Noored hinged. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.
kaugele wälja.“
„Aga milles seisab siis sinu sõnamurdmine?“
„Ah see! Noh, waata, ma olen juba mitu korda nõnda tema juures käinud ja ei ole sinule sellest sõnagi lausunud.“
Karl naeratas.
„Ära naera. See pole sugugi naeruasi, ma tunnen seda. Nüüd ei tahaks ma enam tema Juures naerda ja see ongi wististi see uus, millest ma rääkisin. Ka mind paneb mu naermine järele mõtlema, sest nõnda pole ma weel kunagi naernud.“
Nooremehe pilk muutus tumedamaks.
„Sinule julgen ma kõik rääkida, sellepärast ei salga ma midagi. Ma tunnen, et ma teisiti ei saa, kui et ma warsti jällegi herra Kulno poole pean minema. Tema on minu wastu tõsisem olnud, kui ükski teine ja siiski olen ma tema juures rohkem naernud kui kusagil mujal. Ma tahaksin jälle tema nägu, tema tõsist nägu näha. Saad sa niisugusest tahtmisest aru?“
Noormees nokutas jaatawalt pääd.
„Aga saad sa ka sellest aru, miks ma niisugune olen, nagu ma olen, ja miks need teised kõik minu wastu niisugused on? Iseäranis nooredmehed. Wõi on nad kõikide neiude wastu nõnda? Paar korda saad nendega kokku ja juba tulewad nad oma südamega, hingega, tundmustega. Kõik mõistawad nad mind hukka ja kõik tulewad ühe ja nendesamade sõnadega. Ma arwan, et nad kõik waletawad, sest nad kõik punastawad oma sõnade juures.“
„Ei waleta,“ ütles Karl kindlasti.
„Kust sina seda tead?“ küsis neiu imestanult.
„Ma tunnen „wastas noormees. Tema hääles kõlas midagi, mis neiut weel enam imestama pani. Ja kui ta silmadega nooremehe omadesse tungis, siis sõnas ta kohmetanult ja nõutalt:
„Ka sina?.. Karl!“
See ei wastanud midagi, tema pilk ütles juba kõik.
„Siis ei ole ka sina sõna pidanud,“ hakkas neiu natukese aja pärast rääkima. „Seda poleks ma milgil kombel uskunud, kui ka terwe ilm seda oleks tõendanud. Nüüd aga räägid sa ise sellest. Ja siiski ei tahaks ma weel uskuda. Ehk eksin ma, ei saa sinust õieti aru? Wõi ehk eksid sa ise? Ma tahaksin nii wäga, et me eksiksime. Kas siis mitte ainustki inimest ilmas pole, kes seda lubamist pidada suudaks?“
Neiu hääles kõlas kurblik unistus. Siiski ei saanud ta ka seda salata, et ta rinda salajane rõõm teed leidis. Sääl tahtis nagu keegi hõisata: „Ometi ükskord!“ Kuid miks pidi see kõik just praegusel silmapilgul sündima! Ja kõik nii ootamata, etteaimamata!
„Ma ei tea“, wastas üliõpilane neiu wiimase küsimise pääle, „kuid praegu ei eksi meie kumbki.“
„Oli see siis kõik ainult ilus unenägu? Ja kui kindlasti meie selle sisse uskusime, kui me tõotades üksteisele käed andsime: ainult sõpradeks tahtsime meie jääda“.
Nagu eemalt, kaugelt minewikust kostis neiu unistaw hääl.
„Mina ei uskunud mitte“, ütles noormees tõsiselt.
„Karl!“ hüüdis neiu sügawa imestusega, milles ka walu ja etteheide helises.
„Ja siiski andsid sa oma käe“, rääkis neiu edasi. „Sa olid kawalam ja salalikum kui ükski teine. Sa luurasid kiskjana minu järele, mina aga pidasin sind taltsaks tallekeseks. On see tõesti wõimalik? Oled sa tõesti niisugune? Siis pole ma sind ialgi tundnud ega mõistnud. Ja tugew oled sa. Nii tugewaks ei oskanud ma sind pidada“.
„Tugew?“ küsis üliõpilane.
„Nojah, tugew! Niikaua suutsid sa seda kõike salajas hoida. Mitte midagi ei pannud ma tähele.“
„See ei ütle muud midagi, kui et isegi naesterahwad niisugustes asjades mõnikord pimedad wõiwad olla.“
„Ja siiski – alatu olid sa ka“.
Sõna alatu kõlas nõnda, et temast raske aru oli saada, kas ta haawama wõi meelitama pidi.
„Aino!“ hüüdis noormees. „Saa ometi aru – ma ei wõinud teisiti. Ja kas olen mina selles süüdi? Kui siin üleüldse kedagi süüdistada wõib, siis ainult sind, sinu naeru. Isegi öösel kuulsin ma teda. Ma suutsin kõigega selleks walmis saada, et ainult sinu läheduses olla. Ja mida sügawamaks see tung sai, seda suurema hoolega warjasin ma teda. Ainult küüru wajusin ma weel rohkem. Waata, mu õlad on kõrged ja tugewad, piht tüse, kuid sinust hoowas koorem wälja, mis raskeks kanda läks. Ma kandsin teda siiski, lootes, et kord silmapilk tuleb, kus ma ta kergelt hinge tagasi tõmbates sinu jalgade ette wõin heita. Aga see silmapilk ei tulnud. Ja ma kinnitan: minu suud poleks keegi nii pea rääkimiseks awada suutnud, kui mitte see kolmas meie wahele poleks tulnud. Seda kartsin ma juba ammugi. Tema on minust õnnelikum, sest sina leiad ka tema tõsisest olekust naeru, kuna sa minu naerust ainult tõtt wälja loed.“
„Miks ei öelnud sa ammugi seda kõike? Siis oleks wõinud ehk lugu teisiti olla“.
„Sellepärast ma just ei öelnudki. Ma teadsin, et ma siis enam sinu läheduses olla ei saa. See oligi see teine lugu, mida kartes ma weel tõsisemaks muutusin.“
„Sa ei mõista mind õieti. Ma tahtsin öelda, et siis ehk seda kolmat ialgi poleks tulnud.“
Karl ei arwanud oma kõrwu uskuwat. Ta waatas neiule küsiwalt silmadesse. Säält paistis talle jaataw päänokutus wastu.
„On see wõimalik?! Aino! Oh ma tola! Kudas ei pannud ma seda ialgi tähele! Ja me oleksime ka siis ikka weel kahekesi olnud? Aga see ei ole ju tõsi. Sa naljatad; sul on hää mind piinata, ninatpidi wedada, sa oled sellega ju nii harjunud. Ka mina olen üks haledate silmadega eesel sinu suures karjas, nagu sa mõnikord ütled. Kurat wõtku, kuid sinu eeslite hulgas ei taha ma ka mitte olla. Päälegi ütlen ma weel: see pole mitte auks, kui kedagi ainult eeslid armastawad. Olgu ometi mõnigi mõistlik hobune hulgas.“
Wiimaste sõnade pääle plahwatas Aino heleda häälega naerma.
„Sa naerad, aga ma ei saa, kuigi ma tahaksin“, ütles Karl kurwalt.
„Täna oled sa esimest korda naljakas“, ütles neiu. „Ainult eeslid, mitte ühtegi mõistlikku hobust! See pole sugugi halb. Kuid mis teha, neid aadelitõugu loomi on inimeste seas kole wähe.“
„Kas juuresolijad wälja arwad?“ küsis üliõpilane.
Neiu hakkas uuesti naerma. Siis ütles ta:
„Enese üle jätan otsuse teiste teha, mis aga sinusse puutub“… Ta peatas, mõtles. Siis kargas ta maast ülesse, kumardas kärmesti nooremehe juurde ja suudles teda otsa ette.
„Näed nüüd, see olgu märgiks, et ma sind oma eeslikarja sekka ei loe. Ainukesele eeslile pole ma weel tänini seda teinud.“
„Aino!“ hüüdis noormees rõõmul imestanult ja sirutas oma pikad, jämedad käed neiu poole wälja. See aga oli juba eemale taganenud ja ütles:
„Ei tohi. Su käed on ju nii suured ja tugewad ja mina olen nii nõrk. Lase ma kaswan, sirgun, wõib olla siis.“
Neiu istus jällegi oma endisele paigale. Ja wait oliwad nad mõni aeg. Kõrgete puude ladwad aga kohisesiwad, kuna all pool olewad oksad salasõnu sosistasiwad. Nad saatsiwad oma kolletanud lehti aegajalt wiimasele teele – maa poole. Need langesiwad lipendades ja näisiwad kuulmata keelel oma järeltulijatest unistawat, laulwat.
„Ma näen sind täna nagu esimest korda“, sõnas neiu wiimaks.
„Mina sind niisamuti“, wastas noormees.
„Kudas see küll kõik wõimalik oli! Ja mõtle ometi: terwed aastad on see nõnda olnud ja mitte midagi pole me märganud“, rääkis neiu.
„Jah, ligi kolm aastat“, kordas noormees. „Aga nüüd nähakse ju ilmas nii palju ja sellepärast ei nähta sagedasti midagi. Ühe sõnaga – meie ei ole filosofid, meie ei oska seda näha, mille otsa komistades me nina wõime puruks lüüa“.
„Ja kui salalikud meie ka oma kõige lähemate wastu oleme“, rääkis neiu järele mõteldes. „Aga nüüd tahaksin ma sulle