksingi ma kisendada, karjuda – kuni wäsimuseni. Ma peaksin praegu ehk oma meeleolu üle järele mõtlema, see oleks tarwilik, isegi huwitaw, kuid ma ei saa. Kas ma seda kunagi peaksin wõima… Püsimata tahaks edasi, ei ole peatamist ega puhkamist. Kord mõtlesin ma, et ma sinu juures teisemaks, mõistlikumaks saan; mamma arwab ja loodab weel praegugi seda. Kas ta lootus aga täide läheb, see on wäga küsitaw. Sa oled selleks liig tugew ja tüse, et mind mõistlikumaks teha. Nüüd aiman ma aga, et midagi uut, suutuks uut tulemas on, mida ma kunagi tundnud pole…“

      Nad oliwad metsa warju maha istunud. Noormees wahtis üksisilmi neiu pääle. See rääkis ja ta hääl kõlas kurwalt. Wõi awaldas tema suur õnn ennast nõnda? Kes teab. Karli kõrwus sai aga rääkija hääl kurwa kõla. Wõib olla, ehk oli see sellepärast, et ta ise kurwameelseks muutus ja et terwele loodusele juba warase sügise haledusemärk otsa ette oli wajutatud. Midagi suurt ja tumedat lähenes. Warsti saab ta siin olema. Ta laotab oma öökullitiiwad laiali ja mässib kõik sinna sisse. Tumeda uduna katab ta taewa ja maa.

      „Sa nägid,“ rääkis neiu edasi, kudas mul palaw oli, kui ma koju tulin. Ka nüüd weel tunnen ma oma palesid õhetawat. Ma tulin herra Kulno poolt… Waata, kui lihtsalt ma seda sulle ütlen. Mitte kellegi teise wastu ei wõiks ma seda nõnda teha… Sa oled ju temaga tuttaw?“

      Noormees nokutas selle küsimise pääle jaatawalt pääd.

      „Mul on weel praegu nii selgesti meeles,“ rääkis Aino edasi, „kudas me üheskoos kuni wäsimuseni lobisesime ja naersime. Wiimaks teeb ta tõsise näo, suutuks ootamata; see ajab mind jällegi naerma ja tema ütleb pühaliku häälega: ,Küll naerust see kord. Pill tuleb pika ilu järele!' Mina naersin aga weel hullemini. „Nii siis,“ räägib tema, „Teie naerate, mina aga mõtlen endi naeru üle järele, otsin eneses tema põhjust.“ „Olete teda ehk juba leidnud?“ küsin mina.,Jah', wastab tema, nimelt: ma tahaksin Teid suudleda. Nii wäga tahaksin ma Teid suudleda.' Nõnda ütles ta ja jäi oodates minu otsa wahtima, nagu puupost, mitte oimu ei liigutanud ta. Kuid tead, see nägu tahtis naeruga mul hinge seest wõtta. Ja nii tulingi ma naerdes tema juurest ära, kuna tema tõsiselt minu järele ukse kinni tõmbas.